DUNYA MIKHAIL. I Was In A Hurry

MUL OLI KIIRE

Eile kadus mul ära üks maa.
Mul oli kiire
ja ma ei märganud, kuidas ta kukkus
nagu murtud oks hajameelselt puult.
Head inimesed, kui keegi mööda läheb
ja talle peale satub –
ehk on ta mõnes kohvris,
taevale pärani valla,
või kivisse kriibitud
nagu haigutav haav,
või mässitud
emigrantide tekkidesse,
või ära visatud
nagu võiduta loteriipilet,
või unustatud maha
purgatooriumisse,
või sihitult ekslemas
nagu laste küsimused,
või sõjasuitsuga üles kerkimas,
või kiivri sees liival veeremas,
või Ali Baba tünnis peidus,
või maskeerunud politseinikuks
kes ässitas üles vangid
ja siis põgenes,
või istub ta ühe naise peas,
kes üritab naeratada,
või on hajunud
nagu uute Ameerika immigrantide
unistused.
Kui keegi talle peale satub,
palun tooge ta tagasi.
Palun tooge ta tagasi, sir.
Palun tooge ta tagasi, madame.
See oli minu maa…
Eile kui ta kadus,
oli mul kiire.

The War Works Hard, 2005

DUNYA MIKHAIL. The War Works Hard

SÕDA TEEB KÕVASTI TÖÖD

Sõda on vaimustav!
Nii agar
ja efektiivne!
Ta äratab sireenid
juba hommikul vara,
saadab kiirabi
üle linna laiali,
paiskab vuhinal laipu lendu,
keerab haavatutele kanderaamid lahti,
päästab emade silmist
vihmahoo valla,
kaevab varemetest
kõiksugu olevusi välja...
Mõned on elutud ja läikivad,
mõned kahvatud ja tukslevad alles...
Laste peades
tekitab ta suurimaid küsimusi,
lahutab jumalate meelt,
läkitades taevasse
rakette ja lõhkekehasid,
põldudele külvab ta miine,
lõigates auke ja muhke,
ergutab peresid pagema,
seisab vaimulike kõrval,
kes kuradit neavad
(vaene kurat, tulelõõmas
on ta ühekäeliseks jäänud...)
Sõda aga toimetab ikka, ööd-päevad läbi.
Ta inspireerib türanne
pikki kõnesid pidama,
jagab ordeneid kindralitele
ja teemasid luuletajatele.
Ta edendab
kunstjäsemete tootmist,
muretseb kärbestele toitu,
lisab lehekülgi ajalooraamatusse,
kehtestab tapja
ja tapetava võrdsuse,
õpetab armastajad kirju kirjutama,
harjutab neiud ootama,
täidab ajalehed
artiklite ja piltidega,
ehitab orbudele
uusi maju,
kosutab kirstutegijaid,
patsutab
hauakaevaja õlale
ja joonistab juhi näole naeratuse.
Sõda teeb oma tööd kõige usinamalt!
Ja ometi
ei kiida teda keegi.

The War Works Hard, 2005

DUNYA MIKHAIL. Iraqis and Other Monsters

IRAAKLASED JA MUUD KOLETISED

Nad on hirmsad.
Nende tumedad pead kõlguvad otsas.
Härjanahkades ja loomanahkades
uitavad nad mööda kõrbe,
mõõgad välkumas pärani silmis.
Lubadusi andes, ähvardades
või tiiba ripsutades
hõõruvad nad vuntse.
Tohutult tossu paiskub
nende hiigelsõõrmetest välja,
kerkides taeva poole.
Nad põrutavad nii kõvasti vastu maad,
et surnud ärkavad üles.
Nad elavad pimedas,
ilma vee ja elektrita.
Tolm on nende toit ja savi nende leib.
Nad ei maga ega puhka iialgi.
Neil on kummalisi kombeid –
sunniidid väidavad, et šiiitidel olevat saba;
šiiitidel on igaks juhuks taevavõtmed taskus,
kui peaks äkki surma saama;
kurdid pagevad mägedesse võitlema
ja dabkat tantsima;
kaldealased küsivad taevatähtedelt nõu;
assüürlased topivad juustesse sulgi,
sest see näitavat võitu kotka üle;
armeenlased tormavad kohe jõkke,
kui neile miski ei meeldi;
mandalased peavad pidu,
istudes kolm päeva kodus;
jeziidid austavad Kuradit
ja kummardavad rohelist salatit;
turkmeenid ootavad ikka veel
sultani tagasitulekut;
need iraaklased ja muud koletised
(päikseloojangu ajal,
kui relvade kõma vaibub)
võtavad karpidest harfid välja
ja mängivad kõik koos
neile, keda ei ole,
kuni hommikuni.

Banipal 38. Magazine of Modern Arab Literature, Summer 2010

HAYAN CHARARA. Being Muslim

MUSLIM

Isa, sa tõid ikka koju
õunakorve, maisitõlvikuid
ja nülitud jäneseid jäätükkide peal.

Ema, sa keetsid ikka läätsi,
kui isa telekast poksi vaatas,
seal kõlkusid mehed köiel
ja kolkisid teineteist halastamatult.

Kui hommikust sõime, rippus seinal
Muhammad Ali pilt, tema enda
autogrammiga. Sina, isa,

kummardasid teda, sa pigistasid
käe rusikasse, et olla tema moodi:
„Hõlju nagu liblikas, nõela nagu mesilane.”
Küll sulle meeldis muslim olla.

Isegi siis, kui sa viskit jõid.
Isegi siis, kui sa ema
veel ja veel kord pikali lõid.

Palvetagem. Päikese jumal.
Kuu jumal. Lehmade
ja äikese jumal. Naiste jumal.
Mesilaste jumal. Sipelgate ja ämblike,

luuletajate, häda ja viletsuse jumal.
Pliiatsi jumal, viigimarja jumal,
elevandi jumal.

Ta’ Ha’, Ya Sin, Sad, Qaf.
Kuula mind, minu isa jumal:
ta palvetas, aina palvetas, viis korda päevas,
ja ta oli vastik.

Banipal 38. Magazine of Modern Arab Literature, Summer 2010