22.7.14

CHARLES BAUDELAIRE. La fausse monnaie



VALERAHA

Baarist tulles märkasin, et sõber oma raha põhjalikult sorteerib. Vasakusse vestitaskusse libistas ta väiksemad kuldmündid; paremasse väikesed hõbemündid; põlvpükste vasakusse taskusse hulga punaseid krosse, ja viimaks paremasse püksitaskusse ühe kahefrangise, mida ta enne piinliku hoolega uuris.

„Täpne ja omapärane liigitus!“ mõtlesin mina.

Vastu tuli keegi vaene, sirutades mütsi väriseva käega meie poole. – Ma ei tea, mis võiks tundliku inimese rohkem segadusse ajada kui nende anuvate silmade tumm väljendusrikkus, kust võib välja lugeda nii palju alandust, nii palju etteheiteid. Kui koeri piitsaga peksta, paistab nende haledaist silmist umbes samasugune keeruline tundesügavus.

Sõber andis talle tunduvalt rohkem kui mina ja ma ütlesin: „Õieti tegid. Pärast ehmatavat elamust on kõige suurem mõnu ise üllatada.“ „See oli valeraha,“ vastas sõber rahulikult, nagu tahaks ta oma suuremeelsust õigustada.

Aga minu vaeses ajus, mis näeb aina vaeva, et lihtsaid asju keeruliseks ajada (milline väsitav loodusand!), tekkis äkki mõte, et sõbra käitumist võiks vabandada üksnes iha luua vaese vennikese elus sündmus, võib-olla isegi õppida tundma kõikvõimalikke tagajärgi, mida valeraha kerjuse käes võib tuua, hullemaid ja muidki. Eks ole ju nii, et valeraha võiks paljuneda ehtsateks müntideks? Või hoopiski vangi viia? Mõni pagar või kõrtsmik võiks lasta mehe kinni võtta, arvates, et ta on valerahategija või levitaja. Aga sama hästi võiks valeraha ühe armetu spekulandi käes muutuda rikkuse eoks, mis kestaks mitu päeva. Nii sai mu fantaasia muudkui hoogu juurde, laenates sõbralt tiivad ja tuletades kõikvõimalikest oletustest kõikvõimalikke järeldusi.

Sõber aga katkestas mu mõttelennu järsult, vastates peaaegu samade sõnadega: „Õieti ütlesid. Kõige mõnusam on kedagi üllatada, andes talle palju rohkem kui ta oodata oskas.“

Vaatasin otse tema lagedatesse silmadesse ja mul hakkas õudne, nähes, millise vaieldamatu siirusega nad mulle vastu särasid. Taipasin nüüd, et sõber tahtis ühekorraga teha kasuliku tehingu ja annetada heategevuseks; ta tahtis säästlikult paradiisi jõuda, ja saada helde südame diplomi veel pealekauba. Mina oleks talle äärepealt andestanud kuritegeliku naudingu iha, milles teda äsja kahtlustasin; tundus nii huvitav ja iseäralik, et talle teeb lõbu vaeseid sisse mässida, aga seda mannetut arvestust ei saa ma talle kunagi andestada. Õelust ei saa kunagi vabandada, aga kui inimene ise teab, mida ta teeb, on selles suurt joont; kõige lootusetum pahe on see, kui kurja tehakse lollusest.

Petits Poèmes en prose, 1869

6.5.14

KAUKSI ÜLLE. Latsõn



LAPSENA

Kui olin väike,
viisid külalapsed mu mängumajja.
Muuseas ütlesid nad tihti ühte sõna,
mida ma polnud kuulnud.

Kogusin sõna ära, nagu kogutakse murret
ja hakkasin kodus tarvitama.
Loomulikult.
Mamma, tädi ja ema,
kel oli teisigi külanaisi külas,
hakkasid kätega vehkima.
Ei, see sõna ei sobi.

– Miks? – olin mina püha imestust täis.
– Prosta, pead kuidagi peenemalt ütlema –
Mina olin väike
külalaps Pärlijõe kaldalt.
Peeni sõnu palju ei teadnud.
Üks peen asi tuli meelde,
mis kodus oli:
virviis.

Ja otsekohe tunnistas suguvõsa naistevägi mu geeniuseks.
Aga sellest kuldrantidega serviisist
on alles ainult üks ärakriibitud liud.

