22.12.10

LAWRENCE BANTLEMAN. In Uttar Pradesh

















UTTAR PRADESHIS

Maastik laotab käed:
üks neist on tasandik, mille kaugused
kerkivad sinu peopesas nagu mäekingud.
Teine on taevas, see laskub
nagu käsi putuka peale.

Jõesängid on kuivad nagu jooned,
mida käelugeja peopesalt loeb.

Siin, ajaloo tänavanurkadel,
peatusid aarialased.
Seda mäletatakse igas linnas
ja külas, vaeses, kurvas,
seal seisab lubjatud tempel
nagu tõelisuse hernehirmutis.

Tõelisus on suur must lind.
Kaevudes on sama palju mulda
ja vett, kui elus on müüte ja tõde.
Maa kasvatab suhkruroogu, pisut riisi
ja hirssi; aga elu
on ainult kausitäis valget riisi
kolmekümne tuhande näljase jumala jaoks.

60 Indian Poets, 2008

11.12.10

MARK HADDON. The Facts





















FAKTID

Tegelikult töötas kääbus kihlveokontoris,
jalas ortopeediline king.
Inetud õed ei olnudki õed, ega isegi mitte naised,
samuti polnud nad kaugeltki huvitatud printsist.
Lihtne raamatukoguhoidja nägi prillidega parem välja,
pomm oli ilma kellata
ja kui sundvõõrandatud veok paiskus vastu
silda, mis polnud veel päriselt valmis, sööstis ta otse
kuristikku ja plahvatas
tappes sedasi nägusa šerifi
ja ka tema toreda, aga rumala paarilise Bobi.

The Talking Horse and the Sad Girl and the Village Under the Sea, 2005

8.12.10

PABLO NERUDA. Oda al tomate




















OOD TOMATILE

Tänav
täis tomateid,
keskpäev,
suvi,
valgus
on lõigatud
pooleks
nagu
tomat,
tema mahl
voolab
mööda tänavaid.
Detsembris
poeb tomat
välja,
vallutab
köögid,
tuleb lõunaks,
võtab vaikselt
puhvetil
istet,
vaaside,
võitooside,
siniste soolatopside
vahel.
Ta valgus
on leebelt
majesteetlik.
Kahjuks peame
ta mõrvama:
nuga
vajub
tema ihu sisse,
üks punane
sisikond,
jahe
päike,
sügav,
põhjatu,
täidab Tšiili
salatid,
on rõõmsalt laulatatud
klaari sibulaga
ja selle tähistamiseks
valatakse
õli,
oliivi kuldset
andi
tema paokil poolkeradele,
pipar
lisab
maitset,
sool külgetõmmet:
see on tänane
pulmapidu,
petersell
heiskab
lipud,
kartulid
keevad mulinal,
praelõhn
koputab
uksele,
on aeg!
lähme nüüd!
ja laua
peal, keset
suve,
tomat,
maa täheke,
korduv
ja viljakas
täht,
näitab meile
oma ajukääre,
oma kanaleid,
suurt täiust
ja küllust,
kivita,
kestata,
lehtede ja okasteta,
kingib meile
oma kirgliku värvi
ja värskuse.

Odas elementales, 1954

4.12.10

TOR ULVEN. Konvolutten åpnes





















Ümbrik tehakse lahti:
udu
ainult udu
imbub välja.

Arusaamatu.
Juba arusaadav.

Sinu keel muutub aina
õhemaks, varsti
saab seda hingata,
varsti ei saa seda enam
hingata,

hingetu.

Etter oss, tegn, 1980

28.11.10

JOÃO CABRAL DE MELO NETO. Bancos & catedrais















PANGAD JA KATEDRAALID

Kui sõitsime autoga
läbi Andaluusia, Sevilla,
lõid iga kiriku juures
mõtlikult risti ette.

Andaluusias tunneb kiriku
eksimatult ära:
laiad lubjatud müürid,
hallid kiviportaalid.

Ometi, kui me Madriidis
linna peal käisime,
märkasin, et lõid risti ette
igal pool, kus su meelest

miski kirikut meenutas.
Monumentaalne hoone
tekitas sinus tunde:
jälle üks katedraal.

Tahtmatult oli sul õigus:
katedraalid need polnud,
küll aga keskpangad,
sõna, kust filiaalid harunevad.

Pankade ees risti ette lüües
eksisid ainult pooleldi:
eks need ju ehitatudki selleks,
et eksitusest kasu saada?

Agrestes, 1985

24.11.10

ANDREA COHEN. Seven Dogs











SEITSE KOERA

Inimese elu mõõt
on seitse koera.

Esimene koer ütleb: hakkame
sööma ja vett lakkuma

ja läheme metsa jalutama.
Magame tihti päikeselaikudes.

Tuleb palju oravate
tagaajamist, aga me

ei räägi surmast.
Inimene kõneleb

surmast omaette,
mitte teisele koerale, kes

peab õppima kõrval käima
ja ikka kutsumise peale

tulema. Seitse koera. Aga ühel
õhtul tulevad seitse

koera tema juurde seitsme
paari sussidega. See on trikk,

mida nad elus kunagi selgeks ei saanud.
„Kas juba on aeg?” küsib ta. Ja

tubli koerana jookseb ta
koos oma karjaga metsa.

Kentucky Derby, 2011

19.11.10

OLE SÖDERSTRÖM. Skriv skrivare











kirjuta kirjanik kirjuta
midagi küsimata

see võlg
ei kannata oodata

kodus oled kui võõras
sõnadel on su jaoks ruumi

hetk puhkust
milleski, mis on kui
su enese pilk

En sommarsöndag vid havet, 1996

16.11.10

JÜRGEN NENDZA. Picknickkorb















PIKNIKUKORV, üks tekk ja üks ilus mäng:
väljasõiduks rohelisse piisab sellest.

Alustasid ettevalmistusi.
Tuul tuleb nii nagu ikka tuule

varjust, ometi roheline eksitust ei tunne.
Küllap seepärast jooksebki su laps

läbi selle paokil akna su poole:
tema pea on vetruv õis, tema hääl,

päikesesamba vari, kasvab hämaras
ja jutustab, kuidas ta mängis kesk puude

valgusaastaid. Nüüd oleks õhtu, ja sinuni
rändab üks lause: kurbus, mida me kanname,

on sama raske kui magav laps.

Pöörad jälle piknikukorvi poole,

hüüad last. Ta tulebki jooksuga,
sa kuuled selgesti: rohi lööb laineid.

