28.12.11

WALLACE STEVENS. The Wind Shifts




















TUUL PÖÖRAB

Niimoodi pöörabki tuul:
nagu vanainimese mõtted,
kes ikka veel innukalt,
meeleheitlikult mõtleb.
Tuul pöörab nõndamoodi:
nagu ilma illusioonideta inimene,
kes ikka veel endas midagi imelikku tunneb.
Tuul pöörab nõndamoodi:
nagu inimesed, kes väärikalt lähemale tulevad,
nagu inimesed, kes vihaselt lähemalt tulevad.
Niimoodi pöörabki tuul:
nagu inimene, raske ning raske,
kes üldse ei hooli.

Harmonium, 1923

13.12.11

SASKIA FISCHER. Der Trennerin Taglied















LAHTILÕIKAJA PÄEVALAUL

Olen rätsep. Minu nõel
pole mingi nõel, minu niit
pole niit. Mina töötan ainult
kääridega.

Inimesed tulevad, igaühel oma soov.
Alles eile käis üks naine ja tahtis,
et lõikaksin ta lahti emast, kes on
surnud ja kõvasti südame külge kasvanud.
Võtsin kirkast märtsipäikesest
käärid ja päästsin nad teineteise küljest
valla. Nüüd puhkab ema end välja
talvest, mis teda kaua seespoolt näris,
tütar aga ajab oma asju vaikselt edasi,
et mitte segada kevadund.

Uskuge või mitte: minu
tegevus tekitab ka rõivaid.
Need istuvad hästi seljas. Neid nimetatakse
vabaduseks, nendega on mõnus ringi käia.
Mulle on see väga tähtis – lõike ja kanga
traagiline ilu veel peale selle.

Hiljuti lõikasin enda küljest lahti
ühe mehe: ränk töö (me polnud armunud,
vaid omadega puntras). Ta nuttis,
sest äkki paistis ta elu katkine.
Tal oli õigus. Punast niiti
ei olnud enam. Soovitasin helesinist
kergemeelt, taeva lemmiklõime –
silmanähtav, ometi vaevumärgatav.
Sestpeale kargab ta ringi nagu lehekonn,
alasti, pea erkrohelisi lollusi täis.

Olen vapper ja kirjutan kõik üles
vööle, mis hoiab
mu mõtteid koos.
Tõmban armunuid ligi. Ometi
võin end sellestki lahti lõigata.

Olen rätsep. Mina ei hoia
midagi koos, ega ravi midagi
(seda teeb niikuinii ainult aeg). Sest
mina töötan ainult kääridega,
tsihh-tsahh ja ongi valmis
illusiooni lõikeleht.

Wenn ich Himmel wär, 1998

11.12.11

TOMAS TRANSTRÖMER. Från mars -79














MÄRTSIST -79

Väsinud kõigist, kes tulevad sõnadega, sõnadega aga keeleta
läksin lumisele saarele.
Metsikul ei ole sõnu.
Kirjutamata leheküljed laotuvad igas suunas laiali!
Satun metskitse sõrajälgedele lumes.
Sõnadeta keel.

Det vilda torget, 1983

4.12.11

BO CARPELAN. Födelsen















SÜND

Sündides pöördusin tagasi maailma, mida arvasin emast ja isast paremini tundvat. Meie esimene jutuajamine puudutas minu tulevikku; nad kummardusid mu kohale ja uputasid mu pilgu hämarusse; jäin magama ja nägin unes, et olen väikene laps. Kas olin unes muutunud? Ärkasin nuttes.

Minus sju, 1952

1.12.11

KONSTANTINOS KAVAFIS. Ο ήλιος του απογεύματος




















PÄRASTLÕUNAPÄIKE

See tuba, küll tunnen teda hästi.
Nüüd on ta koos kõrvaltoaga välja
üüritud. Kogu majast on saanud
vahendajate, kaupmeeste ja firmade kontorid.

Ah, see tuba, kui tuttav ta on.

Siin ukse juures oli diivan
ja diivani ees türgi vaip;
siin riiul kahe kollase vaasiga.
Paremal, ei, otse vastas, peegliga kapp.
Keset tuba laud, kus ta kirjutas;
ja kolm suurt korvtooli.
Akna all oli voodi,
kus nii sageli armatsesime.

Need vanad asjad on kindlasti kuskil alles.

Akna all oli voodi;
pärastlõunapäike paistis vaid pooleldi ta üle.

...Ühel pärastlõunal kell neli läksime
vaid nädalaks lahku... Aga siis
sai sellest nädalast igavik.

[1919]

21.11.11

GÖSTA ÅGREN. Den andre guden
















TEINE JUMAL

Juba seisiski ta algus-
punktis ja vaatas tuleviku
joone poole, aga pööras end
siis ümber ja läks rahulikult
suure seina sisse. Nii juhtub,
tegemata asju ei saagi kunagi
ära lõpetada. Nad jäävad ikka
alles, üks vaikne metsalagendik
üleni karjest. Mitte miski pole ainult
ta ise; ei lüüasaamine, see
hägune võit; ei lein,
mis võimendab meie jäämist.
See, mida mitte kunagi ei juhtunud,
lohutab meid, kanname kaasas
lugusid, neid ebamugavaid
jutustusi ühest teisest
tulevikust.

Den andre guden, 1985

29.10.11

KOSTAS KOUTSOURELIS. Βιβλιοθήκη



















RAAMATUKOGU

Selles sõnade mausoleumis
valvab iga lehekülg
üht ebakindlat mälestust
üht tolmust surematust

Mõnikord,
ootamatuil hetkil,
lappab keegi võõras aeglaselt tühjust
ja lehekülgede lõpus
hakkab üks jäine muusika
krigisema

27.10.11

MICHAEL HARTNETT. Death of an Irishwoman




















ÜHE IIRI NAISE SURM

Eks ta oli vist rumal,
sest sõi üksluist toitu
ja arvas, et maailm on lapik,
eks ta oli vist pagan,
sest teadis, et öös on asju
mis pole kassid ega koerad,
vaid puukad ja mustad mehed,
ometi oli ta metsikult uhke.
Aga lõpuks ei jäänd tal muud üle,
kui süüa raudkülmas köögis
kasinat õhukest putru,
tema haprad käed hoidsid kinni
maailma ümbert,
mida ta ei mõistnud.
Tema surmast saati armastasin teda.

Tema oli suvine tants ristteede peal.
Tema oli kaardimäng, kus nina lõhki löödi.
Tema oli laul, mida keegi ei laula.
Tema oli maja, mille sõdurid rüüstasid.
Tema oli keel, mida räägitakse harva.
Tema oli lapse rahakott, tühja-tähja täis.

