28.8.13

PETRA SZŐCS. Ceremónia



TSEREMOONIA

Mu emal ei ole sõpru,
õhtul kirikust tulles tupsutab ta
endale paksult Taani puudrit peale
ja läheb otse vaenlaste juurde.

Uksetelefonis räägib lahkel häälel,
läheb üles, võtab köögis istet,
vaatab kõõrdi elutoa kinniseid uksi,
kisub lahti vanad haavad,
näitab oma sünnimärke.
Peagi lahkub karjudes.

Tema vaenlased ei tea,
et pärast seda läheb mu ema spordiväljakule.
Kuivanud lillekimp tagurpidi käes,
pistab ta lõbusalt jooksu.

Kétvízköz, 2013

16.8.13

BO CARPELAN. I nätterna



Puud vulisevad öösiti nagu vesi.
Päev suletud silmade taga on õnnelik ja puhas.
Sa liigud vabalt, liugled nagu puri täis tuult
suvel, kui kool on läbi ja oled kahevahel,

ei igatse, ei tea, kas on öö või hommik,
kaljulaid seal kaugemal liigutab aeglaselt veevoolus
ja kerkib valguse kätte, keegi ei tea sinust midagi,
päev on tuuline nagu võilill, keegi ei tea, et sa elus oled

siin, selles salajases selguses, nagu kerge kõrge pilv

År som löv, 1989

7.8.13

RACHEL HADAS. The Gift



AND

Kui naine on üle viiekümne,
saab talle osaks üks imelik and.
Me pole küll veel raugalikult krimpsus,
ometi oleme juba piisavalt vanad,
et muutuda nähtamatuks. Ja selles uues rüüs
me võime kuulda päris hämmastavaid
uudiseid sõpradelt ja tuttavatelt, vahel isegi
võõrastelt, kes ei vaatagi meile otsa,
vaid otse meist läbi: nad küünitavad sisse, siis
kiikavad üle õla välja, otsides midagi
nähtamatut ja nägematut.
Miks ma seda teile õieti räägin?
küsitakse minult järjest tihemini. Sest et ma olen
ju siin, ja nähtamatu. Nüüd mil elu just
eesriide langetab, eest ära võetakse
üks teine loor. Nooruse udu hajub,
ja ma näen selgelt läbi aastate
ühesuunalise peegli.

The River of Forgetfulness, 2006