6.5.14

KAUKSI ÜLLE. Latsõn



LAPSENA

Kui olin väike,
viisid külalapsed mu mängumajja.
Muuseas ütlesid nad tihti ühte sõna,
mida ma polnud kuulnud.

Kogusin sõna ära, nagu kogutakse murret
ja hakkasin kodus tarvitama.
Loomulikult.
Mamma, tädi ja ema,
kel oli teisigi külanaisi külas,
hakkasid kätega vehkima.
Ei, see sõna ei sobi.

– Miks? – olin mina püha imestust täis.
– Prosta, pead kuidagi peenemalt ütlema –
Mina olin väike
külalaps Pärlijõe kaldalt.
Peeni sõnu palju ei teadnud.
Üks peen asi tuli meelde,
mis kodus oli:
virviis.

Ja otsekohe tunnistas suguvõsa naistevägi mu geeniuseks.
Aga sellest kuldrantidega serviisist
on alles ainult üks ärakriibitud liud.

Palunõiaq, 2012

3.5.14

EINO SANTANEN. Muodon vanhimmat




KÕIGE VANEM MUDEL

Pimedas luusivad robotid,
originaalsed tšehhi robotid kahekümnendatest.
Robota! kisendavad nad, uhked originaalsed robotid,
hüüdes iseenda nime.
Robota! möirgavad nad, naftasegused elukad,
hiiglase vaimusünnitised, robotid:
kurvameelsetena kauguses,
ebamäärastena kauguses,
mattudes vastuoludesse,
muutudes peaaegu julmaks oma õiglusejanus.
Robota! Kui päike pageb monoliitide kohalt,
tähistavad nad vägisi
öö salajast geomeetriat.
Õudne on inimesel vaadata
neid metsikuid mudeleid.

Kuuntele, romantiikkaa, 2002