Collected Poems, 2001

22.10.11

HANS MAGNUS ENZENSBERGER. Wunschkonzert




















SOOVIKONTSERT

Samad ütleb: andke mulle üks pitaleib
Preili Brockmann otsib väikest mõnusat korterit kööginurga ja konkuga
mis poleks liiga kallis
Veronique igatseb maailmarevolutsiooni
Dr Luhmann tahaks ilmtingimata oma emaga magada
Uwe Köpke unistab Thurn und Taxise postmargist Sieben Silbergroschen
helesinine ja ilma sakkideta
Simone teab täpselt mis ta tahab: kuulsaks saada lihtsalt kuulsaks
ükskõik kuidas iga hinna eest
Kui kõik oleks Konradi enese teha jääks ta lihtsalt voodisse lesima
Proua Woods tahaks et teda alatasa raudu pandaks ja vägistataks
aga ainult tagantpoolt ja see peab härrasmees olema
Guido Ronconi ainus soov on unio mystica
Fred Podritzke tahaks torujupiga peksta kõiki neid hulle värdjaid
kuni nad enam ei liiguta
Kui Karel ei saa kohe kurgisalatit ja kooreklopsi hakkab tal katus sõitma
Buckil on vaja ainult üht sähvatust mitte midagi muud

Ja rahu maa peal ja heeringavõileiba ja võimuvaba diskursust ja beebit
ja maksuvaba miljonit ja ägamist mis muutub teatud väikesteks lämmatatud
karjeteks ja plüüsist puudlit ja vabadust kõigile ja pea mahavõtmist ja
et välja langenud juuksed üleöö tagasi kasvaksid

Gedichte 1955-1970

16.10.11

TOMAS TRANSTRÖMER. Minnena ser mig














MÄLESTUSED NÄEVAD MIND

Juunihommik, veel on liiga vara
ärgata ja liiga hilja uuesti uinuda.

Pean minema välja rohelusse, mis on täis
mälestusi, ja nad saadavad mind pilguga.

Neid ei ole näha, nad sulavad taustaga
kokku, ideaalsed kameeleonid.

Nad on nii lähedal, et kuulen nende hingamist
kuigi linnulaul on kurdistav.

Det vilda torget, 1983

14.10.11

DUNYA MIKHAIL. The War Works Hard



















SÕDA TEEB KÕVASTI TÖÖD

Sõda on vaimustav!
Nii agar
ja efektiivne!
Ta äratab sireenid
juba hommikul vara,
saadab kiirabi
üle linna laiali,
paiskab vuhinal laipu lendu,
keerab haavatutele kanderaamid lahti,
päästab emade silmist
vihmahoo valla,
kaevab varemetest
kõiksugu olevusi välja...
Mõned on elutud ja läikivad,
mõned kahvatud ja tukslevad alles...
Laste peades
tekitab ta suurimaid küsimusi,
lahutab jumalate meelt,
läkitades taevasse
rakette ja lõhkekehasid,
põldudele külvab ta miine,
lõigates auke ja muhke,
ergutab peresid pagema,
seisab vaimulike kõrval,
kes kuradit neavad
(vaene kurat, tulelõõmas
on ta ühekäeliseks jäänud...)
Sõda aga toimetab ikka, ööd-päevad läbi.
Ta inspireerib türanne
pikki kõnesid pidama,
jagab ordeneid kindralitele
ja teemasid luuletajatele.
Ta edendab
kunstjäsemete tootmist,
muretseb kärbestele toitu,
lisab lehekülgi ajalooraamatusse,
kehtestab tapja
ja tapetava võrdsuse,
õpetab armastajad kirju kirjutama,
harjutab neiud ootama,
täidab ajalehed
artiklite ja piltidega,
ehitab orbudele
uusi maju,
kosutab kirstutegijaid,
patsutab
hauakaevaja õlale
ja joonistab juhi näole naeratuse.
Sõda teeb oma tööd kõige usinamalt!
Ja ometi
ei kiida teda keegi.

The War Works Hard, 2005

6.10.11

HÉDI KADDOUR. Le Chauffeur


















BUSSIJUHT

Mis vaevab küll bussijuhti,
et ta Ooperi väljakul maha tuli,
kõnnitee äärde istus
ja tasakesi pisarate purskkaevuks
muutus? Möödaminejad
kummardavad ühise, üldarusaadava
kurbuse kohale ja tahaksid,
et ta neile räägiks, kuidas ammune tuul
metsast tulles seeliku üles leidis,
või kuidas vend talle ükskord torkas:
„Su varigi ei taha sind enam näha.”
Bussijuht, jalgupidi vees, oskab
vaid korrutada: „See töö on raske
ja inimesed pole kenad.”

Jamais une ombre simple, 1994

3.10.11

TAPANI KINNUNEN. Amerikkalainen parranajo

















HABEMEAJAMINE AMEERIKA MOODI

Mulle tehti kingitus:
habemeajamine ameerika moodi.
Astun lumesajust
rohelisse juuksuritooli,
sale neiu
muudab olemise mõnusaks.
Kuumi ja külmi rätte
lajatab vastu nägu,
tahenen ja mahenen;
lõug lüüakse vahtu.
Tunnen, kuidas kõril
libiseb terav nuga,
see on nagu seks.
Lõug lüüakse vahtu
kolm korda järjest,
see rahuldaks küll
iga meest.
Nägu hõõrutakse,
jälle lajatab kuumi
ja külmi rätte.
Vaatan ennast peeglist:
ikka sama mees.

Amerikkalainen parranajo, 2009

23.9.11

JANIS ELSBERGS. Es eju pa ielu un brīnos

















Käin mööda tänavat ja imestan,
miks ma jälgi ei jäta.
Seda teed pidi käisin ka eile.
Eluaeg olen seda teed käinud.

Tagasi vaatamata.
Kardan, et ei leiaks oma varju.

"Oled sa elus?"
küsib äkki üks purjus härrasmees.

"Jajah," vastan kähku.
"Jajah," vastan
nii kiiresti
kui saan.

Rita kafija, 1996

17.9.11

STEIN MEHREN. Vi snakker













ME RÄÄGIME

Me räägime sama keelt, kasutame
samu sõnu, ütleme sedasama samade
asjade kohta. Aga kas me mõistame teineteist
Või ainult teeme nii nagu mõistaks

Sõnad päästavad kaotatu
Kirjutatud keelde kuhu nad ju kadusidki
Sõnad kividel, mis hoiavad surnuid
maa all paigal. Lohutamatud

Keelega on nagu vana majaga
Meil on kapitäis võtmeid
lukkude jaoks, mis ammu välja vahetati
uste jaoks, mida enam olemas ei olegi

Muremüürid, unustamispaigad, haavaarmid
Jumalad teavad, et kasutame sõnu
mistahes otstarbeks peale selle milleks nad loodi
Pole ühtki teist keelt milles seda teada

Imperiet lukker seg, 2004

5.9.11

ROBERT CREELEY. Peace




















RAHU

Silmitsed lihakirvest,
vend – pole sõnu.
Anna ainult
gaasi, ja lenda.

