24.4.14

DYLAN THOMAS. Once it was the colour of saying




Kord lausumised helkisid nii
Et vettis mu laud selle künka inetum külg
Kus kummuli põllul vaikselt istus kool
Ja mustvalge tüdrukulaik kasvas kui mängiti;
Pean lammutama lausumiste õrnu merelihkeid
Et kõik võluvalt uppunud tõuseksid kirema ja tapma.
Kui popipoistega vilet lasin veehoidla pargis
Kus öösiti kividega pildusime
Külmi ja kuu pealt kukkunud käolisi
Armunuid lehevoodite poris,
Oli puude vari neil sõna mil varje mitmenäolisi
Ja välguvalguse lamp vaestele pimedas;
Nüüd saab mu lausumisest mu lagunemine
Ja iga kivi harutan lahti kui lõngakera.

The Map of Love, 1939

20.4.14

ANJA ERÄMAJA. Kaikki mukaan, everybody















KÕIK KOOS, EVERYBODY

Ma õõtsun, me õõtsume, see käib asja juurde. Hesekiel liitis kuivad luud ühte, kuulake Issanda sõna. Varbaluu pöialuu külge, pöialuu kannaluu külge. Vend jättis hundikoera koju, Leppänenil on patšokid viltu, ta kogub neid, teeb nendest sirme. Kaelaluu pealuu külge, Kapanenil jõulukõrvarõngad ja katkine hammas, rõve, kioskites müüakse kõvaks läinud karamellikomme.

Lööme käsi kokku, tervis tuleb, kuulake Issanda sõna. Naised saunalavale ja kartulid keldrisse. Nüüd alles näitame vanakestele, kuhu minek, nüüd alles sünnitame! Uus mees hingab naerugaasi, vana paneb stroboskoobi pöörlema, kõik koos! Käed üles, lehvitame, kompame õhku – õhk, see imeline element!

Pealuu kaelaluu küljest lahti, puusaluu reieluu küljest lahti. Leppänen võtab oktaavi võrra madalamale. Auto mattub lumme, majandus vangub, ja mina, teen ikka spagaati, üks jalg Nebraskas, teine Vladivostokis. See on rahvusvaheline laul.

Laulajan paperit, 2005