Die Gelegenheit der Wiese, 2007

14.11.10

CHARLES BERNSTEIN. Poem




















LUULETUS

Kõigepealt mõningad mõisted.
Esiteks, koer –
neile, kes pole siit pärit
ütlen igaks juhuks, et see on päris tavaline
koduloom, neli jalga ja saba.
Peab mainima, et
aastaajad luuletuses viitavad
Kirde-Ameerikale,
kus sügis tähendab seda, et lehed
langevad, talv on aga külm ja tavaliselt
hall – tihti
kasutan ma aastaaegu
metafoorselt,
nagu te seda peagi näete.
Klaasi all pean silmas kõva, läbipaistvat
materjali, kasutatakse näiteks
akende jaoks. Eessõnu kasutan tavaliselt
selleks, et anda edasi asjadevahelisi
suhteid, näiteks millegi kohal või
vahel olemist, samas kui tegusõnad viitavad
tegevusele – jooksmine või näiteks
kokkupõrkamine. Kui ma kirjutan mina, siis
viitab see tavaliselt minule endale, samal ajal
kui Dante viitab neljateistkümnenda sajandi
itaalia luuletajale, kelle ületamatust
„Põrgust” pärineb ka selle lühikese
lüürilise teksti stiil. Kuna te ei
näe käsikirjalist lehte, millelt ma
luuletust loen, täpsustaksin veel,
et iga rida algab suure tähega – see
annab edasi formaalsust ja
väärikust, aga ma ei loodagi, et
see kõik adekvaatselt kohale jõuaks,
kui ma seda luuletust teile
nüüd kõva häälega ette loen. Olen
kasutanud mitmeid võõrkeelseid
sõnu: Pierre on prantsuse
nimi, sarnane meie oma
Peetriga; tristesse, samuti prantsuse keelest,
tähendab kurbust ja achtung on
saksa sõna, mis tähendab tähelepanu.
Kaks asja veel. Kahe esimese
rea jooksul nimetatud kits on lihtsalt
üks tavaline kits. Ja kui ma lõpus
mainin ühte rohelist
diivanit, siis see on üks koht,
kus mulle tihti meeldib istuda.

With Strings, 2001

12.11.10

CAROL ANN DUFFY. Lovesick




















ARMUVALU

Leidsin õuna.
Punane, läikiv õun.
Tegin tast pilti.

Peitsin õuna pööningule.
Tegin katuseakna lahti
ja päike ütles: „Ohhoo!”

Õhtul vaatasin, et ta oleks kindlas kohas,
tähed itsitasid, kuu oli
kavala näoga. Mu õunake.

Mind ei huvita, miks te
mulle külla tulla tahate.
Minge minema. Teil on suured hambad.

Selling Manhattan, 1987

4.11.10

HENK VAN KERKWIJK. Rijke lui















RIKKAD INIMESED

„Rikkad inimesed ei peereta,” kinnitas
mulle onu. Seal ma istusin, täis
lapselikku imedeusku; ammuli sui
vaatasin maailma, mis pakkus

nii palju mõeldamatuid võimalusi.
Sosinal küsisin: „Kas päriselt?”
„Tuul puhub neist puhtalt läbi, nagu
tühjadest lubadustest ja katteta tšekkidest.”

Kohe nägingi seda. Otse mu silme ees
hakkas puhuma tuul: püsilokkidega, õlult
voogamas valge, sillerdav stoola.
Kuigi tal oli kiire, naeratas ta mulle

teiselt poolt tänavat.
Ja ei mingit haisu. Absoluutselt mitte mingit haisu.

Lof der Onschuld, 2008

2.11.10

RÉGIS BONVICINO. Não nada












EI MIDAGI

Ei midagi ikkagi muud
ikkagi sama sarnast
veel vähem ikkagi muud
teda ennast mitte veel muud
samast surnud muust
tema keha sees lahus

Ikka veel sama kurrud
sisimas muudki mitte
armid liidavad
tätoveeringud hajutavad
pekstud antennid, tindi sees
muukillud muupilpad

Kinnitatud liblikas varjab
arme kehal

Outros poemas, 1993

28.10.10

MAMTA KALIA. After Eight Years of Marriage
















PÄRAST KAHEKSA-AASTAST ABIELU

Kui ma pärast kaheksa-aastast abielu
esimest korda vanematel külas käisin,
küsisid nad: „Kas sa oled ikka õnnelik?”
See oli absurdne küsimus
ja ma oleksin pidanud selle peale naerma hakkama.
Aga selle asemel hakkasin ma nutma
ja nuuksumiste vahele noogutasin.
Tegelikult oleksin tahtnud neile öelda,
et teisipäeval olin ma õnnelik.
Kolmapäeval olin õnnetu.
Ükspäev olin õnnelik hommikul kell kaheksa,
kõige õnnetum aga kell kaheksa viisteist.
Oleksin tahtnud neile rääkida, kuidas me ükspäev
kõik koos arbuusi sõime ja naersime.
Oleksin tahtnud neile rääkida, kuidas ükskord öö läbi voodis nutsin
ja üritasin enesele mitte viga teha.
Et kui peres on kaksteist inimest, polegi nii lihtne õnnelik olla.
Aga nad vaatasid minu kahte poega,
kes hüppasid ringi nagu noored kitsed.
Nende kortsus käed, löödud näod ja hallid laud
olid liiga tõelised.
Nii et ma neelasin kõik alla
ja naeratasin laialt ja rahuolevalt.

Poems '78, 1978

26.10.10

DUNYA MIKHAIL. Iraqis and Other Monsters



















IRAAKLASED JA MUUD KOLETISED

Nad on hirmsad.
Nende tumedad pead kõlguvad otsas.
Härjanahkades ja loomanahkades
uitavad nad mööda kõrbe,
mõõgad välkumas pärani silmis.
Lubadusi andes, ähvardades
või tiiba ripsutades
hõõruvad nad vuntse.
Tohutult tossu paiskub
nende hiigelsõõrmetest välja,
kerkides taeva poole.
Nad põrutavad nii kõvasti vastu maad,
et surnud ärkavad üles.
Nad elavad pimedas,
ilma vee ja elektrita.
Tolm on nende toit ja savi nende leib.
Nad ei maga ega puhka iialgi.
Neil on kummalisi kombeid –
sunniidid väidavad, et šiiitidel olevat saba;
šiiitidel on igaks juhuks taevavõtmed taskus,
kui peaks äkki surma saama;
kurdid pagevad mägedesse võitlema
ja dabkat tantsima;
kaldealased küsivad taevatähtedelt nõu;
assüürlased topivad juustesse sulgi,
sest see näitavat võitu kotka üle;
armeenlased tormavad kohe jõkke,
kui neile miski ei meeldi;
mandalased peavad pidu,
istudes kolm päeva kodus;
jeziidid austavad Kuradit
ja kummardavad rohelist salatit;
turkmeenid ootavad ikka veel
sultani tagasitulekut;
need iraaklased ja muud koletised
(päikseloojangu ajal,
kui relvade kõma vaibub)
võtavad karpidest harfid välja
ja mängivad kõik koos
neile, keda ei ole,
kuni hommikuni.