Tühi jutt, eks ole,
ega ma nõnda ei räägigi
enam. Hambad
on hellad.

Aga kui ootad veel
ära, ja lööd
endale kõva esemega
vastu pead,

siis taipad, et sinagi
olid kord noor nagu minagi,
jessuke, värdjad
juba tulevad. Kirjutasin

ükskord raamatu, ise
kõrvuni armunud
substantsiaalsetesse objektidesse.
Enam ei ole, võin

lasta siit jalga
või siia tulla
või minna sinna
või siia, viie minutiga.

Pärastpoole. Tahtsin
lihtsalt öelda, et olin
seda või teist, taipad ju isegi,
muud ei midagi, vend.

Later, 1979

28.8.11

ØYVIND RIMBEREID. Syrin




















SIREL

Kui Kafkal
oli "Näljakunstnik"
redigeeritud,
aga enne kui Dora
tõttas lilli otsima,
et ta veel jõuaks
nende lõhna tunda
kuni pole hilja,
kritseldas ta
paberilipakale, et oli
"meeletult himustanud
vett, igatsenud
hiiglaslikke veesuutäisi"
mööda ärasöödud
kõrisõlme voolama,
ise hästi teades, et
surijad vett
ei joo,
"aga on lilli,
mis surreski
joovad,
rääkimata sirelitest,
mis joovad
vett ka veel
pärast."

Herbarium, 2008

19.8.11

HANS MAGNUS ENZENSBERGER. Lied von denen, auf die alles zutrifft und die alles schon wissen




















LAUL INIMESTEST, KES KÕIKE JUBA TEAVAD

Et midagi tuleb otsekohe ette võtta
seda me juba teame
aga et praegu on veel vara midagi ette võtta
ja et praegu on niikuinii liiga hilja midagi ette võtta
seda me juba teame

ja et meie käsi käib hästi
ja et ta käib hästi ka edaspidi
ja et sellel pole mitte mingit mõtet
seda me juba teame

ja et meie oleme süüdi
ja et meie ei saa midagi parata et me süüdi oleme
ja et meie oleme süüdi et me ei saa midagi parata
ja et see on meid ära tüüdanud
seda me juba teame

ja et võib-olla oleks targem oma suumulk kinni hoida
ja et meie oma suumulku kinni ei hoia
seda me juba teame
seda me juba teame

ja et meie ei saa kedagi aidata
ja et meid ei saa keegi aidata
seda me juba teame

ja et meie oleme väga andekad
ja et meil on valida eimillegi ja eimiski vahel
ja et seda probleemi me peame põhjalikult analüüsima
ja et me paneme tee sisse kaks tükki suhkurt
seda me juba teame

ja et meie oleme rõhumise vastu
ja et suitsud lähevad kallimaks
seda me juba teame

ja et me alati näeme mis tulemas on
ja et meil on alati õigus olnud
ja et sellel pole mitte mingit tähtsust
seda me juba teame

ja et see kõik on tõsi
seda me juba teame

ja et see kõik on pettus
seda me juba teame

ja et see kõik on
seda me juba teame

ja et kõik see ei ole midagi uut
ja et elu on ilus
seda me juba teame
seda me juba teame
seda me juba teame

ja et me seda kõike juba teame
seda me juba teame

Gedichte 1955-1970

5.8.11

CAROL ANN DUFFY. Job Creation





















TÖÖKOHA LOOMINE

(Ian McMillanile)

Gulliver veeti põhjamaale.
Ta lamab linna serval
ja magab.
Norskab pilkases öös nagu äikesemürin.

Rahvas räägib, et talle tehti mingi süst,
mõned kujutavad ette, et ta on maastik,
mis võib püsti tõusta ja omil jalul käia.

Meile öeldi: võtke need köied.
Köitke ta maa külge kinni.
Me maksame teile.
Köitke Gulliver nende köitega.

Orjasin terve päeva ta vasaku põlve kallal,
kuni selle taha
loojus päike
ja ta silmile kogunes pilvi

ja pimedus vajus ta õlgade peale
nagu töökoht.

The Other Country, 1990

28.7.11

RENATUS DECKERT. Odysseus















ODYSSEUS

Ta kiskus sillutist üles: hommikuhämaras ühel
ristmikul
idarajoonis.
Küüned olid tal
nagu küünised, käed suured kui labidad.
Mööda kihutavad autod
riivasid teda.
Higi pritsis talle silma,
nii et ta oli pime
nagu kükloop.
Üleskistud kivid pildus ta hooletult
laiali.
Ruudud raksatasid:
ähvardavalt välkusid nende killud läbi suitsu.
Küüned mustad ja verised,
hakkas ta karjuma
ja põlvitas nuuksudes liivale, mis nüüd
oli ilmunud kivide
ja tõrva alt.
Kui ristmikule lendasid sinised sireenid,
puudutasid ta huuled
värisedes
randa.

Lyrik von Jetzt: 74 Stimmen, 2003

16.7.11

CLARE POLLARD. Thirtieth
















KOLMEKÜMNES

Sandy Dennis laulab: kuhu kaob küll aeg, kes teab?
ja need pole ju meie, pühapäeva pärastlõunal ikka veel pidutsemas,
rasvase päikese all raskelt aiatoolile nõjatumas,
pärast ööd täis kahvatuid kõverjooni;
pärast džinnist ja vaarikaviinast improviseeritud kokteile.

„Ta sai kolmekümne üheselt surma,” ütleb keegi ja õngitseb
tuhasest lägast oliivi.
„Kukkus trepist alla.”

Ja ma tean, et mul on seljas räämas, sädelevad hilbud; eilsed alukad.
Libistan keelega mööda igemeid, selg vastu seina kuslapuu all,
püssitoru maik on suus.

Mobiil välgub EMME. Keegi ei võta vastu.
Emad muretsevad ikka, sest kell tiksub:
meie ühetoalised korterid,
meie munasarjad.

Selle asemel täidame plasttopsid siidriga
ja vaatame herilaste tiirutamist ümber lavendli;
suur taevas täis kiudpilvede raase –
lapsuliblikas lendleb hetkeks, siis maandub
mustaks tõmbunud kondile.

