NORA BOSSONG. Rattenfänger

ROTIPÜÜDJA

Öösel sattusin kaarsilla all
peale kahele poisile,
nad kusesid vastu posti ja
ütlesid, et on seitsmesed,
ütlesid, et neil on täid.
Naersid mu üle, kui
neid uskuma jäin. Meil pole
midagi peale täide, teatas väiksem.
Ta viipas võpsiku poole ja astus
mulle varbale. Oleksin tahtnud
temasse armuda, miskit muud
poleks tol ööl sama odavalt
saanud. Suurem küsis, kas vastab
tõele, et isegi loomad ei sure
üksinda. Poisid oleksid pidanud
juba ammu kodus olema.

Reglose Jagd, 2007

JOSÉ ALBI. La última pregunta

VIIMANE KÜSIMUS

Taon koputiga uksele. Astun sisse. Vaatan ringi.
Hõikan ennast ega saa selget
vastust. Linde tõuseb lendu
teab kust soppidest, nad võtavad kaasa
pärastlõunase vaikuse. Üks mees
hõikab samuti iseennast
ega saa mingit vastust. Ta kisub üles kõik
põrandaplaadid, meri aga tõuseb tasapisi
ikka kõrgemale. Toas hulbib toole
ja tundmatuid surnukehi,
ükshaaval triivivad need
paokil uksest ja
akendest välja.
Ei, nende seas mind pole. Otsin
asjata. Ega jäägi suurt midagi alles
minu jälgedest, ühest muistsest sõnast,
kahemõttelisest žestist. Mind polegi
mitte kusagil. Mitte keegi ei tea,
kust tagasi tulin või kuhu nüüd jälle lähen.

RENÉ CHAR. Le Carreau

AKNARUUT

Puhtad vihmad, oodatud naised,
vaevatud klaasi nägu,
mille te pühite kuivaks,
ongi mässulise nägu;
ja teine, õnnelike aknaklaas,
habiseb halutule ees.

Armastan teid, kaksikmüsteeriumid,
puudutan teid kõiki;
mul on valus ja ma olen kerge.

Fureur et mystère, 1948

ALEX DIMITROV. All the Way Up I Took Myself

LÄKSINGI PÄRIS ÜLES

Sinu sees on pisut mindki, tead küll.
Nii nagu päevas on ööd, või Pariisis
New Yorgi tunnet.
Võiksin paljugi öelda,
võiksin rääkida sulle Veneetsiast
või sellest, kuidas Turneri maalid
muudavad meid palju ilusamaks,
kui oleme nende ees,
rääkida Bulkaenist, kuidas ta seisis,
suu lahti, ja poisid sülitasid
kordamööda talle suhu –
kuidas tatt muutub vahel roosideks,
kuidas roosid muutuvad olematuks.
Oleme udust madalamal,
vahel oleme udu sees
ja üritame – kirjutada või helistada,
paneme telefoni ära, unustame, miks
või kellest õieti puudust tundsime.
Kas ma sulle juba rääkisin? Käisin
lõpuks Empire State’is, selles hoones,
läksingi tõepoolest päris üles.
Muidugi, see on pöörane, aga ma nägin
all kõiki, keda armastan, otsekui kujukesi.
Sina kõndisid mööda linna,
pikk must mantel seljas,
ja tundsid, et oled kauge ja õnnelik.
Vihm oli punane, kõik muu, mitte
mineviku moodi, oli roosid.

Together and by Ourselves, 2017

GIEDRĖ KAZLAUSKAITĖ. Išprievartavau save

vägistasin iseennast
tugitoolis loorberipuu all
pseudosakraalse muusika saatel
ameno dorime
padre

tüdruk keda unes suudlesin
muutus mu emaks
häbiga ärkasin
libiido langus
rippuvad rinnad jne

tema hingamine öös
minu lainete laksumine
kajakate kinnitopitud sõõrmed
nende lämbuvad kiljatused

piima ja nurmede jumal
mõtleb meie kahe õhtupalvetele
saates laevu teele
hommikul muutub ta tagasi
mu isaks maailmapäästevestis

tema tütar kes vägistas iseenda
kardab ainult kahte asja:
üks on öö, teine päev

Heterų dainos, 2008

MARCELIN PLEYNET. La tentation du jour

PÄEVA KIUSATUS

tungid ilma rahata puuri
su sees väriseb puu
politseinik meenutab pussi
sinusse tungib hirm

tee peal on päikese mälestus sinu jumal
sinusse tungib tee mälestus
põõsas mille sõid ära
sinu keha mälestus
lahkunud praegu
õnne teel

une sees on siin jäätmed
unenägijad ületavad jõe mäletamata
elu kiirgavad tänavakivid
elavad elavate ja surnute sees

sa värised inimeste õigluse ees

Provisoires amants des nègres, 1962

MYRIAM FRAGA. Arúspice

HARUSPEKS

Elan
Eufrati
vasakul kaldal.

Minu silmapiir on
jäine sõõr.

Inimese saatus
asub pimeda linnu sees.
Liiva pealt loen
üleujutuse märke.

Otsides olen otsinud
kõikjalt,
aga tõde on nagu jõgi,
mis eitab iseennast.

Olen taevatähtede lugeja,
minu koorem
on sisikonna saladus,
mis aina kordab:

Põrgut ei loodud
malbetele.

As purificações ou O sinal de talião, 1981

ADONIS. Il vient désarmé comme la forêt

Ta tuleb relvitult nagu mets, otsekui pilv, mida ära ajada ei saa. Eile kandis ta mandrit süles ja viis mujale mere.

Ta joonistab päeva tagakülje, voolib seda jalgadega ja laenab öö käest saapad, aga siis jääb ootama midagi, mis ei tule. Ta on asjade füüsika – tunneb ja nimetab neid, aga hoiab nimed enda teada. Ta on tõelisus ja selle vastand, elu ja see, mis polegi elu.

Ta elab seal, kus kividest saavad järved ja varjust saab linn. Ta elab ja meelitab meeleheidet, pühib minema lootuse ala, tantsib, et maa hakkaks haigutama ja puud magama jääksid.

Juba on ta siin ja kuulutab äärmuste ristumist, uuristab meie aja laubale nõidusemärgi.

Ta täidab terve elu, ilma et teda nähtaks. Ta muudab elu vahuks ja upub selle sisse ära. Homsest teeb ta jahilooma ja kütib seda meeleheitlikult. Tema sõnad on graveeritud, nad tuhisevad ekslemisse, ekslemisse, ekslemisse...

Tema isamaa on ebakindlus, aga silmi lugematul hulgal.

Ta terroriseerib ja reanimeerib. Temast nõrgub draamat ja valgub välja irooniat. Inimesel võtab ta koore maha nagu sibulal.

Ta on tuul, mis ei tagane, ja vesi, mis ei naase oma lättesse. Ta loob oma liigi, lähtudes iseendast – tal pole esivanemaid ja sammudes on tema juured.

Ta kõnnib kuristikus ja tal on tuule siluett.


Chants de Mihyar le Damascène, 1961
Traduit de l’arabe par Anne Wade Minkowski