NÄKINEID JA MEREMEHED
Ma tõmban neid vist ligi.
Nad tulevad mu juurde keereldes
nagu puksiirlaevad
hämarikus – vankuval sammul.
Võtavad kursi
üle baari põranda.
Mõnel on vaja oma elulugu
pajatada. Üks meenutas saatuslikku ööd
mereväes: kuidas ta kukkus Shanghaisse
mineva sõjaväelaeva ahtrist vette.
Ta ütles, et seisis kolm päeva
rifi otsas ja palvetas – ja hiljem
klammerdus minu külge
nagu uppuja.
Tihti on nad pisut vanemad, ja mida rohkem
purju jäävad, seda imelisemad
on lood. Mulle on jutustatud
kümne-aastastest vangipõlvedest
Brasiilias – smuugeldamisest
ja vahendamisest – ja nii palju kordi
sadadest säravatest neetidest,
mida armilised käed tinutavad
Tema Majesteedi laevakeredesse.
Minu punased juuksed on söödaks,
nad kihavad nagu kalaparved
ümber helendava kärbse. Libisevad
kartlikult külje alla viskiklaasi
ja looga, võib-olla pillates teravmeelsuse,
mis tuli pähe ukse taga,
tänaval sigaretti süüdates.
Nad hüppavad pea ees sisse, otsekui läbi jää,
ja tõusevad pinnale sätendades
ja hingeldades, oodates päästmist.
The Mermaid and the Sailors, 2011
No comments:
Post a Comment