Banipal 38. Magazine of Modern Arab Literature, Summer 2010

23.10.10

JOÃO CABRAL DE MELO NETO. O ovo de galinha















KANAMUNA


I

Silma silmis ühes tükis
loodud asi, muna.
Ühest ainukesest ainest,
üleni, tervenisti muna.

Sees ega väljas miskit pole,
sisemuseta, nagu on kivid:
üksainus sisemus: seest ja väljast
enese ümaruse ümber.

Ometi, kuigi silmale paistab
ta üksmeelse munana,
avastab teda kaaluv käsi,
et temas on midagi imelikku:

see raskus pole ju kivi moodi,
pole külm, hingetu, viljatu;
see on ju mõnus raskus, pungil,
täiesti elus, ei sugugi surnud.


II

Muna, lõpetatuse-ilmutus
igale silitajakäele,
otsekui eluaegse tööga
valmis voolitud.

Sama voolitus esemetes,
mida käsi teinud ei ole:
korallid, munakivid
ja kõik need skulptuursed vormid,

mille lihtsat kuju on lihvind
lõpmata liivapaberid
vette ja tuulde peidetud
skulptorikäte all.

Ja ometi muna, hoolimata
puhtast, viimistletud vormist,
ei asu mitte lõpus:
ta on algpunktis.


III

Puutumata munal
on alati oma vägi,
mis sunnib kõiki toasolijad
ennast vaos hoidma.

Seda on raske mõista,
kui mõelda selgele vormile,
mis munal ju on, ja ta ausale
lubjatud seinale.

Vaoshoitus, mida sisendab muna,
on küllaltki haruldast liiki:
nii tuntakse end revolvri ees,
aga ei tunta kuuli ees.

Nii tuntakse end millegi ees,
kus midagi muud veel on sees,
aga ähvardav pole see seesolek,
vaid väljatulek.


IV

Muna kättevõtmise puhul
võib alati jälgida üht rituaali:
ta võetakse üles ettevaatlikult,
pool-religioosse hoiakuga.

Võib muidugi väita, et ettevaatus
muna tõstmise juures
tuleb tavalisest hoolikusest,
kui mõni asi on täis.

Muna on aga suletud
oma hermeetilisse arhitektuuri,
tõstja teab seda ja talitab
reeglipärasel viisil:

ta liikumises on ujedust
või tähelepanelikkust,
peaaegu hardust, nagu oleks
tal küünlaleek käte vahel.

Serial, 1961

21.10.10

STEIN MEHREN. Oktober













OKTOOBER

Hommik on pikal tühjal tänaval
üle maa laotunud. Kõnnime valguse
poole. Tänavapikkuste varjudega
Ma ei tea, kust tulevad bussid, kus
seisavad öösel trammid. Aga siis ilmub jälle
välja aeg. Oota, hüüan ma oma varjule
Õnnekangestus nagu põõsatäis varblasepalle
Valgus on nii selge et võiksime kiired
vihku köita ja turul maha müüa
koos suve ja sügise värvikimpudega
Kas kuskil peale Maa veel on elu
Iga päev läheb pisut külmemaks, pimedamaks
See, mis tuleb, peab tulema nüüd
kui päev tõuseb ja linnaväravad on lahti

Den siste ildlender, 2002

18.10.10

LARS SAABYE CHRISTENSEN. Mayday

















MAYDAY

nii palju mobiiltelefoniga mehi
pole ma kunagi varem näinud
nad seisavad ju peaaegu igal nurgal
kangialustes
peatustes
nad istuvad kohvikutes
ja pargis
puude all

tundub nagu suruksid nad
kaisukaru
kõvasti vastu põske
uskudes et see saab aru
kõigest mis nad räägivad

aga mina peaksin ju arvama
et nad ajavad kellegagi juttu

mõnikord mõtlen et ei tea
kas nad teineteisele ka helistavad

selles ma kahtlen
see oleks peaaegu liiga ilus
et tõsi olla

Den akustiske skyggen, 1993

16.10.10

NTOZAKE SHANGE. We Need a God Who Bleeds Now




















MEIL ON VAJA JUMALAT KELLE VERI VOOLAKS PRAEGU

meil on vaja jumalat kelle veri voolaks praegu
jumalat kelle haavad ei ole
mingi väike mehine kättemaks
mingi haletsusväärne järeleandmine alandlikkusele
kõrb millest issanda auks tuhises läbi kuivanud üdi

meil on vaja jumalat kelle veri voolaks praegu
kes laotaks oma lunaarse vulva & peseks meid mitut karva punasega
tihke & soojaga nagu tema hingeõhk
meie emad rebenevad et meid sisse lasta
see koht paiskub lahti
nagu meie veritsevad emad
planeet hingeldab leinab meie rumalust
kuu tõstab meresid
et teda hoida / et teda hoida
et paisuvaid mägesid kallistada / ma
ei ole haavatud ma voolan verest elusaks

meil on vaja jumalat kelle veri voolaks praegu
kelle haavad midagi ei lõpetaks

A Daughter's Geography, 1983

14.10.10

CHARLES BUKOWSKI. The Insane Always Loved Me




















hulludele olen ma ikka meeldind
ja ebanormaalsetele.
põhikooli ajal oli ikka nii
ja gümnaasiumi ajal
abituuriumi ajal
kolledži ajal
kõik äratõugatud
haakisid end minu
külge.
ühekäelised kutid
tõmblevad kutid
kõnehäiretega kutid
kutid, kelle silma peal
oli valge kae,
argpüksid
inimvihkajad
tapjad
piilujad
ja vargad.
vabrikutes oli ikka nii
ja ka pätielu ajal
ikka tõmbasin ma külge
äratõugatuid. nad
avastasid mu otsekohe
ja haakisid end kähku
külge. nii on
praegugi.
siin kandis on jälle
üks kes mu
avastas.
ta lükkab enda ees
ostukorvi
igasugu prahiga:
kingapaelad, murtud jalutuskepid,
tühjad kartulikrõpsukotid,
piimapakid, ajalehed, sulepeahoidjad...
„tere, mees, kuidas käsi käib?”
jään seisma ja me ajame
natuke juttu.
siis ütlen mina head aega
aga tema tuleb mulle ikka
järele.
kõnnime õllekatest
ja lõbumajadest mööda...
„ole hea mees
ja hoia mind kursis,
ma tahan teada
kuidas seis on.”
minu uus hulluke.
ma pole veel kordagi näinud
et ta kellegi teisega
räägiks.
ostukorv mu selja taga
kolksatab
siis kukub sealt
midagi maha.
kuni ta tegevuses on
astun nurgapealse
rohelise hotelli
peauksest sisse
lähen läbi halli
tulen tagauksest
välja
ja näen seal üht
täielikus õndsuses
sittuvat kassi.
ta vaatab mind
irvitades.

