30.5.11

KIM HYESOON. I'll Call Those Things My Cats




















NIMETAN NEID OMA KASSIDEKS

Nad on elus:

Räägin oma nähtamatutest kassidest. Nad on elus. Iga päev munevad nad kaks muna. Munemata nad paljuneda ei suuda. Pärast kevadist suurpuhastust on nad väljasuremisohus. Kui korra peale puhuda, lendavad nad kohe laiali. Jah, kassid on alati elus, igas nurgas.

Nad on väga väikesed:

Mul pole vaja neile süüa anda. Sest mina, nähtav, jätan neile ikka oma surnud naha tükikesi. Sest mu kassid on nii imepisikesed, et võivad ehitada eluaseme ühteainsasse surnud naha tompu.

Nad jäävad vaevu ellu:

Pühkides kukuvad nad maha, imedes seedivad ära, juba kerge köhatuse peale lasevad sabad sorgu. Mu kassid on nii imepisikesed, et kui panna nad mikroskoobi alla ja suurendada 500 korda, 1000 korda, võib nende kauneid huuli vaevu liikumas näha. Üks on küll päris suur. Ta väriseb hirmust, et mu hingeõhk võiks ta minema puhuda, ta kardab isegi udusule puudutust. Külma vastu nad ei saa. Suvel ei või ma uksigi lahti teha. Nad jäävad vaevu ellu. Vaesekesed. Palun nimetage mind kasside emaks. Nad on nii imepisikesed, et ma ei saa neid kallistada. Pole midagi parata. Vähemalt oma pooridesse võin nad tallele panna. Raamaturidade vahelt piilub üks punane kass. Nii armas. Igal pool on kasse. Nad on mu ajurakkude sees. Kaks muna päevas. Kaks muna teki all. Punased silmad, armsad njäud. Mu kassid, diivani taha pugenud. Kui koolist koju tulen, tõmbavad nad endale kapi otsas tolmuvaiba peale – nurrumine, njäugumine.

Ometi:

Need kaunid olendid. Kui ma ükskord hinge heidan, söövad nad mu ühe sekundiga ära. Kui sadama hakkab, pean nende pärast nahkdiivani õue tirima. Isegi mu ninasõõrmetesse ehitavad nad hooneid. Nad kugistaksid alla isegi mu elevandi. Nad on nagu tähed, mida päevavalgel ei näe.

Mommy Must be a Fountain of Feathers, 2008

28.5.11

LOFTUS MARAIS. Still Life With Wild Life
















STILL LIFE WITH WILD LIFE

kõik magavad. ka kareni mees,
kes päeval muru niitis.
aga karen ise ei saa und
oma maitsekas öösärgis, karbi ees:
mingi david attenborough eri.
lõvid rebivad antiloope tükkideks.
sebrad paarituvad.
üks kärbes kaob mürgise õie sisse ära.
ta võtab lonksu sooja piima, paneb klaasi
joogialusele, vaatab edasi.
väljas kasvab vaikselt rohi

Staan in die algemeen nader aan vensters, 2008

15.5.11

CARLOS DRUMMOND DE ANDRADE. Mundo grande




















SUUR MAAILM

Ei, minu süda ei ole maailmast suurem.
Ta on palju väiksem.
Tema sisse ei mahu isegi mu vaev.
Mulle meeldib sellest omaette arutada.
Uhkustan sellega enese ees,
kisendan sellest iseendale,
kirjutan sellest päevikutesse, paljastan ennast
jõhkralt raamatukogudes:
minule on kõiki vaja.

Jah, minu süda on väikene.
Nüüd alles näen, et isegi inimesed ei mahu tema sisse ära.
Inimesed on ju väljas, nad on tänaval.
Tänav on tohutu. Suur, palju suurem kui arvasin.
Aga isegi tänavale ei mahu kõik inimesed ära.
Tänav on maailmast väiksem.
Maailm on suur.

Tead ju küll, kui suur maailm on.
Oled näinud laevu, täis naftat ja raamatuid, puuvilla ja liha.
Oled näinud eri karva rahvast,
nende erisuguseid vaevu,
tead küll, kui raske on kõike seda taluda, kõike seda koguda
ühteainsasse inimrinda... ilma et ta lõhkeks.

Pane silmad kinni ja unusta.
Kuulata vett akende peal,
vesi on nii rahulik, ta ei kuuluta midagi.
Ometi tilgub ta käte peale,
nii rahulikult! Kohe uputab ta kõik...
Kas uppunud linnad sünnivad uuesti?
Kas uppunud inimesed tulevad tagasi?

Mu süda ei tea seda.
Mu süda on rumal, naeruväärne ja habras.
Taipan alles nüüd,
kui kurb see on, et ma mõnesid asju ei tea.
(Individuaalses üksinduses
õppisin selgeks keele,
millega inimesed omavahel suhtlevad.)

Vanasti kuulasin ingleid,
sonaate, luuletusi, pateetilisi pihtimusi.
Nüüd kuulan inimeste häält.
Olen tõesti palju vaesem.

Vanasti rändasin
väljamõeldud maadel, kus elada lihtne,
muretutel saartel, ometi oli see väsitav ja kutsus enesetapule.

Mu sõbrad olid saartel.
Saared jäid elaniketa.
Ometi pääsesid mõned ära ja
tõid teate,
et maailm, suur maailm kasvab iga päev,
tule ja armastuse vahel.

Nüüd võiks mu südagi kasvama hakata.
Armastuse ja tule vahel,
elu ja tule vahel
kasvab mu süda kümme meetrit ja lendab õhku.
– Oi tulevane elu! Meie loomegi sind.

Sentimento do Mundo, 1940

13.5.11

CLAIRE ASKEW. The Mermaid and the Sailors




















NÄKINEID JA MEREMEHED

Ma tõmban neid vist ligi.
Nad tulevad mu juurde keereldes
nagu puksiirlaevad
hämarikus – vankuval sammul.
Võtavad kursi
üle baari põranda.

Mõnel on vaja oma elulugu
pajatada. Üks meenutas saatuslikku ööd
mereväes: kuidas ta kukkus Shanghaisse
mineva sõjaväelaeva ahtrist vette.
Ta ütles, et seisis kolm päeva
rifi otsas ja palvetas – ja hiljem
klammerdus minu külge
nagu uppuja.

Tihti on nad pisut vanemad, ja mida rohkem
purju jäävad, seda imelisemad
on lood. Mulle on jutustatud
kümne-aastastest vangipõlvedest
Brasiilias – smuugeldamisest
ja vahendamisest – ja nii palju kordi
sadadest säravatest neetidest,
mida armilised käed tinutavad
Tema Majesteedi laevakeredesse.

Minu punased juuksed on söödaks,
nad kihavad nagu kalaparved
ümber helendava kärbse. Libisevad
kartlikult külje alla viskiklaasi
ja looga, võib-olla pillates teravmeelsuse,
mis tuli pähe ukse taga,
tänaval sigaretti süüdates.
Nad hüppavad pea ees sisse, otsekui läbi jää,
ja tõusevad pinnale sätendades
ja hingeldades, oodates päästmist.

The Mermaid and the Sailors, 2011