21.8.10

TOR ULVEN. Jeg faller





















Ma kukun ja
kukun
alla läbi
iseenda
šahtide,
kiht
kihilt
läbi varemetes linnade
kus ainult üks magav vangivalvur
on veel alles,
läbi keele-eelsete elupaikade
ja koopaseinte kuhu esimene käsi
on jälje jätnud: sinu käsi.
Kukun. Kukun.
Põhjatu
ma siiski
ei ole.
Aga ka põhi
kukub. Ja kukkumine
kukub. Mitte kellelegi
ei jää
viimast
sõna.

Etter oss, tegn, 1980

16.8.10

A.K. RAMANUJAN. Poona Train Window


















POONA RONGIAKEN

Vaatan aknast välja.

Näen üht sittuvat meest
kahe kivi vahel, ja varest.

Joon oma rongiteed.
Värskelt oranžiks värvitud
kilomeetripost, mustade

numbritega.
Silmipimestav müra
ja järelmühin,
kui rong teisest mööda

kihutab, vastasakendes
kerkivad ja vajuvad
künkad, näod, tormavad
lapsed, heledad
juuksed punase turbani all.

Joon oma rongiteed.
Kolm naist, pea peal
korvid, ronivad aeglaselt
mööda mäenõlva
üles, üks küllakile
kaldu, tasakaalustades
hilist rasedust
nõlva ja korvi vahel.
Pühvlid peksavad
sabaga kärbseid.

Kuus kajakat: Tee
tumeneb nagu haige
reisija uriin.
Kuus kajakat vaikselt istumas,

rohu peal kuus värskelt
munetud muna, sees, peal, ligidal,
vesi. Näen üht sittuvat meest

kahe kivi vahel.
Mõtlen inimese

tuharate sümmeetriast.

Relations, 1971

10.8.10

RAYMOND QUENEAU. Il pleut





















SAJAB

Paduvihma paduvihma paduvihma paduvihma
vihma oi vihma oi vihma oioi! vihma oi vihma oi vihma!
vihmapiisku vihmapiisku vihmapiisku vihmapiisku
vihmavari oi vihmavari oioi paduvihmavari!
vihmavarjupiisku vihmavarjupiisku vihmapiisku
kapuutsid vihmakeebid ja vihmamantlid
küll see vihm on märg küll kastab kastab vihmavesi!
ja küll on mõnus küll on mõnus küll on mõnus
kui jalad on märjad ja juuksed on märjad
vihmast vihmapiiskadest ja paduvihmast läbimärjad
ilma varjuta veest ilma vihmavarjuta veest
jalavarjud on märjad ja juuksevarjud on märjad
enam lokki ei lähe enam lokki ei lähegi
selle vihmasaju pärast selle paduvihma pärast
vihmavarjutuse pärast vihmakeebituse pärast
vihmamantlituse pärast ja vihmavarjupiisatuse pärast
juuksed lahti vihma käes lahti vihma kätte valla

Les Ziaux, 1943

8.8.10

MARILYN HACKER. And Here We Are




















Ja siin me oleme, või pigem, siin ma olen;
pohmell, pea valutab, unetus.
Kell lööb neli. Keeran end selili.
Pool viis. Viis. Autod sõidavad märgade rataste sosinal
Thamesi poole. Olen Londonis olnud juba
kaksteist tundi. Hakkab valgeks minema.
Tõusen istukile, võtan märkmiku, üritan kirja panna
kümme põhjust, miks ma ei peaks sinuga enam kohtuma.
Esiteks: sa teed mulle haiget; Teiseks: sa paned seda valu mulle
pahaks; Kolmandaks: selle asemel süütan sigareti,
toetun vastu seina ja suitsetan,
mõeldes, kui palju on mind voodist välja tõugatud
ja oi kui halb mul siis oli. Kui ma seda väsinuna kirjutan,
kahvatuvad kardinad ja siis ma magan kogu hommikupooliku, kurnatult.

Separations, 1976

5.8.10

D.A. POWELL. you don't have syphilis. the doctor says














TEIL EI OLE SÜÜFILIST. ÜTLEB ARST

teil ei ole süüfilist. ütleb arst
teil ei ole hepatiiti. ütleb ta
teil ei ole suhkruhaigust. ütleb arst

kolestorool on korras. vererõhk
hea. ta ütleb et teil on väga head refleksid
arst ütleb kõike seda. tema on arst

ta ütleb aga halbu uudiseid on ka. ta lihtsalt
ütleb: aga halbu uudiseid on ka
pea meeles, mitte päris arst vaid abiarst

Lunch, 2000

4.8.10

OCTAVIO PAZ. Un día de tantos





















ÜKS PALJUDEST PÄEVADEST

Päikeste üleujutus
kuigi me midagi ei näe näeme kõike
Kaaluta kehad hõre maa
kas kerkime või vajume?

Su keha on teemant
kus sa oled?
Kadusid oma kehasse

See tund on vaikne välk ilma küünisteta
lõpuks oleme kõik vennad
täna võiks üksteisele tere õhtust öelda
kuni kõik mehhiklased on õnnelikud
ja välismaalased ka

Autod igatsevad rohtu
Tornid kõnnivad
aeg jäi seisma
Üks silmapaar ei jäta mind
nad on ahhaatrand lubjaks põlenud lõunas
nad on vihavärvi meri kaljude vahel
nad on juuni pöörasus ja mesilastest mantel

Päike taevane lõvi
sina kes vaatad teda
vaata mind
Iidol kes ei vaata kedagi
vaata meid
Taevas pöörleb ja vaheldub ja jääb ikka samaks
kus sa oled?
Mina olen üksi vastu päikest ja inimesi
sina oled keha olid valgus sa ei olegi midagi
Kord kohtan sind veel ühe teise päikese käes

Õhtu jõuab
mäed kasvavad
Täna ei loe keegi ajalehti
kontorites poolharkis jalu
joovad tüdrukud kohvi ja lobisevad
Teen laualaeka lahti
täis rohelisi tiibu
täis kollaseid kattetiibu
Kirjutusmasinad kirjutavad ise
väsimatult ühtsama kuuma silpi
Päike luurab pilvelõhkujate taga
on kannibalikallistuste tund
Pikkade küünte öö
milline metsikus meenunud silmades!
Enne minekut
süütab päike kõik vormid põlema

Salamandra, 1962

1.8.10

ARJEN DUINKER. Alle hoeken zijn naakt














Kõik nurgad on alasti.
Kõik sõnad on alasti.
Córdobas on üks nurk, kuhu mehed kusevad,
kui neil on kõht õllest punnis,
nad ähivad kergendusest,
silmad poolkinni.

Siukene nurk on ka teil Lissabonis,
isegi Tejo pealt puhuv tuul
ei saa seda puhtaks.
Olen seal seisnud ja vaadanud,
imestades, kui alasti on see nurk.

Rõdu pealt lõuati: "Mis sina siit otsid?
Noormees, see on väga eriline nurk.
Iga aasta viis laipa! Vaata et on vaadatud,
ja mine ära koju.
Mine ära koju."
Naine rögistas ja sülitas vägevalt.
Ja mina, katsudes et tulema saan,
imestasin, kui alasti on see nurk.

Losse gedichten, 1990