Palunõiaq, 2012

3.5.14

EINO SANTANEN. Muodon vanhimmat




KÕIGE VANEM MUDEL

Pimedas luusivad robotid,
originaalsed tšehhi robotid kahekümnendatest.
Robota! kisendavad nad, uhked originaalsed robotid,
hüüdes iseenda nime.
Robota! möirgavad nad, naftasegused elukad,
hiiglase vaimusünnitised, robotid:
kurvameelsetena kauguses,
ebamäärastena kauguses,
mattudes vastuoludesse,
muutudes peaaegu julmaks oma õiglusejanus.
Robota! Kui päike pageb monoliitide kohalt,
tähistavad nad vägisi
öö salajast geomeetriat.
Õudne on inimesel vaadata
neid metsikuid mudeleid.

Kuuntele, romantiikkaa, 2002

24.4.14

DYLAN THOMAS. Once it was the colour of saying




Kord lausumised helkisid nii
Et vettis mu laud selle künka inetum külg
Kus kummuli põllul vaikselt istus kool
Ja mustvalge tüdrukulaik kasvas kui mängiti;
Pean lammutama lausumiste õrnu merelihkeid
Et kõik võluvalt uppunud tõuseksid kirema ja tapma.
Kui popipoistega vilet lasin veehoidla pargis
Kus öösiti kividega pildusime
Külmi ja kuu pealt kukkunud käolisi
Armunuid lehevoodite poris,
Oli puude vari neil sõna mil varje mitmenäolisi
Ja välguvalguse lamp vaestele pimedas;
Nüüd saab mu lausumisest mu lagunemine
Ja iga kivi harutan lahti kui lõngakera.

The Map of Love, 1939

20.4.14

ANJA ERÄMAJA. Kaikki mukaan, everybody















KÕIK KOOS, EVERYBODY

Ma õõtsun, me õõtsume, see käib asja juurde. Hesekiel liitis kuivad luud ühte, kuulake Issanda sõna. Varbaluu pöialuu külge, pöialuu kannaluu külge. Vend jättis hundikoera koju, Leppänenil on patšokid viltu, ta kogub neid, teeb nendest sirme. Kaelaluu pealuu külge, Kapanenil jõulukõrvarõngad ja katkine hammas, rõve, kioskites müüakse kõvaks läinud karamellikomme.

Lööme käsi kokku, tervis tuleb, kuulake Issanda sõna. Naised saunalavale ja kartulid keldrisse. Nüüd alles näitame vanakestele, kuhu minek, nüüd alles sünnitame! Uus mees hingab naerugaasi, vana paneb stroboskoobi pöörlema, kõik koos! Käed üles, lehvitame, kompame õhku – õhk, see imeline element!

Pealuu kaelaluu küljest lahti, puusaluu reieluu küljest lahti. Leppänen võtab oktaavi võrra madalamale. Auto mattub lumme, majandus vangub, ja mina, teen ikka spagaati, üks jalg Nebraskas, teine Vladivostokis. See on rahvusvaheline laul.

Laulajan paperit, 2005

5.3.14

TONE HØDNEBØ. Som Archeanassa



OLEN NAGU ARCHEANASSA Sappho luuletuses
pean ennast sissetungijaks
ja sestsaati olengi üksi

Mis tähendab olla lugude läte
Ariadne lõng elavatele.
Käin ringi, söön, magan ega taha siin olla

Sind ma öösel unes ei näinud;
armas on üks isiklik sõna
teekond surmast surelikkusesse.

Nedtegnelser, 2004

2.3.14

DUNYA MIKHAIL. I Was In A Hurry



MUL OLI KIIRE

Eile kadus mul ära üks maa.
Mul oli kiire
ja ma ei märganud, kuidas ta kukkus
nagu murtud oks hajameelselt puult.
Head inimesed, kui keegi mööda läheb
ja talle peale satub –
ehk on ta mõnes kohvris,
taevale pärani valla,
või kivisse kriibitud
nagu haigutav haav,
või mässitud
emigrantide tekkidesse,
või ära visatud
nagu võiduta loteriipilet,
või unustatud maha
purgatooriumisse,
või sihitult ekslemas
nagu laste küsimused,
või sõjasuitsuga üles kerkimas,
või kiivri sees liival veeremas,
või Ali Baba tünnis peidus,
või maskeerunud politseinikuks
kes ässitas üles vangid
ja siis põgenes,
või istub ta ühe naise peas,
kes üritab naeratada,
või on hajunud
nagu uute Ameerika immigrantide
unistused.
Kui keegi talle peale satub,
palun tooge ta tagasi.
Palun tooge ta tagasi, sir.
Palun tooge ta tagasi, madame.
See oli minu maa…
Eile kui ta kadus,
oli mul kiire.

