28.11.10

JOÃO CABRAL DE MELO NETO. Bancos & catedrais















PANGAD JA KATEDRAALID

Kui sõitsime autoga
läbi Andaluusia, Sevilla,
lõid iga kiriku juures
mõtlikult risti ette.

Andaluusias tunneb kiriku
eksimatult ära:
laiad lubjatud müürid,
hallid kiviportaalid.

Ometi, kui me Madriidis
linna peal käisime,
märkasin, et lõid risti ette
igal pool, kus su meelest

miski kirikut meenutas.
Monumentaalne hoone
tekitas sinus tunde:
jälle üks katedraal.

Tahtmatult oli sul õigus:
katedraalid need polnud,
küll aga keskpangad,
sõna, kust filiaalid harunevad.

Pankade ees risti ette lüües
eksisid ainult pooleldi:
eks need ju ehitatudki selleks,
et eksitusest kasu saada?

Agrestes, 1985

24.11.10

ANDREA COHEN. Seven Dogs











SEITSE KOERA

Inimese elu mõõt
on seitse koera.

Esimene koer ütleb: hakkame
sööma ja vett lakkuma

ja läheme metsa jalutama.
Magame tihti päikeselaikudes.

Tuleb palju oravate
tagaajamist, aga me

ei räägi surmast.
Inimene kõneleb

surmast omaette,
mitte teisele koerale, kes

peab õppima kõrval käima
ja ikka kutsumise peale

tulema. Seitse koera. Aga ühel
õhtul tulevad seitse

koera tema juurde seitsme
paari sussidega. See on trikk,

mida nad elus kunagi selgeks ei saanud.
„Kas juba on aeg?” küsib ta. Ja

tubli koerana jookseb ta
koos oma karjaga metsa.

Kentucky Derby, 2011

19.11.10

OLE SÖDERSTRÖM. Skriv skrivare











kirjuta kirjanik kirjuta
midagi küsimata

see võlg
ei kannata oodata

kodus oled kui võõras
sõnadel on su jaoks ruumi

hetk puhkust
milleski, mis on kui
su enese pilk

En sommarsöndag vid havet, 1996

16.11.10

JÜRGEN NENDZA. Picknickkorb















PIKNIKUKORV, üks tekk ja üks ilus mäng:
väljasõiduks rohelisse piisab sellest.

Alustasid ettevalmistusi.
Tuul tuleb nii nagu ikka tuule

varjust, ometi roheline eksitust ei tunne.
Küllap seepärast jooksebki su laps

läbi selle paokil akna su poole:
tema pea on vetruv õis, tema hääl,

päikesesamba vari, kasvab hämaras
ja jutustab, kuidas ta mängis kesk puude

valgusaastaid. Nüüd oleks õhtu, ja sinuni
rändab üks lause: kurbus, mida me kanname,

on sama raske kui magav laps.

Pöörad jälle piknikukorvi poole,

hüüad last. Ta tulebki jooksuga,
sa kuuled selgesti: rohi lööb laineid.