Love Is a Dog from Hell, 1990

10.10.10

PAAVO HAAVIKKO. Onko kukaan muu kuin ihminen olento
















Kas on veel mõni olevus peale inimese läbi ja lõhki halb kui on kala matused kui ta seda sööma hakkab, küsib ta, mis selle nimi on, eesnimi, ristinimi, perekonnanimi, kust see on pärit, mis erakonnast, number, aastaarv, ja kõike seda kuulnud olles ütleb kas see on hea või maitsetu kala, kui kala silmades kumab veel Uus Meremaa, see keset vett lamav naine, naelutab ta konna puu külge, tõmblevana, grillib konna ära, elavana, hoiab konn sütel kätt, sõnagi lausumata, ja seda nimetab ta konna vapruseks. Kas on veel keegi
peale inimese üksi nii abitu, liigina nii hävitatav. Öeldakse et sõda olevat halb. Ei, aga inimene on halb, halb ja halb. Selles halvas kastmes on ta veelgi halvem.

Viiniä, kirjoitusta, 1976

8.10.10

AMIR OR. El amor brujo












EL AMOR BRUJO

Kuidas seda öeldagi? Oled talumatult lähedal,
oled vili, mis mu südames lõhkeb,
oled nimi, mida kannab tumm suu
nagu meri maa peopesas.
Ma puudutan ja kadestan oma kätt;
puudutades igatsen puudutust.

Selle liikumatu hetke õud
sa oled siin sees siin sees siin.
Siin põleb südametuli, jah põleb.
Süda ise alles põlemata.

Anthology of Contemporary Hebrew Poetry VII, 2006

4.10.10

GARY SNYDER. Mid-August at Sourdough Mountain Lookout



















AUGUSTI KESKPAIK SOURDOUGH’ MÄEL

Suitsuvine all orus
kolm päeva palavust pärast viiepäevast vihma
vaik helgib kuusekäbidel
kivide ja aasade kohal
uute kärbeste parved.

Ma ei mäleta enam asju, mida kunagi lugesin
mõned sõbrad, aga nad on linnades.
Joon plekktassist külma lumevett
vaatan alla lõputu kaugele
läbi vaikse hõreda õhu.

Riprap & Cold Mountain Poems, 1959

3.10.10

TOMAS TRANSTRÖMER. C-dur














C-DUUR

Pärast armsamaga kohtumist kõndis ta mööda tänavat
ja lumi keerles õhus.
Kui nad veel teineteise kaisus olid,
tuli talv.
Öö helendas.
Ta kõndis kiiresti, sest oli rõõmus.
Linn lõppes.
Naeratavad möödakäijad –
kõik naeratasid, kraed üles keeratud.
Milline vabadus!
Ja kõik küsimärgid hakkasid laulma: Jumal on olemas.
Nii talle tundus.

Üks muusika rebis end lahti
ja kõndis pikkade sammudega
läbi tuiskava lume.
Kõik kulges aina C-tooni poole.

Üks võbelev kompass näitab C-suunda.
Tunnike ilma häda ja vaevata.
Küll oli kerge!
Kõik naeratasid, kraed üles keeratud.

Den halvfärdiga himlen, 1962

1.10.10

RÉGIS BONVICINO. Folhas













LEHED

Mandragora emaslehed
mandragorad hetkel mil
taevasina täidavad
raisakotkad

veinist mahedamad
huuled
jaanuaripäike põletab
nahka

siilid tapavad rästikuid
salamandreid ja kaashäälikuid
numbrite
sambla all

(öeldakse ju
et öö
värv
ei viibi)

kameeleone
õõnsaid hirvekapju
lonkavaid sajajalgseid
teenelise paabulinnu saba

Ossos de Borboleta, 1996

26.9.10

ELIZABETH ALEXANDER. Feminist Poem Number One















FEMINISTLIK LUULETUS NUMBER ÜKS

Jah, ma näen unenägusid, kus mind päästavad mehed:
minu isa, vend, abikaasa, ei keegi muu.
Eile öösel nägin unes, kuidas mu vend ja mees
sulasid ühte ja päästsid mu ära
rottidest kubisevast korterist. „Jookse!”
hüüdis ta, metsik sagin me kannul.
Ja siis läksime restorani lõunat sööma.

Mida tähendab olla printsess?
„Mina olen niinimetatud afroameeriklane,”
ütles vanaema alati, kui „rahvusvahelised sõbrad”
tema käest küsisid, kes ta on. Ta rulluisutas
diplomaatide alleele ja istus saatkonnatreppidel,
et kindel olla: nad kõik on kohal.

Mida tähendab olla printsess?
Mu abikaasa viib mind kell kuus hommikul
lennujaama, tunni tee kaugusel, siis sõidab koju
ja jälle tagasi, sest unustasin passi maha.
Mida tähendab olla prints? Ma küpsetan
maitsvaid, isuäratavaid toite oma mehe jaoks
ja kui ta tahab, toon toidu talle teleka ette.
Tema teeb mulle ka süüa. Mul on abikaasa.

Selles unenäos kohtume tädi Lucyga,
kes ootab lennukit „Abessiiniast”,
mis tooks ta armastatu koju. Minul ongi
abessiinia mees, ta on juba siin. Minul ongi
vanaema, kes tahtis maailma näha.
Mina olengi niinimetatud afroameerika printsess,
abielus aafrika printsiga,
me elame rotivabas korteris New Havenis,
see kõik, see kõik on koos ühe katuse all.

Antebellum Dream Book, 2001

25.9.10

FRANK O'HARA. On Rachmaninoff’s Birthday

















RAHMANINOVI SÜNNIPÄEVAL

Mul on nii hea meel et Larry Rivers
minust kuju tegi

ja nüüd kuulen et mu peenis on kõigi
noorte skulptorite kujude küljes kes seda
näinud on

Picasso peeniseta lamburi ja mõjutuste
asemel – sest kohal olla on parem kui
ära olla, kui teile meeldivad liialdused.

Ja minu ümber möllab kogu see muusika
mida kord sopaseks peeti

ja tänane päev piirab ümber meie
kahemõttelised lauad ja trükipaberi,
haigusestki nostalgilisem,

pehme nagu iseloom, melanhoolne
nagu külgetõmme,

pakkudes unenägude hukatuslikke nõuandeid.
Või on selleks juba liiga hilja?

