22.9.12

KAUKSI ÜLLE. Hal´as Peko




















ROHELINE PEKO

Hingedeööl kukub toanurgast alla
Peko, pühakuju.
Peas on tal
roheline ämblik
või mingi muu putukas.

Videvikus õrritas ta mind
nagu treener poksijat
enne otsustavat raundi.

Päeval jälle käratas:
„Ära unista,
küsi
või ütle välja.”

Vastasin:
„Istume enne teeleminekut,
paneme peas küünlad põlema.”

Palunõiaq, 2012

16.9.12

BERNARD NOËL. celui qui peut dire

















keegi kes võib öelda
mis minu sees on oledki sina
milline on tema nägu

silm võtab võimust
kõik pilgud on kuningriigid
ja neid ei jagata

aeg avab järjepidevuse
valitseja muutub surelikuks
kes sa minu sees oled

kõiksus on parukas
tõde niisamuti
mõtted alati kiilaspäised

kuni pea sees
hakkab pöörlema
maa

La Moitié du geste, 1982

11.9.12

MARION POSCHMANN. Gnadenanstalt

















VARJUPAIK

barokne ülevoolamishimu,
tõmblevad silmalaud, tõmblevad jalad,
paksu suhkruvaabaga kaetud uni, selle ihu
magus koorem, juba ta ongi kontrolli alt väljas,
juba voolamas piltides, privaatne
teleprogramm, roosa mahl, mida neelan,
sa kruvisid mu huuled oma huulte külge
ja su keha tuksleb, näeb und
ja liigub telepuldi abil

läheme eetrisse, liikmed
puutuvad kokku, annavad signaale, mu keha
on siirupit täis, kleepun
su külge, nõrguvad õhtused seriaalid,
hõredad mängufilmid, REM-faasid, kanaleid klõpsides
timmib meid öö

mul on hulluksminemise himu,
sina katsetad unes
käte haaramisvõimet,
proovid lõunamaa vilju, keerutad
kuumas kompotis paisuvaid virsikuid,
ploome, aprikoose, pildid sulavad ühte,
näen kleepjana südamevatsakesi, slaide
suhkruga ülepuistatud seintest,
valguskiir, kokanduse-stuudio, mis stabiliseerub,
ja sa kompad mind, kuni ma muutun raskeks,
läbipaistvaks, sädelevaks, karamellkehaks

Verschlossene Kammern, 2002

8.9.12

HENRIK NORDBRANDT. Efter en ond drøm

















PÄRAST HALBA UNENÄGU

Kui ärkasin, oli suure musta
poti kaas ikka omal kohal
ja inimsööjatest polnud alles
muud kui võõrapäraste
nimede kaja.

Järjehoidja raamatu vahel, öökapi peal
oli täpselt õiges kohas
ja kui ma jalad voodist välja pistsin
nägin, et paelad on kingadel
õigesti peal.
Ning sokid kohe sealsamas.

Voodi all polnud krokodilli
ja ämblik
kes ukse taga passis
oli läinud oma teed.

Minu pea ja käed
polnudki kõik eraldi
mustadesse kilekottidesse
pakitud.
Nad olid kõvasti keha küljes kinni.

Sain liigutada, ilma et verd tuleks.
Isegi kõht
ei valutanud.

Köögilaual seisis kohvimasin
täitsa tavaline kohvimasin
hommikuvalguses, mis lilleliste
kardinate vahelt tuppa immitses.

Neid peaks pesema.
Paistis aprilli
keskpaik olevat.

Kui vesi kees
tundus maja nii tühi.

Kõik need, keda armastasin

olid juba ammu surnud.

Pjaltefisk, 2004