MINU RÄNNAKUD
Ma saduldan pilve
üle minu mägede ratsutama,
kui vihma vaja, neid pisaratega kastma.
Ma saduldan hobuse
tuule maitset tundma,
kui armastus mind ootab.
Ma saduldan jõe
mind avamerele viima,
laevu voogudel kandma.
Ma saduldan puu
et ta lindudeta ei leinaks,
et ta juured sügavamale maasse tungiks.
Ma saduldan unenäo
jaluste ja ohjadeta,
mind homsesse kandma.
Ma saduldan laulu
ta jumala, ta orjana – laulma
liikumisest tardumuse harjalt.
No comments:
Post a Comment