Olen see, mida inimesed minust teevad – kui
nad aga oskavad ja tahavad. Minu keerukusi
mängida on hõlpus – see on nagu rapsoodia, või uus
maja.

Meditations in an Emergency, 1957

23.9.10

WILLIAM CARLOS WILLIAMS. The Last Words of My English Grandmother















MINU INGLISE VANAEMA VIIMSED SÕNAD

1920

Tema haisva ja sassis
voodi kõrval, väikese laua peal
olid mõned mustad taldrikud
ja klaas piima –

Näos kortsud, peaaegu pime,
lamas ta ja norskas,
ärgates nõudis
vihaselt toitu

Andke mulle midagi süüa –
Mind näljutatakse –
minuga on kõik korras, ma
ei lähe haiglasse. Ei, ei, ei

Andke mulle midagi süüa
Lase ma viin su
haiglasse, vastasin ma,
ja kui terveks saad

võid teha mida tahad.
Ta naeratas, olgu,
teeme nii nagu sina ütled
ja pärast teen mida ise tahan –

Ai, ai, ai! hüüdis ta
kui kiirabi-mehed
teda kanderaamile tõstsid
Kas seda siis nimetadki

mugavaks äraolemiseks?
Tema vaim oli nüüd selge –
Ah, te noored inimesed
arvate, et olete nii targad,

ütles ta, aga tegelikult
ei tea te midagi.
Siis me hakkasime sõitma.
Teel möödusime

pikast jalakatereast.
Ta vaatas neid
mõnda aega
kiirabiauto aknast ja küsis:

Mis hägused
asjad need siuksed on?
Puud? Nojah, ma olen neist
tüdind, ja keeras pea ära.

The Broken Span, 1941

21.9.10

STIG LARSSON. Läs i alla fall den här raden!













LOE KINDLASTI SEDA RIDA!

Loe kindlasti seda rida!
On neid, kes seda ei tee. Ma tean.
Ma tean: on neid, kes
seda ei tee!
– Jajah, ma tean.

Kas sa ei usu, mis ma räägin? Kas sa ei usu mind
kui ma ütlen et
nii ongi? – Et on keegi
kes seda rida ei loe, kes just praegu
loeb seda luuletust,
aga mitte seda rida (või loeb ainult pool
võib-olla arvates
et see rida räägib „samast asjast” kui luuletuse pealkiri ja
tal on ju õigus
, on ju õigus, just nii see ongi, oi miks
on seda nii raske mõista, oi ei – ei, no mis... misasi see siin on?)

Natta de mina, 1997

20.9.10

HAYAN CHARARA. Being Muslim












MUSLIM

Isa, sa tõid ikka koju
õunakorve, maisitõlvikuid
ja nülitud jäneseid jäätükkide peal.

Ema, sa keetsid ikka läätsi,
kui isa telekast poksi vaatas,
seal kõlkusid mehed köiel
ja kolkisid teineteist halastamatult.

Kui hommikust sõime, rippus seinal
Muhammad Ali pilt, tema enda
autogrammiga. Sina, isa,

kummardasid teda, sa pigistasid
käe rusikasse, et olla tema moodi:
„Hõlju nagu liblikas, nõela nagu mesilane.”
Küll sulle meeldis muslim olla.

Isegi siis, kui sa viskit jõid.
Isegi siis, kui sa ema
veel ja veel kord pikali lõid.

Palvetagem. Päikese jumal.
Kuu jumal. Lehmade
ja äikese jumal. Naiste jumal.
Mesilaste jumal. Sipelgate ja ämblike,

luuletajate, häda ja viletsuse jumal.
Pliiatsi jumal, viigimarja jumal,
elevandi jumal.

Ta’ Ha’, Ya Sin, Sad, Qaf.
Kuula mind, minu isa jumal:
ta palvetas, aina palvetas, viis korda päevas,
ja ta oli vastik.

Banipal 38. Magazine of Modern Arab Literature, Summer 2010

18.9.10

NIKOLA MADZIROV. Дом















KODU

Elasin kunagi linna taga
nagu tänavalatern, kus keegi
lampi ei vaheta.
Ämblikuvõrk hoidis seinu koos,
meie ühinend käte higi.
Kohmakalt müüriks laotud kivide metamorfoosides
peitsin sametist kaisukaru,
et teda unenäost päästa.

Hoidsin läve elusana ööl kui päeval,
tulles ikka ta juurde tagasi, otsekui mesilane,
kes tuleb ikka tagasi eelmise õie juurde.
Oli rahu, kui ma kodu maha jätsin:

hammustatud õunad polnud veel tumenenud,
kirjale kleepisin margi vana mahajäetud majaga.

Sünnist saati liigun rahulike ruumide poole
ja minu all on tühjused vangis
nagu lumi, mis ei tea, kas ta peaks maale
või õhule kuuluma.

Преместен камен, 2007

9.9.10

IMTIAZ DHARKER. Its Face





















SELLE NÄGU

Naine läheb lennuki peale.
Just nii see juhtubki.
Vaiksel teel üks lind
kes ei laula enam. Just nii see kõlabki.

See rätik kuulub mu näole.
Kes ta ära kiskus?

Nägin sind sel päeval
justkui oleks aken katki läinud.
Terav, need servad võiksid lõigata
läbi riide ja naha.

Sa mässisid mu suu plastikusse
ja käskisid vabas õhus hingata.
Just selline tunne ongi.

Ma mäletan kangelasi.
Viigimarjad, datlid, üks mango.
See toit, sinu vaenlase toit.
Just nii see maitsebki.

See ei tule
lohmakalt maa seest välja.
See käib mööda
tuttava nimega tänavat.

The Terrorist at My Table, 2006

5.9.10

FANNY HOWE. In the Old Way




















Vana mets korjas vanal moel
oma varje ja oksi kokku

aga need ei läinud põlema
Need ei läinud põlema

tuha ja jää
ja praksatuste pärast

Oli punaste marjade kuu
ning õde ja vend

hoidsid kätest kinni ja jooksid
naerdes minema

Gone, 2003

2.9.10

CARLOS LÓPEZ DEGREGORI. Cuerpo en un tonel













INIMKEHA TÜNNI SEES

Mees kasvatas tünni sees kuud
ja spermatilka ja juuksekarva

Kuu aega hoidis ta neid merevees
oodates lagunemist
või imet

Vaadake
rääkis ta sõpradele eile
pistke käsi vette
ja ärge uskuge midagi mida see puutub
või uskuge pikema jututa
Aga ettevaatust kehaga ta oskab juba liigutada
ta võib oma ainukese karva
teie sõrme ümber keerata

Las conversiones, 1983

21.8.10

TOR ULVEN. Jeg faller





















Ma kukun ja
kukun
alla läbi
iseenda
šahtide,
kiht
kihilt
läbi varemetes linnade
kus ainult üks magav vangivalvur
on veel alles,
läbi keele-eelsete elupaikade
ja koopaseinte kuhu esimene käsi
on jälje jätnud: sinu käsi.
Kukun. Kukun.
Põhjatu
ma siiski
ei ole.
Aga ka põhi
kukub. Ja kukkumine
kukub. Mitte kellelegi
ei jää
viimast
sõna.

