KAHVAGA KALAL
Varahommikul kahlan üksinda
jões. Keegi ei saada mind, keegi ei oota,
lakkamatu vool kannab mind
ühe teise jõe poole, ühe teise päeva poole, sama
kalalõhna poole riidetükis: „Võta!”
Needsamad käed, pisikesed, haaravad
kõvasti musta kahva käepidemest.
Kuulen spinningurulli tagasikerimist,
kummardun kannatlikult vee kohale
lamedal kivil, ümberringi puud,
varajane õhtu, vaikus, sääsed,
ma näen kuidas jõest tõuseb minu
isa lai selg, kerib tagasi spinningut,
sirutab käe aeglaselt välja
ja heidab, kerib taas tagasi,
müts peas, suured rohelised kummikud jalas,
need samad kummikud millega ma ettevaatlikult
kõnnin mööda jõepõhja, kivisid,
aastate libedat muda,
siis pööran tagasi, tõmban lõhe välja,
ta peksleb järeleandmatult, ma liigun
ülesvoolu, sikutades konksu,
kuni jõuan lameda kivini, isa,
kus ma ootan sind kahv käes.
Jaume Subirana luuletus katalaani keeles Rapala, 2007
No comments:
Post a Comment