Mu sõbrad, oleme nii õnnelikud ja vastikud,
ja maksame selle eest homme.

Changeling, 2011

4.7.11

KONSTANTINOS KAVAFIS. Φωνέσ




















HÄÄLED

Surnute, või kadunute,
kes on meie jaoks kui surnud,
armsad täiuslikud hääled.

Mõnikord räägivad nad meiega unes;
mõnikord kuuleb vaim neid mõttes.

Ja nende häälekajas kaigub
hetkeks vastu meie elu varajane luule –
nagu hääbuv muusika öös.

[1904]

3.7.11

TERENCE WINCH. Mysteries















MÜSTEERIUMID

Eile õhtul ma muudkui rääkisin mingis
vanaaegses keeles, sest olin just lugenud
Poe’d ja mõtlesin tema peale. Lugesin „Mõrtsukatööd
Rue Morgue’il”, seda peetakse kõige esimeseks
detektiivilooks. No kesse tegi? arutasin omaette.
Tuli välja, et mõrtsukas oli orangutan.
Minu meelest on detektiiviloo žanril üpris
totakas eelkäija. Vanasti käisin tihti
Bronxis Poe’ maja vaatamas. Jumaluke, Poe
oli vist kääbus, mõtlesin iga kord. Kõik oli seal
nii pisike. Poe suri Baltimore’is, ja mis siin imestada.
Baltimore’is on rahvas suurt kasvu ja otsekohene.
Õhtusöögi ajal rääkisin Dougile ja Susanile
„Mõrtsukatööst Rue Morgue’il”. Ütlesin, et pole
veel lõpuni jõudnud, aga mul on kahtlane tunne,
et mõrtsukas on orangutan, kui just ei tule mõnd
ootamatut pööret. Selle peale pani Doug ette,
et võksime hakata koos sellist krimkade sarja kirjutama,
kus mõrtsukas oleks alati orangutan.

The Great Indoors, 1995

1.7.11

VINAY DHARWADKER. Houseflies














TOAKÄRBSED

Majavangis oleme
nagu paar,
sikasaka vilksatame siia-sinna
suveakende ekraanil:

laenurka, see on ju
tagurpidi põrand,
kus meie kohal näib kõrguvat
tohutusuur tuba,

me nuhutame teineteist,
põimime ühte
kaksteist karvast jalga,
pea pööritab metsikult,

vaadates oma peegelpildi
paljunemist tuhendekordseks
kuppelsilmade igal naastul,
kui hakkame paarituma.

Ariel, 1998

20.6.11

PAUL CELAN. Auge der Zeit

















AJA SILM

See ongi aja silm:
viltu vaatab ta
seitsmevärvilise kulmu alt.
Tema laugu pesevad tuleleegid,
tema pisar on aur.

Pime täht kihutab ta poole
ja sulab kuumal ripsmel:
maailmas läheb soojaks,
ja surnud
punguvad ja õitsevad.

Von Schwelle zu Schwelle, 1955

18.6.11

RON WINKLER. Kaltes klares Nordmeer















KÜLM SELGE PÕHJAMERI

vesi oli selge nii selge.
vesi oli selge nagu vesi, mis on selge.
selge nagu vesi, mis paistab olevat selge.
nagu siis kui.
nagu vesi, mida võiks kallistada, riita laduda
või kirjaga ära saata.
selge nagu Pythagorase teoreem.
termodünaamika esimene seadus.
oleks tore, kui see ka vee puhul kehtiks.
nii väga selge kui sininegi, roheline, vedel, hall, staatiliselt dünaamiline.
selge nagu universumi parem pool.
nii selge, nagu vaadeldaks seda (vett) läbi ketta,
mis on tehtud selgest ja peaaegu selgest veest.
nagu justkui.
selge nagu selge vee kala.
selge nagu ebatõelise terrori tegelik mõju tegelikkusele.
nii selge nagu seegi, et kalad on söödavad
liikumised ja laevad
söögiks kõlbmatud reisid.
enamasti.
mitte nii selge nagu H2O.
selge, nagu vesi (see) ei olekski iseendaga
korrutatud.
nii selge, nagu vesi ei olekski transtsendents,
vaid hoopis substants.
nii selge, et võrdväärtus millimallikas paistab täiesti ebaselge.
ja tegelikult ka
hoopis selgem kui
justkui.

Frenetische Stille, 2010

15.6.11

JACKIE KAY. Even the trees




















ISEGI PUUD

Isegi puud õues tunnevad seda, nende peened oksad
nende halastuse kuues meel,

nad painduvad tuule käes ja paluvad tormilt,
et ta tooks andestust,

ja liituvad vaikuse kogudusega; selle kõrge tunnistajaga.
Puu külge seotud mees, keda piitsaga peksti

ei läinud enam kunagi puuvillapõllule tööle. Varajases
valguses, õrnas, südameid murdvas,

luukarva valguses hõljus põldude kohal üks laul;
läbi sajandite sammus ühe naise mälestus,

ikka edasi ja edasi, sinine laul tema südamelöögis,
vanas autos, mis sõitis üle

raudteerööbaste; hoiatushüüd –
kas seepärast mäletamegi üht ja mitte teist;

bassihäält, piitsa vihinat, imelikku
lämbuvat tuult, sinikaid, mis hõljuvad õrnas õhus

nagu lehed ja maanduvad, maanduvad, siia; otse siiasamma.
Kõik, mis kord juhtus, võib uuesti juhtuda.

Other Lovers, 1993

1.6.11

XHEVAHIR SPAHIU. Udhëtimet e mia

















MINU RÄNNAKUD

Ma saduldan pilve
üle minu mägede ratsutama,
kui vihma vaja, neid pisaratega kastma.

Ma saduldan hobuse
tuule maitset tundma,
kui armastus mind ootab.

Ma saduldan jõe
mind avamerele viima,
laevu voogudel kandma.

Ma saduldan puu
et ta lindudeta ei leinaks,
et ta juured sügavamale maasse tungiks.

Ma saduldan unenäo
jaluste ja ohjadeta,
mind homsesse kandma.

Ma saduldan laulu
ta jumala, ta orjana – laulma
liikumisest tardumuse harjalt.

30.5.11

KIM HYESOON. I'll Call Those Things My Cats




















NIMETAN NEID OMA KASSIDEKS

Nad on elus:

Räägin oma nähtamatutest kassidest. Nad on elus. Iga päev munevad nad kaks muna. Munemata nad paljuneda ei suuda. Pärast kevadist suurpuhastust on nad väljasuremisohus. Kui korra peale puhuda, lendavad nad kohe laiali. Jah, kassid on alati elus, igas nurgas.