Etter oss, tegn, 1980

16.8.10

A.K. RAMANUJAN. Poona Train Window


















POONA RONGIAKEN

Vaatan aknast välja.

Näen üht sittuvat meest
kahe kivi vahel, ja varest.

Joon oma rongiteed.
Värskelt oranžiks värvitud
kilomeetripost, mustade

numbritega.
Silmipimestav müra
ja järelmühin,
kui rong teisest mööda

kihutab, vastasakendes
kerkivad ja vajuvad
künkad, näod, tormavad
lapsed, heledad
juuksed punase turbani all.

Joon oma rongiteed.
Kolm naist, pea peal
korvid, ronivad aeglaselt
mööda mäenõlva
üles, üks küllakile
kaldu, tasakaalustades
hilist rasedust
nõlva ja korvi vahel.
Pühvlid peksavad
sabaga kärbseid.

Kuus kajakat: Tee
tumeneb nagu haige
reisija uriin.
Kuus kajakat vaikselt istumas,

rohu peal kuus värskelt
munetud muna, sees, peal, ligidal,
vesi. Näen üht sittuvat meest

kahe kivi vahel.
Mõtlen inimese

tuharate sümmeetriast.

Relations, 1971

10.8.10

RAYMOND QUENEAU. Il pleut





















SAJAB

Paduvihma paduvihma paduvihma paduvihma
vihma oi vihma oi vihma oioi! vihma oi vihma oi vihma!
vihmapiisku vihmapiisku vihmapiisku vihmapiisku
vihmavari oi vihmavari oioi paduvihmavari!
vihmavarjupiisku vihmavarjupiisku vihmapiisku
kapuutsid vihmakeebid ja vihmamantlid
küll see vihm on märg küll kastab kastab vihmavesi!
ja küll on mõnus küll on mõnus küll on mõnus
kui jalad on märjad ja juuksed on märjad
vihmast vihmapiiskadest ja paduvihmast läbimärjad
ilma varjuta veest ilma vihmavarjuta veest
jalavarjud on märjad ja juuksevarjud on märjad
enam lokki ei lähe enam lokki ei lähegi
selle vihmasaju pärast selle paduvihma pärast
vihmavarjutuse pärast vihmakeebituse pärast
vihmamantlituse pärast ja vihmavarjupiisatuse pärast
juuksed lahti vihma käes lahti vihma kätte valla

Les Ziaux, 1943

8.8.10

MARILYN HACKER. And Here We Are




















Ja siin me oleme, või pigem, siin ma olen;
pohmell, pea valutab, unetus.
Kell lööb neli. Keeran end selili.
Pool viis. Viis. Autod sõidavad märgade rataste sosinal
Thamesi poole. Olen Londonis olnud juba
kaksteist tundi. Hakkab valgeks minema.
Tõusen istukile, võtan märkmiku, üritan kirja panna
kümme põhjust, miks ma ei peaks sinuga enam kohtuma.
Esiteks: sa teed mulle haiget; Teiseks: sa paned seda valu mulle
pahaks; Kolmandaks: selle asemel süütan sigareti,
toetun vastu seina ja suitsetan,
mõeldes, kui palju on mind voodist välja tõugatud
ja oi kui halb mul siis oli. Kui ma seda väsinuna kirjutan,
kahvatuvad kardinad ja siis ma magan kogu hommikupooliku, kurnatult.

Separations, 1976

5.8.10

D.A. POWELL. you don't have syphilis. the doctor says














TEIL EI OLE SÜÜFILIST. ÜTLEB ARST

teil ei ole süüfilist. ütleb arst
teil ei ole hepatiiti. ütleb ta
teil ei ole suhkruhaigust. ütleb arst

kolestorool on korras. vererõhk
hea. ta ütleb et teil on väga head refleksid
arst ütleb kõike seda. tema on arst

ta ütleb aga halbu uudiseid on ka. ta lihtsalt
ütleb: aga halbu uudiseid on ka
pea meeles, mitte päris arst vaid abiarst

Lunch, 2000

4.8.10

OCTAVIO PAZ. Un día de tantos





















ÜKS PALJUDEST PÄEVADEST

Päikeste üleujutus
kuigi me midagi ei näe näeme kõike
Kaaluta kehad hõre maa
kas kerkime või vajume?

Su keha on teemant
kus sa oled?
Kadusid oma kehasse

See tund on vaikne välk ilma küünisteta
lõpuks oleme kõik vennad
täna võiks üksteisele tere õhtust öelda
kuni kõik mehhiklased on õnnelikud
ja välismaalased ka

Autod igatsevad rohtu
Tornid kõnnivad
aeg jäi seisma
Üks silmapaar ei jäta mind
nad on ahhaatrand lubjaks põlenud lõunas
nad on vihavärvi meri kaljude vahel
nad on juuni pöörasus ja mesilastest mantel

Päike taevane lõvi
sina kes vaatad teda
vaata mind
Iidol kes ei vaata kedagi
vaata meid
Taevas pöörleb ja vaheldub ja jääb ikka samaks
kus sa oled?
Mina olen üksi vastu päikest ja inimesi
sina oled keha olid valgus sa ei olegi midagi
Kord kohtan sind veel ühe teise päikese käes

Õhtu jõuab
mäed kasvavad
Täna ei loe keegi ajalehti
kontorites poolharkis jalu
joovad tüdrukud kohvi ja lobisevad
Teen laualaeka lahti
täis rohelisi tiibu
täis kollaseid kattetiibu
Kirjutusmasinad kirjutavad ise
väsimatult ühtsama kuuma silpi
Päike luurab pilvelõhkujate taga
on kannibalikallistuste tund
Pikkade küünte öö
milline metsikus meenunud silmades!
Enne minekut
süütab päike kõik vormid põlema

Salamandra, 1962

1.8.10

ARJEN DUINKER. Alle hoeken zijn naakt














Kõik nurgad on alasti.
Kõik sõnad on alasti.
Córdobas on üks nurk, kuhu mehed kusevad,
kui neil on kõht õllest punnis,
nad ähivad kergendusest,
silmad poolkinni.

Siukene nurk on ka teil Lissabonis,
isegi Tejo pealt puhuv tuul
ei saa seda puhtaks.
Olen seal seisnud ja vaadanud,
imestades, kui alasti on see nurk.

