JACQUES ROUBAUD. Le passé

MINEVIK

Naine ütles mehele: „Ilm on väga ilus.”
Järelikult
ilm oli ilus.
Kui ilm on ilus, pole ta tingimata väga ilus.
Kui naine oleks öelnud: „Ilm on ilus,”
kas mees oleks võinud mõelda, et teatavas mõttes
ütles naine veel
nii:
„Ilm on küll ilus, aga mitte väga ilus”?
Ei.
„Ilm on ilus” poleks tähendanud kõhklemist.
Kuid ka siis, kui naine oleks öelnud
„ilm on ilus”,
ei oleks ta kuulnud selles sõnu
(mees poleks kuulnud)
„ilm on ilus, ilm on isegi väga ilus”.
„Ilm on ilus”
poleks tähendanud
toonitamist.
Ja ometi, kui naine oleks öelnud „ilm on ilus”
(mida ta ju ei öelnud)
ja lisanud „isegi väga ilus”,
kas see oleks tähendanud, et naine mõtles,
et kui ta lihtsalt ütleb
„ilm on ilus”, ei ole ta küllalt täpne,
ei rõhuta piisavalt seda,
kui ilus on ilm?
Arvatavasti.
Kuid kas naine oleks võinud ka öelda
„ilm on väga ilus, ilm on isegi väga ilus”?
Ei.
Miks?
Sest nii ei räägita. Kui naine oleks öelnud
„ilm on isegi väga ilus” pärast seda, kui ta ütles
„ilm on väga ilus”,
oleks ta lausele „ilm on väga ilus”
lisanud abisõna „isegi”. Aga kui keegi ütleb
„ilm on väga ilus”, ei ütle ta kindlasti mitte,
et ilm on ilus, aga mitte väga ilus,
mille lisamine lausele „ilm on ilus”
oleks sama tõenäoline kui „ilm on isegi väga ilus”,
ja järelikult „isegi” ei sobi
lausega
„ilm on väga ilus”.

– Kas tõesti?

Kas ilm oli siis ilus?

– Ilm oli ilus.

La forme d’une ville change plus vite hélas que le coeur des hommes, 1999