Die Gelegenheit der Wiese, 2007

14.11.10

CHARLES BERNSTEIN. Poem




















LUULETUS

Kõigepealt mõningad mõisted.
Esiteks, koer –
neile, kes pole siit pärit
ütlen igaks juhuks, et see on päris tavaline
koduloom, neli jalga ja saba.
Peab mainima, et
aastaajad luuletuses viitavad
Kirde-Ameerikale,
kus sügis tähendab seda, et lehed
langevad, talv on aga külm ja tavaliselt
hall – tihti
kasutan ma aastaaegu
metafoorselt,
nagu te seda peagi näete.
Klaasi all pean silmas kõva, läbipaistvat
materjali, kasutatakse näiteks
akende jaoks. Eessõnu kasutan tavaliselt
selleks, et anda edasi asjadevahelisi
suhteid, näiteks millegi kohal või
vahel olemist, samas kui tegusõnad viitavad
tegevusele – jooksmine või näiteks
kokkupõrkamine. Kui ma kirjutan mina, siis
viitab see tavaliselt minule endale, samal ajal
kui Dante viitab neljateistkümnenda sajandi
itaalia luuletajale, kelle ületamatust
„Põrgust” pärineb ka selle lühikese
lüürilise teksti stiil. Kuna te ei
näe käsikirjalist lehte, millelt ma
luuletust loen, täpsustaksin veel,
et iga rida algab suure tähega – see
annab edasi formaalsust ja
väärikust, aga ma ei loodagi, et
see kõik adekvaatselt kohale jõuaks,
kui ma seda luuletust teile
nüüd kõva häälega ette loen. Olen
kasutanud mitmeid võõrkeelseid
sõnu: Pierre on prantsuse
nimi, sarnane meie oma
Peetriga; tristesse, samuti prantsuse keelest,
tähendab kurbust ja achtung on
saksa sõna, mis tähendab tähelepanu.
Kaks asja veel. Kahe esimese
rea jooksul nimetatud kits on lihtsalt
üks tavaline kits. Ja kui ma lõpus
mainin ühte rohelist
diivanit, siis see on üks koht,
kus mulle tihti meeldib istuda.

With Strings, 2001

12.11.10

CAROL ANN DUFFY. Lovesick




















ARMUVALU

Leidsin õuna.
Punane, läikiv õun.
Tegin tast pilti.

Peitsin õuna pööningule.
Tegin katuseakna lahti
ja päike ütles: „Ohhoo!”

Õhtul vaatasin, et ta oleks kindlas kohas,
tähed itsitasid, kuu oli
kavala näoga. Mu õunake.

Mind ei huvita, miks te
mulle külla tulla tahate.
Minge minema. Teil on suured hambad.

Selling Manhattan, 1987

10.11.10

ROGER McGOUGH. Vegeterians




















TAIMETOITLASED

Taimetoitlased on julmad, mõtlematud inimesed.
Kõik teavad, et porgand riivimise ajal karjub.
Et virsikust jookseb verd, kui teda lõhki kistakse.
Kas sa arvad, et apelsinil pole valus,
kui su pöidlad tema lihas songivad?
Et tomatite ajud lõhkevad valutult?
Kartulid, elusalt kooritud ja keedetud
väikesed mullavähid.
Ära tule mulle ütlema, et see pole valus,
kui herneterad kubemekaunast välja rebitakse,
idudelt nahk nülitakse,
sibulaid lõigutakse, kapsal pea maha raiutakse.

Aiakühvel viska nurka,
kõblas langegu.
Niitmist tuleb mõista hukka!
Koitku vabaduse tund!

Selected Poems, 2006

4.11.10

HENK VAN KERKWIJK. Rijke lui















RIKKAD INIMESED

„Rikkad inimesed ei peereta,” kinnitas
mulle onu. Seal ma istusin, täis
lapselikku imedeusku; ammuli sui
vaatasin maailma, mis pakkus

nii palju mõeldamatuid võimalusi.
Sosinal küsisin: „Kas päriselt?”
„Tuul puhub neist puhtalt läbi, nagu
tühjadest lubadustest ja katteta tšekkidest.”

Kohe nägingi seda. Otse mu silme ees
hakkas puhuma tuul: püsilokkidega, õlult
voogamas valge, sillerdav stoola.
Kuigi tal oli kiire, naeratas ta mulle

teiselt poolt tänavat.
Ja ei mingit haisu. Absoluutselt mitte mingit haisu.

Lof der Onschuld, 2008

2.11.10

RÉGIS BONVICINO. Não nada












EI MIDAGI

Ei midagi ikkagi muud
ikkagi sama sarnast
veel vähem ikkagi muud
teda ennast mitte veel muud
samast surnud muust
tema keha sees lahus

Ikka veel sama kurrud
sisimas muudki mitte
armid liidavad
tätoveeringud hajutavad
pekstud antennid, tindi sees
muukillud muupilpad

Kinnitatud liblikas varjab
arme kehal

Outros poemas, 1993