LUULETAJAD
Nad on harva jalgrattasportlased
ja enamasti õndsas teadmatuses
sellest, kuidas töötab bensiinimootor.
Aga taksodes tunnevad nad end hästi.
Pärast keskööd lähevad nad liikvele
ja otsivad nalja pärast välja
sööbiva sinise vedeliku,
mille sa Mallorcalt ostsid, ja ärkavad hilja.
On terveid tänavaid,
kus nende teoseid ei teata.
Prillid,
sõjaväelasest isa
ja pikk maa naabertallu
muutsid nad üksildaseks.
Lemmiklooma matused
olid neil suurejoonelised.
Keegi ei mõista neid.
Nad on selle üle üleliia uhked,
sest on vältinud
sissetuleva posti
ja juuksurite
vennaskondi.
Nad panevad kirja ühe sõna
ja siis veel ühe.
Tavaliselt on see vale.
Mahakriipsutusi on neil musttuhat.
Nad istuvad rongis
ja sõidavad videviku saabudes läbi tööstuslinnade,
märkavad kraanade siluette
vastu violetset taevast
ja seda, kuidas tassi valatud koor
kohvi sees kurrutab ja lainetab
ja kuidas mõlemad
õrnalt sosistavad: „Surm”.
The Talking Horse and the Sad Girl and the Village Under The Sea, 2005
No comments:
Post a Comment