ADONIS. La blessure

HAAV

1
Tuule käes magavad lehed
on haava purjelaev
Habras aeg on haava uhkus
ja me ripsmete all turnivad puud
on haava järv

Haav on sild et maale tulla
kui haigutab haud
kui kannatus pikale venib
me surma ja armastuse kallaste vahel
Ja haav on märk –
ta on läbipääs

2
Piinatud helinate keelele
jätan haava hääle
Kaugelt tulnud kividele
põuailmale, kõrbele
jää kanderaamil veetavale ajale
süütan haava tule
Ja kui minu riietes hõõgub ajalugu
kui mu raamatutes puhkevad sinised küüned
ja ma kisendan päevale:
Kes oled sina, kes sööstsid mu märkmetesse
mu neitsilikule maale?
kuulen üht häält, mis kuulutab:
Mina olen haav, mis sünnib ja kasvab
su ahtas ajaloos

3
Nimetasin su pilveks
oi haav, teelemineku turteltui
Nimetasin su suleks ja raamatuks
ja hakkan nüüd pidama kahekõnet
allaneelatud keelega
saartel mis kohe lähevad rändama
muistse languse arhipelaagist
Hakkan nüüd õpetama kahekõnet
palmidele ja tuulele
oi haav, teelemineku turteltui

4
Kui mul oleks ruumi sadamatele
une ja peeglite maal
kui mul oleks laev
kui mul oleks linna varemed
kui mul oleks linn laste
ja pisarate kodumaal
oleksin kõik selle haavale kokku toonud
et sellest saaks laul nagu piik
läbi puude, kivide ja taeva
sametpehme laul nagu vesi
mahalöödud ja tõrges nagu võit

5
Tule vihmana üle meie kõrbete
oi une ja igatsusega ehitud ilm
Tule ise, aga raputa meid
sest oleme ju haava palmipuud
murra meile kaks oksa
haava vaikuse armunud puudelt
puudelt mis haava hoiavad
sõrmed ja ripsmed koos

Oi une ja igatsusega ehitud ilm
kes sa mu lauba karile sööstad
selge kujuga nagu haav
ära ligemale tule – sinust ligemal on haav
ära ahvatle mind – sinust kaunim on haav
Ja see võluvägi mis kiirgab su silmist
ülimatesse valdadesse
jääb haavast ikkagi kaugele
Haav läks juba mööda
jätmata ühtegi saart
ega peibutavat loori

Chants de Mihyar le Damascène, 1961
Traduit de l’arabe par Anne Wade Minkowski

ADONIS. Il vient désarmé comme la forêt

Ta tuleb relvitult nagu mets, otsekui pilv, mida ära ajada ei saa. Eile kandis ta mandrit süles ja viis mujale mere.

Ta joonistab päeva tagakülje, voolib seda jalgadega ja laenab öö käest saapad, aga siis jääb ootama midagi, mis ei tule. Ta on asjade füüsika – tunneb ja nimetab neid, aga hoiab nimed enda teada. Ta on tõelisus ja selle vastand, elu ja see, mis polegi elu.

Ta elab seal, kus kividest saavad järved ja varjust saab linn. Ta elab ja meelitab meeleheidet, pühib minema lootuse ala, tantsib, et maa hakkaks haigutama ja puud magama jääksid.

Juba on ta siin ja kuulutab äärmuste ristumist, uuristab meie aja laubale nõidusemärgi.

Ta täidab terve elu, ilma et teda nähtaks. Ta muudab elu vahuks ja upub selle sisse ära. Homsest teeb ta jahilooma ja kütib seda meeleheitlikult. Tema sõnad on graveeritud, nad tuhisevad ekslemisse, ekslemisse, ekslemisse...

Tema isamaa on ebakindlus, aga silmi lugematul hulgal.

Ta terroriseerib ja reanimeerib. Temast nõrgub draamat ja valgub välja irooniat. Inimesel võtab ta koore maha nagu sibulal.

Ta on tuul, mis ei tagane, ja vesi, mis ei naase oma lättesse. Ta loob oma liigi, lähtudes iseendast – tal pole esivanemaid ja sammudes on tema juured.

Ta kõnnib kuristikus ja tal on tuule siluett.


Chants de Mihyar le Damascène, 1961
Traduit de l’arabe par Anne Wade Minkowski