Nad on väga väikesed:

Mul pole vaja neile süüa anda. Sest mina, nähtav, jätan neile ikka oma surnud naha tükikesi. Sest mu kassid on nii imepisikesed, et võivad ehitada eluaseme ühteainsasse surnud naha tompu.

Nad jäävad vaevu ellu:

Pühkides kukuvad nad maha, imedes seedivad ära, juba kerge köhatuse peale lasevad sabad sorgu. Mu kassid on nii imepisikesed, et kui panna nad mikroskoobi alla ja suurendada 500 korda, 1000 korda, võib nende kauneid huuli vaevu liikumas näha. Üks on küll päris suur. Ta väriseb hirmust, et mu hingeõhk võiks ta minema puhuda, ta kardab isegi udusule puudutust. Külma vastu nad ei saa. Suvel ei või ma uksigi lahti teha. Nad jäävad vaevu ellu. Vaesekesed. Palun nimetage mind kasside emaks. Nad on nii imepisikesed, et ma ei saa neid kallistada. Pole midagi parata. Vähemalt oma pooridesse võin nad tallele panna. Raamaturidade vahelt piilub üks punane kass. Nii armas. Igal pool on kasse. Nad on mu ajurakkude sees. Kaks muna päevas. Kaks muna teki all. Punased silmad, armsad njäud. Mu kassid, diivani taha pugenud. Kui koolist koju tulen, tõmbavad nad endale kapi otsas tolmuvaiba peale – nurrumine, njäugumine.

Ometi:

Need kaunid olendid. Kui ma ükskord hinge heidan, söövad nad mu ühe sekundiga ära. Kui sadama hakkab, pean nende pärast nahkdiivani õue tirima. Isegi mu ninasõõrmetesse ehitavad nad hooneid. Nad kugistaksid alla isegi mu elevandi. Nad on nagu tähed, mida päevavalgel ei näe.

Mommy Must be a Fountain of Feathers, 2008

28.5.11

LOFTUS MARAIS. Still Life With Wild Life
















STILL LIFE WITH WILD LIFE

kõik magavad. ka kareni mees,
kes päeval muru niitis.
aga karen ise ei saa und
oma maitsekas öösärgis, karbi ees:
mingi david attenborough eri.
lõvid rebivad antiloope tükkideks.
sebrad paarituvad.
üks kärbes kaob mürgise õie sisse ära.
ta võtab lonksu sooja piima, paneb klaasi
joogialusele, vaatab edasi.
väljas kasvab vaikselt rohi

Staan in die algemeen nader aan vensters, 2008

15.5.11

CARLOS DRUMMOND DE ANDRADE. Mundo grande




















SUUR MAAILM

Ei, minu süda ei ole maailmast suurem.
Ta on palju väiksem.
Tema sisse ei mahu isegi mu vaev.
Mulle meeldib sellest omaette arutada.
Uhkustan sellega enese ees,
kisendan sellest iseendale,
kirjutan sellest päevikutesse, paljastan ennast
jõhkralt raamatukogudes:
minule on kõiki vaja.

Jah, minu süda on väikene.
Nüüd alles näen, et isegi inimesed ei mahu tema sisse ära.
Inimesed on ju väljas, nad on tänaval.
Tänav on tohutu. Suur, palju suurem kui arvasin.
Aga isegi tänavale ei mahu kõik inimesed ära.
Tänav on maailmast väiksem.
Maailm on suur.

Tead ju küll, kui suur maailm on.
Oled näinud laevu, täis naftat ja raamatuid, puuvilla ja liha.
Oled näinud eri karva rahvast,
nende erisuguseid vaevu,
tead küll, kui raske on kõike seda taluda, kõike seda koguda
ühteainsasse inimrinda... ilma et ta lõhkeks.

Pane silmad kinni ja unusta.
Kuulata vett akende peal,
vesi on nii rahulik, ta ei kuuluta midagi.
Ometi tilgub ta käte peale,
nii rahulikult! Kohe uputab ta kõik...
Kas uppunud linnad sünnivad uuesti?
Kas uppunud inimesed tulevad tagasi?

Mu süda ei tea seda.
Mu süda on rumal, naeruväärne ja habras.
Taipan alles nüüd,
kui kurb see on, et ma mõnesid asju ei tea.
(Individuaalses üksinduses
õppisin selgeks keele,
millega inimesed omavahel suhtlevad.)

Vanasti kuulasin ingleid,
sonaate, luuletusi, pateetilisi pihtimusi.
Nüüd kuulan inimeste häält.
Olen tõesti palju vaesem.

Vanasti rändasin
väljamõeldud maadel, kus elada lihtne,
muretutel saartel, ometi oli see väsitav ja kutsus enesetapule.

Mu sõbrad olid saartel.
Saared jäid elaniketa.
Ometi pääsesid mõned ära ja
tõid teate,
et maailm, suur maailm kasvab iga päev,
tule ja armastuse vahel.

Nüüd võiks mu südagi kasvama hakata.
Armastuse ja tule vahel,
elu ja tule vahel
kasvab mu süda kümme meetrit ja lendab õhku.
– Oi tulevane elu! Meie loomegi sind.

Sentimento do Mundo, 1940

13.5.11

CLAIRE ASKEW. The Mermaid and the Sailors




















NÄKINEID JA MEREMEHED

Ma tõmban neid vist ligi.
Nad tulevad mu juurde keereldes
nagu puksiirlaevad
hämarikus – vankuval sammul.
Võtavad kursi
üle baari põranda.

Mõnel on vaja oma elulugu
pajatada. Üks meenutas saatuslikku ööd
mereväes: kuidas ta kukkus Shanghaisse
mineva sõjaväelaeva ahtrist vette.
Ta ütles, et seisis kolm päeva
rifi otsas ja palvetas – ja hiljem
klammerdus minu külge
nagu uppuja.

Tihti on nad pisut vanemad, ja mida rohkem
purju jäävad, seda imelisemad
on lood. Mulle on jutustatud
kümne-aastastest vangipõlvedest
Brasiilias – smuugeldamisest
ja vahendamisest – ja nii palju kordi
sadadest säravatest neetidest,
mida armilised käed tinutavad
Tema Majesteedi laevakeredesse.

Minu punased juuksed on söödaks,
nad kihavad nagu kalaparved
ümber helendava kärbse. Libisevad
kartlikult külje alla viskiklaasi
ja looga, võib-olla pillates teravmeelsuse,
mis tuli pähe ukse taga,
tänaval sigaretti süüdates.
Nad hüppavad pea ees sisse, otsekui läbi jää,
ja tõusevad pinnale sätendades
ja hingeldades, oodates päästmist.

