MARIE-CLAIRE BANCQUART. Du moins, à l’approche du sol

Vähemalt siis, kui ligineb maa
on minutitel mahti
hinge tõmmata.

Lennujaama ümber
on vaba väli
jänestele joosta, taimedele pidutseda
ümarast aknast näeb seda põgusalt

suur tiib laotab oma varju
üle selle tarastatud ala.

Hetkeks
just seal
tahaksimegi oma telgi üles panna,
et elada tulevikku, kus poleks sihtkohti, jällenägemisi.

Terre énergumène, 2009

CYNTHIA CRUZ. The Invisible Kingdom

NÄHTAMATU RIIK

Üle Orinoco jõe,
läbi mustade väljade,
kus vanasti asus Eeden.

Tulekahju magasin maha,
nagu kuninganna
klaasist kandetoolis,

siis pandi mind murule pikali
ookeanist välja
tiritud lapsena.

Kolm naist tuli hommikul lauluga.
Nad lõikasid mu kõhu kopsu lõhki,
aga seal polnud ühtegi beebit,

ainult roheline merevaht ja kallis-
kividega inkrusteeritud vihmaussid.
Need sõnad, see kohutav laul.

Wunderkammer, 2014

WILLIAM BLAKE. Tyger

TIIGER

Leegid! Leegid! Eredad leegid
öömetsades. Leekivad vöödid
otsekui tuli: kes
su ometi tegi?

Sina, tiiger: tema, surematu,
üks käsi, üks silm
ja õudne sümmeetria.

Sügavuste sügavused, taevaste taevad,
seal läideti sinu silmade tuled,
kuid kes pistis tulle käe?

Metsikult leekivad tiivad, metsikud õlad,
metsiku kunstiga põimiti su süda,
kuni see põksuma hakkas.

See õudne käsi.
Jalgade košmaar.
Sepavasar, kett ja hõõguv ääs,
kus mulksus su aju,
alasi otsekui hirmuunenägu.

Siis heitsid tähed ülalt oma piike
ja taevas uppus nende pisaraisse.
Aga tema? Kas ilmus ta huulile
naeratus, nähes sind?
Kas lambukesegi tegi tema?

Leegid! Leegid! Eredad leegid
öömetsades, leekivad vöödid
otsekui tuli: sina, tiiger,
tema, surematu,
ja õudne sümmeetria.

Songs of Experience, 1794