15.12.12

NORA NADJARIAN. The Islanders


















SAARERAHVAS

Lapsena jälgisid nad kajakate soolapuistavat lendu,
silmapiiri ja lainete kaost. Päeval ootasid laevu.

Öösiti, kui kõik magasid,
kõndisid nad merre. Justkui astuksid oma minevikku.
Kõigepealt kadusid nende jalad, siis reied, kaelad ja huuled.

Neile meeldis mõelda, et kuskil pilkases pimeduses
leiavad nad oma alguse, et lõpuks leiavad nad lohutust.

23.11.12

KONSTANTINOS KAVAFIS. Το Πρώτο Σκαλί





















ESIMENE ASTE

Noor luuletaja Eumenes
kurtis ühel päeval Theokritosele:
„Olen juba paar aastat kirjutanud,
aga valmis on vaid üks idüll.
See on mu ainus lõpetatud töö.
Ah, näen et kõrge on
Poeesia trepp, nii väga kõrge;
ja esimesest astmest, kus seisan,
ma kahjuks kõrgemale kunagi ei saa.“
Theokritos vastas: „See jutt
on kohatu ja teotav.
Ka esimesel astmel seistes
sa olema peaks rõõmus, uhke.
Siia jõuda pole tühiasi,
mis oled saavutanud, on suur au.
Sest ka esimene aste
on tavalisest ilmast kõrgemal.
Et jalga sinna seada,
sa olema pead vääriliselt
ideede linna kodanik.
Ja selle linna kodanikuks saada
on raske, seda juhtub haruharva.
Siit turuplatsilt leiad Seadusandjad,
ja neid ei peta ära ükski õnnekütt.
Siia jõuda pole tühiasi,
mis oled saavutanud, on suur au.“

Ποιήματα 1897-1933

10.11.12

JIAO TONG. 壽山動物園





















SHOU SHANI LOOMAAED

Taaskord unistan oma nooruse parkidest –
purskkaev kutsub kirglikult tantsule, udu kõhkleb,
taaskohtumine embuste ja suudlustega.
Jumalagajätu mets, kaks väänlevat kiviastet,
siin läksimegi lahku. Mussoon sööstab
üle järk-järgult hääbuva Sizihwani päikese nagu lubadus,
ta pomiseb, kokutab, jääb nõrgaks,
ahistav, kuid meeldivalt üllatav sõnum. Mussoon käib
mälunurkadest läbi, jättes endast maha vanadusest tülpinud
Swinhoe faasani, mööduva aja looded
piinarikkad, igatsevad, kildudeks löödud, tasased ookeani pritsmed.
Läbi aia silmitseme lõviga vaikselt teineteist
noorus keskealise keha sees vangis.

7.10.12

NIKOLA MADZIROV. По нас


















PÄRAST MEID

Ühel päeval paneb keegi meie tekid kokku
ja viib nad keemilisse puhastusse,
et küüritaks välja viimanegi soolatera,
vaatab meie kirju ja paneb kuupäeva järgi ritta,
ükskõik, kui tihti neid loeti.

Ühel päeval tõstab keegi toas mööbli ümber
nagu malemängija, kes alustab uut partiid,
ja teeb lahti vana kingakarbi,
kuhu kogusime pidžaama küljest kukkunud nööpe,
pooltühjasid patareisid ja nälga.

Ühel päeval hakkab meil selg jälle valutama
hotellitoa võtmete raskusest
ja administraatori kahtlusest,
kui ta ulatab meile telekapuldi.

Teiste kaastunne saadab meid
nagu kuu eksinud last.

Преместен камен, 2007

22.9.12

KAUKSI ÜLLE. Hal´as Peko




















ROHELINE PEKO

Hingedeööl kukub toanurgast alla
Peko, pühakuju.
Peas on tal
roheline ämblik
või mingi muu putukas.

Videvikus õrritas ta mind
nagu treener poksijat
enne otsustavat raundi.

Päeval jälle käratas:
„Ära unista,
küsi
või ütle välja.”

Vastasin:
„Istume enne teeleminekut,
paneme peas küünlad põlema.”

Palunõiaq, 2012

16.9.12

BERNARD NOËL. celui qui peut dire

















keegi kes võib öelda
mis minu sees on oledki sina
milline on tema nägu

silm võtab võimust
kõik pilgud on kuningriigid
ja neid ei jagata

aeg avab järjepidevuse
valitseja muutub surelikuks
kes sa minu sees oled

kõiksus on parukas
tõde niisamuti
mõtted alati kiilaspäised

kuni pea sees
hakkab pöörlema
maa

La Moitié du geste, 1982

11.9.12

MARION POSCHMANN. Gnadenanstalt

















VARJUPAIK

barokne ülevoolamishimu,
tõmblevad silmalaud, tõmblevad jalad,
paksu suhkruvaabaga kaetud uni, selle ihu
magus koorem, juba ta ongi kontrolli alt väljas,
juba voolamas piltides, privaatne
teleprogramm, roosa mahl, mida neelan,
sa kruvisid mu huuled oma huulte külge
ja su keha tuksleb, näeb und
ja liigub telepuldi abil