Rõdu pealt lõuati: "Mis sina siit otsid?
Noormees, see on väga eriline nurk.
Iga aasta viis laipa! Vaata et on vaadatud,
ja mine ära koju.
Mine ära koju."
Naine rögistas ja sülitas vägevalt.
Ja mina, katsudes et tulema saan,
imestasin, kui alasti on see nurk.

Losse gedichten, 1990

28.7.10

TOR ULVEN. Sandstorm




















LIIVATORM

Kell on juba kümme tundi vanem. Kuumus
sulatab värviliste lindude silmad üles ja need voolavad
vaigust jõkke. Ebajumala öisel võrkkestal
sähvatab üks noova
ja paokil huuled suruvad end vastu viimast tõkestavat klaasi
nagu vihmamärjad tiivad kõrbes
kus õitseb välk. Üks rüüstaja näoga laps
mängib maailmapõlengu esimese sädemega.

Skyggen av urfuglen, 1977

26.7.10

BRIAN PATTEN. Hair Today, No Her Tomorrow




















ÜKS KARV

„Käisin üleval,” ütles ta.
„Kas tõesti?” ütlesin mina.
„Leidsin karva,” ütles ta.
„Karva?” ütlesin mina.
„Voodist,” ütles ta.
„Juuksekarva?” ütlesin mina.
„See ei ole minu oma,” ütles ta.
„Musta karva?” ütlesin mina.
„Musta jah,” ütles ta.
„Kohe seletan,” ütlesin mina.
„Siga,” ütles ta.
„Mitte päris,” ütlesin mina.
„Ma lähen nüüd,” ütles ta.
„Palun ära,” ütlesin mina.
„Ma vihkan sind,” ütles ta.
„Tõesti või?” ütlesin mina.
„Muidugi,” ütles ta.
„Aga miks?” ütlesin mina.
„Must karv, taipad?” ütles ta.
„Sellest on küll kahju,” ütlesin mina.
„Eks räägime tõtt,” ütles ta.
„Kas pean üles tunnistama?” ütlesin mina.
„Eks mina ka,” ütles ta.
„Mis sina ka?” ütlesin mina.
„Kellegi teisega,” ütles ta.
„Oh jumal,” ütlesin mina.
„Vot nii!” ütles ta.
„Nojah siis,” ütlesin mina.
„Arva kellega?” ütles ta.
„Ära ütle,” ütlesin mina.
„Ütlen küll,” ütles ta.
„Sinu sõbraga,” ütles ta.
„Kurat küll,” ütlesin mina.
„Ja tema sõbraga,” ütles ta.
„Temaga ka?” ütlesin mina.
„Ja kõigi teistega,” ütles ta.
„Issand jumal,” ütlesin mina.

„Mis see siis on?” ütles ta.
„Misasi?” ütlesin mina.
„See hääl?” ütles ta.
„Üleval?” ütlesin mina.
„Jah,” ütles ta.
„Uus kass,” ütlesin mina.
„Kass?” ütles ta.
„Must kass,” ütlesin mina.
„Must?” ütles ta.
„Pikakarvaline,” ütlesin mina.
„Oo ei,” ütles ta.
„Oo jaa,” ütlesin mina.
„Kurat küll!” ütles ta.
„Head aega,” ütlesin mina.

„Ma valetasin,” ütles ta.
„Valetasid?” ütlesin mina.
„Loomulikult,” ütles ta.
„Minu sõbra kohta?” ütlesin mina.
„J-jah,” ütles ta.
„Aga need teised?” ütlesin mina.
„Ohh,” ütles ta.
„Imelik lugu,” ütlesin mina.
„Annad andeks?” ütles ta.
„Loomulikult,” ütlesin mina.
„Jään?” ütles ta.
„Palun ei,” ütlesin mina.
„Aga miks?” ütles ta.
„Ma valetasin,” ütlesin mina.
„Mis sa valetasid?” ütles ta.
„Tead, see uus kass,” ütlesin mina.
„See kass on valge,” ütlesin ma.

Selected poems, 2007

24.7.10

CHARLES BUKOWSKI. A Love Poem




















ARMASTUSLUULETUS

kõik naised
kõik nende suudlused
kuidas nad kõik omamoodi armastavad ja
räägivad ja vajavad.

nende kõrvad neil kõigil on
kõrvad ja
kõrid ja kleidid
ja kingad ja endised
abikaasad.

enamasti
on naised väga
soojad nad meenutavad mulle
röstsaia võiga kus või
on saia sisse
sulanud.

nende silmis on üks
pilk: neid on
petetud neid on
lolliks tehtud. ma päriselt ei teagi mida
nende heaks
teha.

olen
keskmine kokk hea
kuulaja
aga ma ei õppinud kunagi
tantsima – mul oli siis suuremate
asjadega tegemist.

aga olen nautinud nende erinevaid
voodeid
sigarettide suitsetamist
lagede
vahtimist. ma polnud õel ega
ebaõiglane. ainult
üks õpilane.

ma tean et neil kõigil on need
jalad ja paljajalu astuvad nad üle põranda
pimedas vaatan nende arglikke
tagumikke. ma tean et ma meeldin neile, mõni isegi
armastab mind
aga mina armastan väga
väheseid.

mõned annavad mulle apelsine ja vitamiinitablette
teised räägivad vaikse häälega
oma lapsepõlvest ja isadest ja
maastikest; mõned on peaaegu
hullud aga ükski neist pole
tähendusetu; mõned armastavad
hästi, teised mitte nii
hästi; need kes on seksis parimad pole alati
parimad muudes
asjades; kõigil on omad piirid nagu ka minul
on piirid ja me tabame
teineteist
kiiresti.

kõik naised kõik
naised kõik
magamistoad
tekid
fotod
kardinad, see on
nagu kirik ainult et
mõnikord on siin ka
naeru.

need kõrvad need
käed need
küünarnukid nende silmade
pilgud, õrnus ja
tahtmine mind on
hoitud ma olen
hoidnud.

War all the time, 1984

21.7.10

OCTAVIO PAZ. Golden Lotuses





















GOLDEN LOTUSES

Sassis aiad,
mõisa mõõtu maja.
Palju tühje tube,
palju tundmatute kuulsuste
pilte.
Seintel ja närtsinud siidil
mussooni tuulekeeriste
tumelillad sõrmejäljed.
Luksus ja tolm. Leitsak, leitsak.
Selles majas elab heledapäine naine.
Selles naises elab tuul.