The Mermaid and the Sailors, 2011

19.4.11

GÜNTER GRASS. Racine lässt sein Wappen ändern

















RACINE MUUDAB OMA VAPI ÄRA

Heraldiline luik
ja heraldiline rott
moodustavad – ülal luik,
all rott –
härra Racine’i vapi.

Racin mõtiskleb tihti
oma vapi üle ja naeratab,
justkui teaks, mida vastata,
kui sõbrad pärivad luige kohta,
aga mõtlevad rotti.

Racine seisab
tiigi veeres
ja otsib luuleridu,
mida ta jahedalt ja mõõdukalt
kuuvalguse ja veepeegli abil valmistada oskab.

Luiged magavad
madalas vees,
ja Racine mõistab seda vapiosa,
mis on valge
ja toetab peapadjana ilu.

Aga rott ei maga,
ta on vesirott
ja näksib, nii nagu vesirotid ikka,
luike vee alt
tagumikust.

Luik kiljatab,
vesi lööb virvendama,
kuuvalgus tuhmub ja Racine otsustab
koju minna
ja vapp ära muuta.

Heraldilise roti võõpab ta paksult üle.
Ometi jääb see vapilt lakkamatult puuduma.
Valeva, tumma ja rotituna
magab luik oma etteaste maha –
Racine ütleb teatrist lahti.

Gleisdreieck, 1960

18.4.11

BO CARPELAN. Kväll















ÕHTU

Vaata, kuidas õhtu õitseb –
Vaata, kuidas maa kingib taevale,
mis on täis tuhandeid kadunud tähti,
vaikuse

Vaata, kuidas kõik on vastupanuta
mähitud armastusse, vaikusesse, õrnusesse.
Ainustki tõelisust pole alles.
Ainult uni.

Õhtu imeline rahu –
Kuule, kas keegi läks just mööda?
Ei, peale meie ei saa ju siin olla
kedagi.

Som en dunkel värme, 1946

7.4.11

FRANCIS PONGE. L’Huître















MERIKARP

Merikarp, keskmise munakivi mõõtu, aga näeb krobelisem välja, on värvilt ühtlasem, säravvalge. Kangekaelselt suletud maailm. Ometi saab ta lahti teha: tuleb hoida teda köögiräti õõnsuses, võtta sälguline, kaval puss ja proovida mitu korda. Uudishimulikud sõrmed lõikavad endale sisse, küüned murduvad: töö on rõve. Lüües jääb kestale valgeid, halosarnaseid sõõre.

Seal sees on terve maailm, söödav ja joodav: pärlmutterlaotuse all (sõna otseses mõttes) heidavad ülemised taevad alumistesse, moodustades ainuma mülka, rohekaspüdela pauna, mis voolab ja voogab lõhnade ja vaadetena, ääristatud tumedast pitsist narmastega.

Haruharva pärlendab nende helkjas mutterkõris üks valem, selle võib ehteks noppida otsekohe.

Le Parti pris des choses, 1942

4.4.11

PABLO NERUDA. Puedo escribir los versos más tristes esta noche





















Täna öösel võin kirjutada kurvimaid ridu.

Kirjutan näiteks: „Öö on tähti täis,
nad on sinised ja värelevad kauguses.”

Öine tuul keerutab taeva all ja laulab.

Täna öösel võin kirjutada kurvimaid ridu.
Ma armastasin teda, ja vahel armastas temagi mind.

Öösiti, öödel nagu täna, hoidsin teda käte vahel.
Suudlesin teda lõputult otsatu taeva all.

Ta armastas mind ja vahel armastasin tedagi.
Kuidas võinukski mitte armastada tema suuri liikumatuid silmi.

Täna öösel võin kirjutada kurvimaid ridu.
Mõelda, et teda pole. Tunda, et olen ta kaotanud.

Kuulata otsatut ööd, veelgi otsatumat ilma temata.
Ja rida langeb hinge nagu kaste aasale.

Mis sest, et mu armastus ei suutnud teda hoida.
Öö on tähti täis ja teda pole minuga.

See ongi kõik. Keegi laulab kuskil kaugel. Kaugel.
Mu hing ei ole ta kaotusega rahul.

Mu pilk tahab teda leida, et ta ligemale tuua.
Mu süda otsib, aga teda pole minuga.

Seesama öö, mis muudab valgeks needsamad puud.
Aga meie, me pole needsamad, kes olime siis.

Ma ei armasta teda enam, see on kindel, aga armastasin hullupööra.
Mu hääl otsis tuult, et puutuda ta kõrvu.

Teise oma. Ta saab teise omaks. Nagu enne minu suudlusi.
Ta hääl, ta kirgas keha. Ta põhjatud silmad.

Ma ei armasta teda enam, see on kindel, aga võib-olla ikkagi armastan.
Armastus on nii lühike, unustus on nii pikk.

Sest öösiti, öödel nagu täna, hoidsin teda käte vahel,
mu hing ei ole ta kaotusega rahul.

Kuigi see on ehk viimane valu, mida tema pärast tunnen,
ja need on viimased read, mida talle kirjutan.

Veinte poemas de amor y una canción desesperada, 1924

28.3.11

GÜNTER GRASS. Müll unser

















MEIE PRAHT

Otsisin kivi ja leidsin
sünteetilisest massist
ühe ellujäänud kinda.

Iga sõrmeots rääkis.
Ei, mitte lollakaid meremehejutte,
vaid seda, mis alles jääb:

meie praht
mööda mererandu.
Ise kadusime ära, ja ometi
ei kaotanud keegi midagi.

Novemberland, 1993

20.3.11

GRO DAHLE. Dette er min katedral













SEE ON MINU KATEDRAAL

See on minu katedraal
ütleb ahv
See puu
See nooleots
See pärnapuu aias
See tuhk
on minu kirik
mida levitan üle kogu aasa

Ütleb ahv puu otsast
Ütleb ahv puu otsast

Ja puu otsast
on näha merd
ja ma kuulen kuidas ta laulab

ja ta laulab
ja laulab
ütleb ahv puu otsast

Apens evangelium, 1989

12.3.11

MARK HADDON. Poets




















LUULETAJAD

Nad on harva jalgrattasportlased
ja enamasti õndsas teadmatuses

sellest, kuidas töötab bensiinimootor.
Aga taksodes tunnevad nad end hästi.

Pärast keskööd lähevad nad liikvele
ja otsivad nalja pärast välja

sööbiva sinise vedeliku,
mille sa Mallorcalt ostsid, ja ärkavad hilja.

On terveid tänavaid,
kus nende teoseid ei teata.

Prillid,
sõjaväelasest isa

ja pikk maa naabertallu
muutsid nad üksildaseks.