läheme eetrisse, liikmed
puutuvad kokku, annavad signaale, mu keha
on siirupit täis, kleepun
su külge, nõrguvad õhtused seriaalid,
hõredad mängufilmid, REM-faasid, kanaleid klõpsides
timmib meid öö

mul on hulluksminemise himu,
sina katsetad unes
käte haaramisvõimet,
proovid lõunamaa vilju, keerutad
kuumas kompotis paisuvaid virsikuid,
ploome, aprikoose, pildid sulavad ühte,
näen kleepjana südamevatsakesi, slaide
suhkruga ülepuistatud seintest,
valguskiir, kokanduse-stuudio, mis stabiliseerub,
ja sa kompad mind, kuni ma muutun raskeks,
läbipaistvaks, sädelevaks, karamellkehaks

Verschlossene Kammern, 2002

8.9.12

HENRIK NORDBRANDT. Efter en ond drøm

















PÄRAST HALBA UNENÄGU

Kui ärkasin, oli suure musta
poti kaas ikka omal kohal
ja inimsööjatest polnud alles
muud kui võõrapäraste
nimede kaja.

Järjehoidja raamatu vahel, öökapi peal
oli täpselt õiges kohas
ja kui ma jalad voodist välja pistsin
nägin, et paelad on kingadel
õigesti peal.
Ning sokid kohe sealsamas.

Voodi all polnud krokodilli
ja ämblik
kes ukse taga passis
oli läinud oma teed.

Minu pea ja käed
polnudki kõik eraldi
mustadesse kilekottidesse
pakitud.
Nad olid kõvasti keha küljes kinni.

Sain liigutada, ilma et verd tuleks.
Isegi kõht
ei valutanud.

Köögilaual seisis kohvimasin
täitsa tavaline kohvimasin
hommikuvalguses, mis lilleliste
kardinate vahelt tuppa immitses.

Neid peaks pesema.
Paistis aprilli
keskpaik olevat.

Kui vesi kees
tundus maja nii tühi.

Kõik need, keda armastasin

olid juba ammu surnud.

Pjaltefisk, 2004

24.8.12

ANNE SEXTON. The Nude Swim





















ALASTISUPLUS

Capri edelapoolsel küljel
leidsime üksiku väikese groti
kus polnud ühtegi inimest ja me
läksime sinna üleni sisse
ja meie kehadest kadus
kogu üksindus.

Kõik kalad meie sees
põgenesid hetkeks.
Päris kaladel polnud sest midagi.
Nende isiklikku elu me ei seganud.
Hõljusime vaikselt nende all
ja peal, tekitasime
õhumulle, väikseid valgeid
õhupalle mis liuglesid üles
päikesepaistesse paadi kõrval
kus magas itaalia paadimees
näo peal müts.

Nii selge vesi et seal
võiks raamatut lugeda.
Nii kandev vesi et seal
võiks küünarnukkidel hulpida.
Leban siin nagu diivanil.
Leban siin nagu
Matisse’i punane odalisk.
Vesi oli mu kummaline lill.
Naist peab kujutama
ilma tooga või sallita
diivanil, mis on sügav kui haud.

Selle groti seinad
olid igat värvi sinised ja
sa ütlesid: „Vaata! Sinu silmad
on meresinised. Vaata! Sinu silmad
on taevasinised.“ Ja mu silmad
sulgusid justkui oleks neil järsku
häbi hakanud.

Love Poems, 1969

23.8.12

SIRKKA TURKKA. Maleksin ihan pieneen puistoon

















Longin päris pisikesse parki ja seal ta ongi, päris pisike tädi, kellel on komme mere ääres põõsa all magada. Pargi ja mere vahele jääb autotee. Üksainus pikk laine, ja tädi olekski merre uhutud. Aga mutt oleks sealtki välja roninud, ukerdanud piisavalt kaugele, teise põõsa alla, ja hommikul oleks ta jälle pargipingil istunud, sirge nagu küünal, kõikudes mööda joobe silda laisa keskpäeva poole. Kena pisike tädike, elutuultesse heisatud lustakas lipp. Nii me siin omaette triivime nagu saared saarestikus.

