12.3.11

MARK HADDON. Poets




















LUULETAJAD

Nad on harva jalgrattasportlased
ja enamasti õndsas teadmatuses

sellest, kuidas töötab bensiinimootor.
Aga taksodes tunnevad nad end hästi.

Pärast keskööd lähevad nad liikvele
ja otsivad nalja pärast välja

sööbiva sinise vedeliku,
mille sa Mallorcalt ostsid, ja ärkavad hilja.

On terveid tänavaid,
kus nende teoseid ei teata.

Prillid,
sõjaväelasest isa

ja pikk maa naabertallu
muutsid nad üksildaseks.

Lemmiklooma matused
olid neil suurejoonelised.

Keegi ei mõista neid.
Nad on selle üle üleliia uhked,

sest on vältinud
sissetuleva posti

ja juuksurite
vennaskondi.

Nad panevad kirja ühe sõna
ja siis veel ühe.

Tavaliselt on see vale.
Mahakriipsutusi on neil musttuhat.

Nad istuvad rongis
ja sõidavad videviku saabudes läbi tööstuslinnade,

märkavad kraanade siluette
vastu violetset taevast

ja seda, kuidas tassi valatud koor
kohvi sees kurrutab ja lainetab

ja kuidas mõlemad
õrnalt sosistavad: „Surm”.

The Talking Horse and the Sad Girl and the Village Under The Sea, 2005

No comments:

Post a Comment