Lemmiklooma matused
olid neil suurejoonelised.

Keegi ei mõista neid.
Nad on selle üle üleliia uhked,

sest on vältinud
sissetuleva posti

ja juuksurite
vennaskondi.

Nad panevad kirja ühe sõna
ja siis veel ühe.

Tavaliselt on see vale.
Mahakriipsutusi on neil musttuhat.

Nad istuvad rongis
ja sõidavad videviku saabudes läbi tööstuslinnade,

märkavad kraanade siluette
vastu violetset taevast

ja seda, kuidas tassi valatud koor
kohvi sees kurrutab ja lainetab

ja kuidas mõlemad
õrnalt sosistavad: „Surm”.

The Talking Horse and the Sad Girl and the Village Under The Sea, 2005

7.3.11

LJUBOMIR NIKOLOV. Улица















TÄNAV

Ärkan ja akna taga märkan:
päike oleks täna justkui suurem.
Väljas muruplatsike, lösutab seal kassike
ja teeskleb surnut.
Aknalaual vaasike, vaasis õitseb roosike, jalad
põlvist saati maha lõigatud.
Ei tea, mis täna juhtuda võiks?
Alati juhtub ju midagi. Aeg on ju selline.
Aega on vaja tilgale, et pilve tagasi jõuda.
Ja aega on vaja pisarale, et silma tagasi tulla.
Vihmale on vaja aega, et kuskil maha sadada.
Ja tündersepale, kel kõrva taga pliiats, on vaja mitu päeva,
et veini jaoks maja ehitada
ja idaküljele aken teha, punnist kõvasti kõrgemale.
Aega on vaja asjadele ja inimestele.
Oreliviledele kirikus aega vaibuda,
maisiteradele põllul aega vareseid sööta.
Aega on vaja koerale, kelle ümber sumisevad kärbsed
(võib-olla lasksid jahimehed ta kogemata maha),
aega heki sees lamada ja tasakesi oodata,
kuni sügisvihmade kaarik ta maa alla varjule viib.

Sirena nr 1, 2005

2.3.11

JACQUES ROUBAUD. Le passé




















MINEVIK

Naine ütles mehele: „Ilm on väga ilus.”
Järelikult
ilm oli ilus.
Kui ilm on ilus, pole ta tingimata väga ilus.
Kui naine oleks öelnud: „Ilm on ilus,”
kas mees oleks võinud mõelda, et teatavas mõttes
ütles naine veel
nii:
„Ilm on küll ilus, aga mitte väga ilus”?
Ei.
„Ilm on ilus” poleks tähendanud kõhklemist.
Kuid ka siis, kui naine oleks öelnud
„ilm on ilus”,
ei oleks ta kuulnud selles sõnu
(mees poleks kuulnud)
„ilm on ilus, ilm on isegi väga ilus”.
„Ilm on ilus”
poleks tähendanud
toonitamist.
Ja ometi, kui naine oleks öelnud „ilm on ilus”
(mida ta ju ei öelnud)
ja lisanud „isegi väga ilus”,
kas see oleks tähendanud, et naine mõtles,
et kui ta lihtsalt ütleb
„ilm on ilus”, ei ole ta küllalt täpne,
ei rõhuta piisavalt seda,
kui ilus on ilm?
Arvatavasti.
Kuid kas naine oleks võinud ka öelda
„ilm on väga ilus, ilm on isegi väga ilus”?
Ei.
Miks?
Sest nii ei räägita. Kui naine oleks öelnud
„ilm on isegi väga ilus” pärast seda, kui ta ütles
„ilm on väga ilus”,
oleks ta lausele „ilm on väga ilus”
lisanud abisõna „isegi”. Aga kui keegi ütleb
„ilm on väga ilus”, ei ütle ta kindlasti mitte,
et ilm on ilus, aga mitte väga ilus,
mille lisamine lausele „ilm on ilus”
oleks sama tõenäoline kui „ilm on isegi väga ilus”,
ja järelikult „isegi” ei sobi
lausega
„ilm on väga ilus”.

– Kas tõesti?

Kas ilm oli siis ilus?

– Ilm oli ilus.

La forme d’une ville change plus vite hélas que le coeur des hommes, 1999

27.2.11

HELEN MORT. The Word for Snow




















KUIDAS NIMETADA LUND

Innuitidel on kakskümmend kaks sõna
lume kohta, ütlesin ma, aga ta ei kuulanud,
ei tõstnud taignakausi kohalt pead,
pöidlad sõtkusid raevukalt jahu.
Muru oli härmas, aga õhk
tühi, ja ma mõtlesin, kuidas küll innuitid
sellist ootamist nimetaksid –
raadio mängib vannitoas iseendale,
tänaval äraeksinud
jäätiseautode hääled
linnas, kus meil pole

kahtkümmend kaht sõna ühegi asja kohta,
kuigi ma tean, kuidas nimetada
plastikust kääpaid, mille ümber
tiirutavad kajakad, silda,
kus üks streikija surma sai
ja kuhu tahetakse panna laternad,
et lapsed sinna ei roniks.
Vaatan aknast välja,
pilved kogunevad. Köögis sõelub isa
jahu, muudkui sõelub ja sõelub,
nagu otsiks ta sealt veel midagi.

the shape of every box, 2007

24.2.11

PASCALLE MONNIER. L'Été
















SUVI

Esimene ilus ilm on käes.
Esimene ilus ilm.
Ilus ilm tuleb tagasi.
Puu läheb tasakesi lehte.
Puu tõmbub mustaks, söestub me silme ees.
Valgus läheb valgeks. Valges valguses tõmbuvad puud mustaks.
Maa seest tulevad välja punased lilled.
Rohi läheb roheliseks, siis aga kollaseks.
Helesinine taevas hommikul, helevalge keskpäeval, sügavsinine õhtul
ja tume must, tume must!!! keset ööd.
Õhk tiheneb, muutub tihedaks ja aeglaseks, seda on raske paigast liigutada.
Sellepärast oksad kõiguvadki aeglaselt,
väga aeglaselt.
Aeglasemalt.
Aeglustumine.
Mõnus olemine.
Aeglane olemine.
Me käime väga aeglaselt.
Õhk läheb mõnusaks, laisaks, raskeks.
Üliraskeks.
Kätt on raske tõsta, ta tõuseb aeglaselt.
Varjud me ümber lähevad liikvele.
Nad on nüüd suured ja väga mustad.
Väga tumedad.
Meie varje on igal pool ümberringi.
Varjud meiega koos.
Vari puu all on hommikul väike ja kirgas,
õhtul suur ja tume.
Puu muutub iseenda varjuks.
Oksad kõiguvad ja vari tuleb okste küljest lahti.
Õhk läheb kõvaks, raskeks ja aeglaseks, ümberringi lehvib lõhnu.
Me peaaegu ei liigutagi enam.
Vaatame ainiti.
Oksi, mis kõiguvad ja liigutavad varje.
Kirgas hommikuvari ja must õhtuvari.
Sinine taevas hommikul, valge keskpäeval, siis jälle sinine ja must,
tume must.
Puudki lähevad mustaks.
Midagi rohelist ei ole enam.
Maa seest tulevad välja punased lilled.
Veel mõnusam, veel lõhnavam, veel aeglasem.

