28.3.11
GÜNTER GRASS. Müll unser
MEIE PRAHT
Otsisin kivi ja leidsin
sünteetilisest massist
ühe ellujäänud kinda.
Iga sõrmeots rääkis.
Ei, mitte lollakaid meremehejutte,
vaid seda, mis alles jääb:
meie praht
mööda mererandu.
Ise kadusime ära, ja ometi
ei kaotanud keegi midagi.
Novemberland, 1993
20.3.11
GRO DAHLE. Dette er min katedral
SEE ON MINU KATEDRAAL
See on minu katedraal
ütleb ahv
See puu
See nooleots
See pärnapuu aias
See tuhk
on minu kirik
mida levitan üle kogu aasa
Ütleb ahv puu otsast
Ütleb ahv puu otsast
Ja puu otsast
on näha merd
ja ma kuulen kuidas ta laulab
ja ta laulab
ja laulab
ütleb ahv puu otsast
Apens evangelium, 1989
12.3.11
MARK HADDON. Poets
LUULETAJAD
Nad on harva jalgrattasportlased
ja enamasti õndsas teadmatuses
sellest, kuidas töötab bensiinimootor.
Aga taksodes tunnevad nad end hästi.
Pärast keskööd lähevad nad liikvele
ja otsivad nalja pärast välja
sööbiva sinise vedeliku,
mille sa Mallorcalt ostsid, ja ärkavad hilja.
On terveid tänavaid,
kus nende teoseid ei teata.
Prillid,
sõjaväelasest isa
ja pikk maa naabertallu
muutsid nad üksildaseks.
Lemmiklooma matused
olid neil suurejoonelised.
Keegi ei mõista neid.
Nad on selle üle üleliia uhked,
sest on vältinud
sissetuleva posti
ja juuksurite
vennaskondi.
Nad panevad kirja ühe sõna
ja siis veel ühe.
Tavaliselt on see vale.
Mahakriipsutusi on neil musttuhat.
Nad istuvad rongis
ja sõidavad videviku saabudes läbi tööstuslinnade,
märkavad kraanade siluette
vastu violetset taevast
ja seda, kuidas tassi valatud koor
kohvi sees kurrutab ja lainetab
ja kuidas mõlemad
õrnalt sosistavad: „Surm”.
The Talking Horse and the Sad Girl and the Village Under The Sea, 2005
Märksõnad:
briti luule,
inglise keelest,
Mark Haddon
7.3.11
LJUBOMIR NIKOLOV. Улица
TÄNAV
Ärkan ja akna taga märkan:
päike oleks täna justkui suurem.
Väljas muruplatsike, lösutab seal kassike
ja teeskleb surnut.
Aknalaual vaasike, vaasis õitseb roosike, jalad
põlvist saati maha lõigatud.
Ei tea, mis täna juhtuda võiks?
Alati juhtub ju midagi. Aeg on ju selline.
Aega on vaja tilgale, et pilve tagasi jõuda.
Ja aega on vaja pisarale, et silma tagasi tulla.
Vihmale on vaja aega, et kuskil maha sadada.
Ja tündersepale, kel kõrva taga pliiats, on vaja mitu päeva,
et veini jaoks maja ehitada
ja idaküljele aken teha, punnist kõvasti kõrgemale.
Aega on vaja asjadele ja inimestele.
Oreliviledele kirikus aega vaibuda,
maisiteradele põllul aega vareseid sööta.
Aega on vaja koerale, kelle ümber sumisevad kärbsed
(võib-olla lasksid jahimehed ta kogemata maha),
aega heki sees lamada ja tasakesi oodata,
kuni sügisvihmade kaarik ta maa alla varjule viib.
Sirena nr 1, 2005
2.3.11
JACQUES ROUBAUD. Le passé
MINEVIK
Naine ütles mehele: „Ilm on väga ilus.”
Järelikult
ilm oli ilus.
Kui ilm on ilus, pole ta tingimata väga ilus.
Kui naine oleks öelnud: „Ilm on ilus,”
kas mees oleks võinud mõelda, et teatavas mõttes
ütles naine veel
nii:
„Ilm on küll ilus, aga mitte väga ilus”?
Ei.
„Ilm on ilus” poleks tähendanud kõhklemist.
Kuid ka siis, kui naine oleks öelnud
„ilm on ilus”,
ei oleks ta kuulnud selles sõnu
(mees poleks kuulnud)
„ilm on ilus, ilm on isegi väga ilus”.
„Ilm on ilus”
poleks tähendanud
toonitamist.
Ja ometi, kui naine oleks öelnud „ilm on ilus”
(mida ta ju ei öelnud)
ja lisanud „isegi väga ilus”,
kas see oleks tähendanud, et naine mõtles,
et kui ta lihtsalt ütleb
„ilm on ilus”, ei ole ta küllalt täpne,
ei rõhuta piisavalt seda,
kui ilus on ilm?
Arvatavasti.
Kuid kas naine oleks võinud ka öelda
„ilm on väga ilus, ilm on isegi väga ilus”?
Ei.
Miks?
Sest nii ei räägita. Kui naine oleks öelnud
„ilm on isegi väga ilus” pärast seda, kui ta ütles
„ilm on väga ilus”,
oleks ta lausele „ilm on väga ilus”
lisanud abisõna „isegi”. Aga kui keegi ütleb
„ilm on väga ilus”, ei ütle ta kindlasti mitte,
et ilm on ilus, aga mitte väga ilus,
mille lisamine lausele „ilm on ilus”
oleks sama tõenäoline kui „ilm on isegi väga ilus”,
ja järelikult „isegi” ei sobi
lausega
„ilm on väga ilus”.
– Kas tõesti?
Kas ilm oli siis ilus?
– Ilm oli ilus.
La forme d’une ville change plus vite hélas que le coeur des hommes, 1999
Subscribe to:
Posts (Atom)