Ladera este, 1969

18.7.10

TOR OBRESTAD. Klokka er 23.30















KELL 23.30

Pääsukesed selles vaikses õhtus
Pääsukesed selles troopilises öös
Pääsukesed vastu seda öötühja taevast
üle mere. Putukad ümber maja
kus me elame. Ei midagi muud

Mimosa Myosotis Rosmarin, 1994

14.7.10

MAGLI ELSTER. Kastanjen













KASTAN

Olen üks poolik kastanikoor
roheline, pehmete okastega.
Kannan üksi seda pruuni kastanit
heledat ja sooja, valgete varjudega
unenägu ja mängu, ümarat rõõmu.
Nüüd olen ma üksi ja see poolik koor
on minu pruunis hobuseheledas unenäos nii alasti –
tule ja heida üle selle pooliku rohelise koore
ise ka pooleldi roheline, tugevate pehmete okastega.
Koos peidame ära rõõmu, ümara ja sooja –
ja keegi ei näe muud kui tervet kastanit
terve koorega, võluvat nagu
see roheline maailm ümberringi,
ümaram kui maailm, üksikum kui tähed.

Med hilsen fra natten, 1953

12.7.10

SUJATA BHATT. Two Monkeys





















KAKS AHVI

„Vägev, kui pääsed
krokodilli käest
terve maksaga,”

ütleb üks ahv teisele,
kui nad kassilt varastatud
chapati’sid söövad.

„Põgene, ikka põgene!
Selles on kogu mu elu mõte.
Teisiti oleks igav.”

„Miks teha kõike ahvi moodi?”
räägib teine ahv.
„Äkki õpiks midagi muud?”

Pure Lizard, 2008

9.7.10

CARLOS LÓPEZ DEGREGORI. El grandes letras de oro












SUURTE KULLAST TÄHTEDEGA

Sina, kel on veel alles veri ja hääl, jutusta mulle üks lugu, mille ma olen ära teeninud. Kirjuta see suurte kullast tähtedega. Kui ma tol õhtul koju läksin, seisis tühjal tänaval, mida vaevu valgustasid roosad lambid ja nende peegeldused porilompides, üks naine. Ma pole kunagi suutnud teda õieti meenutada. Ta nägu ja kleit muutuvad mu mälus, alles jääb ainult tema jäine kael. Ja ma ei tea, miks ma seda tegin. Me kõik elame vist ühe sära poole, ja kui lõpuks selle otsa komistame, läheme hulluks. Nii juhtus ka minuga. Hommikul ärkasin katki kratsitud näoga, kuldkett käte vahel, nagu oleks see sinna kinni õmmeldud.

Ma ei pea ennast tavaliseks vargaks. Olen kullaotsija. Kaevur, kes ei lahku enam maa ihust ja eelistab kaevata oma tunneleid tänavate üksilduses. See pole lihtne. Olen ära lõiganud kõrvu, küljest kiskunud sõrmi, selleks et kätte saada mõni imelik sõrmus, olen murdnud kaelu, välja tõmmanud säravaid hambaid. Andke andeks, mu kallid ohvrid, ja lohutage end, kui tahate, sest kogu selle aja jooksul pole ma suutnud kalestuda.

Ma ei müü kunagi kulda, mida kogun. Mul on sadu sõrmuseid, kaelakeid, käevõrusid, lokilaekaid; õie, spiraali, huule, silma, putuka kujulisi medaljone. Kuld on valu mu külje sees, mida saan vaigistada ainult seda käes hoides. Kuld on mu õhk, mu üksildane tants ja mu kuldaeg, mis igal öösel tagasi tuleb.

Mõnikord mõtlen ma oma aarde saatusele. Ma arvan, et kui mul lõpuks on piisavalt kulda, teen puhtast säravast kullast iseenda kuju, sõidan paadiga merele ja viskan selle vette.

Mis siis, et keegi ei näegi.

Mulle piisab teadmisest, et seal sügaval, vete armastatuna, püsib see igavesti.

Aquí descansa nadie, 1998

7.7.10

MICHAEL KRÜGER. Marx redet




















KÕNELEB MARX

Vahel, kui ilm Läänes selgemaks läheb,
vaatan ma sädelevaid rahavooge,
mis valguvad vahutades üle kallaste
ja ujutavad üle veel põuase maa.
Mulle teeb nalja see loba diktatuur,
mida ühiskonnateooria pähe
välja pakutakse, kui alt tulevaid uudiseid
ikka uskuda võib. Minu käsi käib hästi.
Vahel näen Jumalat. Ta paistab kosunud.
Arutame metafüüsilisi küsimusi, muidugi naljaga
pooleks, üllatavalt asjatundlikena dialektikas.
Viimati küsis ta minult mu Kogutud Teoste
väljaannet, väites, et ta ei olevat
seda mitte kusagilt leidnud.
Mitte et hakkaksin sellesse uskuma, ütles ta,
aga ega see kahju ka ei tee.
Andsin talle autorieksemplari, viimase
sinisest väljaandest, koos kommentaaridega.
Muide, ta on palju haritum kui ma arvasin,
teoloogiast täiesti tüdinenud, viskab liiva
dekonstruktsiooni masinavärki, psühhoanalüüs
on tema meelest täielik jama, ta ei võta
seda suu sissegi. Tal on üllatavaid eelarvamusi.
Näiteks Nietzschele annab ta andeks isegi
kõige totramad laused, see-eest aga Hegelit
ei kannata silma otsaski. Omaenda projektist
ta ei räägi, on liiga häbelik. Palun,
ütles ta hiljuti, olles pika pilguga Maa
peale vaadanud, palun olge valmis.

Wettervorhersage, 1998

5.7.10

JAUME SUBIRANA. Pescador i fill amb salabre





















KAHVAGA KALAL

Varahommikul kahlan üksinda
jões. Keegi ei saada mind, keegi ei oota,
lakkamatu vool kannab mind
ühe teise jõe poole, ühe teise päeva poole, sama
kalalõhna poole riidetükis: „Võta!”
Needsamad käed, pisikesed, haaravad
kõvasti musta kahva käepidemest.
Kuulen spinningurulli tagasikerimist,
kummardun kannatlikult vee kohale
lamedal kivil, ümberringi puud,
varajane õhtu, vaikus, sääsed,
ma näen kuidas jõest tõuseb minu
isa lai selg, kerib tagasi spinningut,
sirutab käe aeglaselt välja
ja heidab, kerib taas tagasi,
müts peas, suured rohelised kummikud jalas,
need samad kummikud millega ma ettevaatlikult
kõnnin mööda jõepõhja, kivisid,
aastate libedat muda,
siis pööran tagasi, tõmban lõhe välja,
ta peksleb järeleandmatult, ma liigun
ülesvoolu, sikutades konksu,
kuni jõuan lameda kivini, isa,
kus ma ootan sind kahv käes.



Jaume Subirana luuletus katalaani keeles Rapala, 2007