Bayart, 1995

13.2.11

LUKE KENNARD. The Murderer















MÕRVAR

Läheme mõrvariga kohvi jooma.
"Vaata et sa oma kohvi ära ei mõrva!"
Tegin nalja. Mu naljad meeldivad talle.

Pärast virutan talle lauajupiga vastu nägu,
et ta ennast liiga hästi ei tunneks –
nii kohaneb ühiskonnaga paremini.

Tema suust niriseb verd nagu kraanist.
Minu vihjed meeldivad talle. "Kuule mõrvar!"
karjun ma. "Mõrvasid ka kellegi hiljuti vä?"

Mõrvarile meeldib sulgpalli mängida.
Kui ta kaotab, ütlen ma: "See on selle eest, et sa oled mõrvar."
Kui ta võidab, ütlen ma:

"Nojah, eks mõrvamine on ju
üsna hea trenn."
Ma ei lase mõrvaril unustada, et ta on mõrvar.

Kui ma mõrvariga tantsin, lasen tal juhtida,
sest ta tantsib minust palju paremini –
"Vaata ainult, et sa mind ära ei mõrva!" narrin teda.

Silmapiiril terendab vangla nagu suur tuhatoos –
pakun talle bussis aknapoolset kohta.
"Kuule, mõrvar, võileiba tahad?" küsin talt

"Või tahaksid sa pigem kedagi mõrvata?"
Mõrvar sööb võileiba juustu ja singiga .
"Ilmateade lubas lund," ütlen ma.


The Harbour Beyond the Movie, 2007

11.2.11

BO CARPELAN. Förbered deg
















Sea ennast valmis.
Otsi üles kõige hädavajalikum,
ka see kott, mida sa kunagi
ümber maailma vedasid.
Kas mäletad, kuidas sa
kõrbes kisendasid?
Sea ennast valmis.
Keegi ei vasta sulle,
mitte ainuski kaja.

Nya dikter, 2007

8.2.11

PASCALE PETIT. Atlas Moth




















ATLAS-PAABUSILM

Selle hiiglasliku atlas-paabusilma laiad tiivad
on nagu Hiina maakaart.

Siin on kaks Hiina müüri. Ja seal
mõlema esitiiva tipus, Mandžuurias,

on draakonipead kiskjate peletamiseks.
Aga mis aknad need seal kaardil on,

kus kristalsed soomused valgust läbi lasevad?
Justkui oleksid maa naha peal aknad,

mis õhtuti ikka lahti
lähevad. Äsja koorunud paabusilm

laskub mu käele ja väriseb –
nagu uus maailm, soojendamas end oma esimeseks lennuks.

The Treekeeper’s Tale, 2008

4.2.11

MORTEN SØNDERGAARD. flere og flere danskere




















aina rohkem taanlasi läheb tööle
aina rohkem taanlasi saab miljonäriks
aina rohkem taanlasi saab lapsi, kellel on dannebrog' kujuga sünnimärgid
aina rohkem taanlasi muretseb keskkonna pärast
aina rohkem taanlasi sõidab autoga Viini
aina rohkem taanlasi teeb suuga imelikke hääli
aina rohkem taanlasi sööb õuna koorega
aina rohkem taanlasi sooritab enesetappe
aina rohkem taanlasi guugeldab omaenda nime
aina rohkem taanlasi sünnib vasakukäelisena
aina rohkem taanlasi käib luuleõhtutel
aina rohkem taanlasi kannatab talvemasenduse all ja pidurdab autoga järsult, ilmaasjata
aina rohkem taanlasi räägib saksa keelt
aina rohkem taanlasi mängib pokkerit
aina rohkem taanlasi ei tunne end enam taanlasena
aina rohkem taanlasi käib hambaarsti juures lõunapool piiri
aina rohkem taanlasi lakub peeglit avalikes käimlates
aina rohkem taanlasi kirjeldab end kui õnnelikku inimest
aina rohkem taanlasi sõidab öösiti maal ringi ja viib läbi katseid lehma silmadega
aina rohkem taanlasi naudib üksi olles üliaeglasi liigutusi

At holde havet tilbage med en kost, 2004

3.2.11

KEKI DARUWALLA. Bird Eclipse













LINNUVARJUTUS

Linnud tajuvad varjutust otse pilvelt,
see on hästi teada.
Kui aur päikese kinni katab,
ei jää nad sugugi vait.
Vihma käes vallandab linnuvidin
tumeda nimbuse.
Aga kui vahele astub planeet
ja muutub varjukujuks,
musta randi ümber
leekivad narmad,
tuhisetakse põõsasse, lehtede alla,
linnuraskeisse puudesse,
klammerdutakse pikkade
väätide külge
ja jäädakse surmvaikseks
nagu kössitavad lapsed,
kui uksest astub sisse
purjus, viinapime isa.

Night River, 2000

1.2.11

GLORIA POSADA. Bajo el cielo










TAEVA ALL

Tähed
on Maa tähised
Meis elavad elemendid
voolivad keha –
ainet, ihu
ja soojust

Rünkpilved
liiguvad tuules
lahkuvad ja kohtuvad
ebamäärases ajas
Meid ootab kas
taastulek või lõpp

Siin taeva all
me ei teagi kui
vali on ilm

Naturalezas, 2006

25.1.11

JOHANO STRASSER. Litanei
















LITAANIA

Gert Heidenreichile



kõik mis suitseb
toob kasumit

kõik mis puhastab suitsevaid korstnaid
toob kasumit

kõik mis tapab
toob kasumit

mis hävitab inimesi ja linnu ja relvi
toob kõvasti kasumit

rahulepingud
toovad kasumit

ülesehitus purustatud maakohtades
tunnelite kaevamine sildade rajamine
hoonete ehitamine
toob kasumit

valede levitamine
toob kasumit

valedevõrgu ja valelike paljastamine
ohtrad lohutussõnad ja süüdistusedki
mõistuse kohtu ees

kõik mis on õiglane ja ebaõiglane
toob kõvasti kasumit

Labile Hanglage, 2010