24.8.12

ANNE SEXTON. The Nude Swim





















ALASTISUPLUS

Capri edelapoolsel küljel
leidsime üksiku väikese groti
kus polnud ühtegi inimest ja me
läksime sinna üleni sisse
ja meie kehadest kadus
kogu üksindus.

Kõik kalad meie sees
põgenesid hetkeks.
Päris kaladel polnud sest midagi.
Nende isiklikku elu me ei seganud.
Hõljusime vaikselt nende all
ja peal, tekitasime
õhumulle, väikseid valgeid
õhupalle mis liuglesid üles
päikesepaistesse paadi kõrval
kus magas itaalia paadimees
näo peal müts.

Nii selge vesi et seal
võiks raamatut lugeda.
Nii kandev vesi et seal
võiks küünarnukkidel hulpida.
Leban siin nagu diivanil.
Leban siin nagu
Matisse’i punane odalisk.
Vesi oli mu kummaline lill.
Naist peab kujutama
ilma tooga või sallita
diivanil, mis on sügav kui haud.

Selle groti seinad
olid igat värvi sinised ja
sa ütlesid: „Vaata! Sinu silmad
on meresinised. Vaata! Sinu silmad
on taevasinised.“ Ja mu silmad
sulgusid justkui oleks neil järsku
häbi hakanud.

Love Poems, 1969

23.8.12

SIRKKA TURKKA. Maleksin ihan pieneen puistoon

















Longin päris pisikesse parki ja seal ta ongi, päris pisike tädi, kellel on komme mere ääres põõsa all magada. Pargi ja mere vahele jääb autotee. Üksainus pikk laine, ja tädi olekski merre uhutud. Aga mutt oleks sealtki välja roninud, ukerdanud piisavalt kaugele, teise põõsa alla, ja hommikul oleks ta jälle pargipingil istunud, sirge nagu küünal, kõikudes mööda joobe silda laisa keskpäeva poole. Kena pisike tädike, elutuultesse heisatud lustakas lipp. Nii me siin omaette triivime nagu saared saarestikus.

Kus on nüüd see poiss, kes naeratas nagu piparmündikomm, kirjutas luuletusi, mängis klaverit ja tõlkis vene kirjanikke, võis varavalgeski pakkuda tassikese teed, aspiriinitableti või paar mahvi piibust. Kus on see tüdruk, kes seltskonnas ikka omaette põrandal istus ja ütles: mulle meeldib nii. Isa oli tal tore mees, tüürimees, sõitis laevaga karile, jõi end tasapisi surnuks. Ema läks peast segi, sai invaliidsuse ja hooldaja, valmistas ajaviiteks paberist roose ja saatis neid tütrele, kes oli pelglik ja tedretähniline. Nagu laul astelherne õitest. Ja kus on see poiss, kes armus, liivakarjääri läks ja enda maha laskis. Kus on kõik väikesed tüdrukud ja poisid. Kus on Johanna, kes pakkus külmutatud maasikaid ja ütles sõber, sõitis Kreekasse maalima, saatis sealt postkaardi ja kirjutas, et nägi Paani. Siis tuli Soome ja sai surma, üks purjus politseinik kihutas ta liiklusmärgi vastu lömaks. Keegi ütles kunagi: meiega on juhtunud see, mis maailmas ikka juhtub. See oli Nazim Hikmet. Aga kõiki ta muidugi silmas ei pidanud.

Kaks musta riietatud eidekest on kõnnitee peal ees. Üks on kõva kuulmisega, teine aga loeb talle võimsa ja käskiva häälega kõrva sisse pärjalindisalmi: on lahkumisi valusaid, kuigi ainult hetkeks vaid... Jääb mulje, et matused olid hästi õnnestunud. Oma surma nad elavadki. Varsti saavad nendestki mõrsjad. Komberdavad, liipavad, vanguvad tänavatel tumedates riietes. Nad on väiksed tühjad nukrad suvilad. Riided hoiavad elu jäänuseid veel vaevu koos. Mina sobin siia, aga koer on üksnes kohanenud. Püüan temaga olla nii hea kui oskan. Ta valis just minu, ühtegi teist inimest tal enam siin ilmas ei ole. Õudne mõelda, et tal pole mingit valikut, tema elu on minu kätes. Teen välisukse lahti, vastasmaja aknas kõigub üks pea. Siis veel peotäis varblasi ja loojangupäikesest nõretav tänav.

Valaan vatsassa, 1975

13.8.12

FRANCO BUFFONI. Protezione della giovane















NOORTE TÜDRUKUTE EESTKOSTE

Noorte tüdrukute eestkoste
saatis Teresa Soave
Rita Mugnoni asemele
kuna too oli mehele läinud.
Ta oli alles kuusteist ja isa
tuli teda saatma.

Kolmteist tuhat kuus ilma ravikindlustuseta
väike toake kraanikausi ja peegliga
õhtuti raadio söögitoas
aga ainult vanaema juuresolekul.

Pühapäeva pärastlõunad
kella seitsmeni vabad
ulgumine et sõdurpoisid ja suudlused
ikka veel viibivad.

Ühel õhtul nõusid pestes
ta aina nuttis ja nuttis
see äratas mu üles.
Piilusin natuke aega salaja kuidas ta töinab
kuni ta lõpuks mind märkas:
Luba et lähed tagasi voodisse
ära oma mammale küll räägi.

Ta üritas seda kudumisvardaga
parkettpõrandal, kus valgus
immitses väikeste
kübemetena ruloo vahelt.

Söe mustad jäljed
olid ikka veel näha
päevast mil ta neljakäpukil
ahjus tuld lõkkele puhus.

Suora carmelitana e altri racconti in versi, 1997

1.8.12

SHAZEA QURAISHI. Still light





















VAIKNE VALGUS

Sa kujutled oma ema puuna
– millegipärast on nii kergem.
Hõbedane kask, riietub aeglaselt
lahti, justkui oleksid päevad aastad
ja peen vihm mängib tema
juustes nagu jazz. Ta laseb oma
ilusad valged lehed ükshaaval
langeda. Tema oksad
on nüüd peaaegu paljad. Vaata
kui ilus ta on tumeda taeva taustal.

I Am Twenty People: A third anthology from the Poetry School, 2007