Ja siin me oleme, või pigem, siin ma olen;
pohmell, pea valutab, unetus.
Kell lööb neli. Keeran end selili.
Pool viis. Viis. Autod sõidavad märgade rataste sosinal
Thamesi poole. Olen Londonis olnud juba
kaksteist tundi. Hakkab valgeks minema.
Tõusen istukile, võtan märkmiku, üritan kirja panna
kümme põhjust, miks ma ei peaks sinuga enam kohtuma.
Esiteks: sa teed mulle haiget; Teiseks: sa paned seda valu mulle
pahaks; Kolmandaks: selle asemel süütan sigareti,
toetun vastu seina ja suitsetan,
mõeldes, kui palju on mind voodist välja tõugatud
ja oi kui halb mul siis oli. Kui ma seda väsinuna kirjutan,
kahvatuvad kardinad ja siis ma magan kogu hommikupooliku, kurnatult.
Separations, 1976
No comments:
Post a Comment