The War Works Hard, 2005

15.2.14

RUNE CHRISTIANSEN. Jeg har alltid vært her før



OLEN ALATI SIIN JUBA OLNUD

Ühel hommikul hakkad sa liikuma luulet mõistmata, ei ole kohta valguse käes, ainult hõre tolm, külm toanurkades. Argipäev tuleb tulpidega, uusaastarakettide tahmased jäljed lumes teevad sind nostalgiliseks. Aga millega sa selle ära teenisid? Mis on sulle parim? Ühel fotol, mis on tehtud 1947. aastal Turus, läheb hall hobune üle silla. Aga mis siis, kui luuletus lõppekski nii: poiss jätab tüdruku teatud nukrusega maha – tol ööl oli kõik nende jaoks uus, nad olid täiesti pettunud.

Jeg har tenkt meg til de elysiske sletter, 2011

26.1.14

GALINA KRUK. Голомозий сусідський хлопчак із дитинства твого



Kiilakas naabripoiss sinu lapsepõlvest
                ei kasvanudki kunagi suureks,
hoolimata ajast,
mis kannab meid tuttavatest kallastest aina kaugemale ja kaugemale.
Tema pehmed kastanikarva lokid, mis suveks sõjaeelse
pardliga maha aeti, ei kasvanud kunagi tagasi.
Ei, ta ei uppunud,
        läheduses polnud ühtki sügavat jõge,
ainult aja rammetu vool, mis uuristas kaldaid.
Tema ema läks tihti hajameelselt õue,
et kutsuda poiss tuppa muretute lapsepõlvemängude juurest,
kust õigeks ajaks koju tulla oli nii raske –
aga ta ei tulnudki.
        Isegi mitte öösel.
            Isegi mitte talvel.
Isegi siis mitte, kui olid juba täiskasvanu ja said järsku aru,
et sinu pojal on sama nimi…

Face Behind a Portrait, 2005

12.1.14

LOUISE GLÜCK. Visitors from Abroad



KÜLALISED VÄLISMAALT

1

Olin juba jõudnud
sellesse elujärku,
kus eelistatakse vihjata teistele
ja mitte iseendale, kui äkki keset ööd
helises telefon. Ta muudkui helises ja helises
justkui maailm vajaks mind,
kuigi tegelikult oli ju vastupidi.

Lamasin voodis, püüdes seda helinat
analüüsida. Helin oli
visa nagu mu ema ja valusalt piinlik
nagu mu isa.

Kui toru hargilt võtsin, jäi telefon tummaks.
Või oli telefon korras ja helistaja tumm?
Või polnudki see telefon, vaid hoopis uks?


2

Minu ema ja isa seisid välistrepil
külma käes. Ema vahtis mulle otsa:
tütar, naine nagu ta isegi.
Meie peale ei mõtle sa kunagi, ütles ta.

Loeme su raamatuid, siis kui nad taevasse jõuavad.
Meid seal peaaegu ei mainitagi, õde ka mitte.
Ja nad osutasid surnud õele, kontvõõrale,
ema tugevas embuses.

Aga ilma meieta, ütles ta, poleks sind olemas.
Ja su õde – sul on tema hing.
Siis haihtusid nad nagu mormooni misjonärid.


3

Tänav oli jälle valge,
kõikidel põõsastel raske lumi,
jääkirmes puud helendasid.

Lamasin pimedas ja ootasin öö lõppu.
Tundus, et see on mu elu kõige pikem öö,
veel pikem kui öö, mil sündisin.

Ma kirjutan teist kogu aeg, ütlesin valjusti.
Iga kord, kui ma ütlen „mina“, mõtlen teid.


4

Väljas oli kõik vaikne.
Telefonitoru vedeles sassis linade vahel,
paar tundi tagasi lõppes ta pahur tukslemine.

Jätsin ta sinnapaika;
pikk juhe vonkles laudade-toolide all.

Vaatasin lumesadu,
mis ei varjanud midagi,
vaid muutis kõik asjad veel suuremaks.

Kes helistab keset ööd?
Hädakõned, meeleheitekõned.
Rõõm magab nagu lapsuke.

Poetry, Vol. 203, No. 3, December 2013