Kus on nüüd see poiss, kes naeratas nagu piparmündikomm, kirjutas luuletusi, mängis klaverit ja tõlkis vene kirjanikke, võis varavalgeski pakkuda tassikese teed, aspiriinitableti või paar mahvi piibust. Kus on see tüdruk, kes seltskonnas ikka omaette põrandal istus ja ütles: mulle meeldib nii. Isa oli tal tore mees, tüürimees, sõitis laevaga karile, jõi end tasapisi surnuks. Ema läks peast segi, sai invaliidsuse ja hooldaja, valmistas ajaviiteks paberist roose ja saatis neid tütrele, kes oli pelglik ja tedretähniline. Nagu laul astelherne õitest. Ja kus on see poiss, kes armus, liivakarjääri läks ja enda maha laskis. Kus on kõik väikesed tüdrukud ja poisid. Kus on Johanna, kes pakkus külmutatud maasikaid ja ütles sõber, sõitis Kreekasse maalima, saatis sealt postkaardi ja kirjutas, et nägi Paani. Siis tuli Soome ja sai surma, üks purjus politseinik kihutas ta liiklusmärgi vastu lömaks. Keegi ütles kunagi: meiega on juhtunud see, mis maailmas ikka juhtub. See oli Nazim Hikmet. Aga kõiki ta muidugi silmas ei pidanud.

Kaks musta riietatud eidekest on kõnnitee peal ees. Üks on kõva kuulmisega, teine aga loeb talle võimsa ja käskiva häälega kõrva sisse pärjalindisalmi: on lahkumisi valusaid, kuigi ainult hetkeks vaid... Jääb mulje, et matused olid hästi õnnestunud. Oma surma nad elavadki. Varsti saavad nendestki mõrsjad. Komberdavad, liipavad, vanguvad tänavatel tumedates riietes. Nad on väiksed tühjad nukrad suvilad. Riided hoiavad elu jäänuseid veel vaevu koos. Mina sobin siia, aga koer on üksnes kohanenud. Püüan temaga olla nii hea kui oskan. Ta valis just minu, ühtegi teist inimest tal enam siin ilmas ei ole. Õudne mõelda, et tal pole mingit valikut, tema elu on minu kätes. Teen välisukse lahti, vastasmaja aknas kõigub üks pea. Siis veel peotäis varblasi ja loojangupäikesest nõretav tänav.

Valaan vatsassa, 1975

13.8.12

FRANCO BUFFONI. Protezione della giovane















NOORTE TÜDRUKUTE EESTKOSTE

Noorte tüdrukute eestkoste
saatis Teresa Soave
Rita Mugnoni asemele
kuna too oli mehele läinud.
Ta oli alles kuusteist ja isa
tuli teda saatma.

Kolmteist tuhat kuus ilma ravikindlustuseta
väike toake kraanikausi ja peegliga
õhtuti raadio söögitoas
aga ainult vanaema juuresolekul.

Pühapäeva pärastlõunad
kella seitsmeni vabad
ulgumine et sõdurpoisid ja suudlused
ikka veel viibivad.

Ühel õhtul nõusid pestes
ta aina nuttis ja nuttis
see äratas mu üles.
Piilusin natuke aega salaja kuidas ta töinab
kuni ta lõpuks mind märkas:
Luba et lähed tagasi voodisse
ära oma mammale küll räägi.

Ta üritas seda kudumisvardaga
parkettpõrandal, kus valgus
immitses väikeste
kübemetena ruloo vahelt.

Söe mustad jäljed
olid ikka veel näha
päevast mil ta neljakäpukil
ahjus tuld lõkkele puhus.

Suora carmelitana e altri racconti in versi, 1997

1.8.12

SHAZEA QURAISHI. Still light





















VAIKNE VALGUS

Sa kujutled oma ema puuna
– millegipärast on nii kergem.
Hõbedane kask, riietub aeglaselt
lahti, justkui oleksid päevad aastad
ja peen vihm mängib tema
juustes nagu jazz. Ta laseb oma
ilusad valged lehed ükshaaval
langeda. Tema oksad
on nüüd peaaegu paljad. Vaata
kui ilus ta on tumeda taeva taustal.

I Am Twenty People: A third anthology from the Poetry School, 2007

20.6.12

CAROLINE HARTGE. Elektrische Balladeske















ELEKTRILINE BALLADESK

Väikesi rattaid kukub su suust
kui räägid.
Ja mutreid ja narde ja kruvikesi.
Kilks.
Kõlks.
Kaneeli sisse.

Ja sinine. Ja taevakivi.
Su silmad on nagu kaugtuled
ultramariinsete klaaside
taga.
Ja oliiviõli ja banaanikarri.
(Ei mingit seesamikastet.)
Linnaväravad pandi kinni.

Su hambad on nagu majad kuskil tagahoovis
maal. Valgeks pügatud mäel. Risti. Ja põiki.

Väikesed üleskeeratavad kalad on ümber su kaela
ja jahutavad:
ookerkäed, ambrakäed, peenmehhaanilised.

Ja niidud täis liiliad seal kus sa käid.
Nagu too suuresilmne. Nagu too tüdruk.

Ja rooste, ja kuldne, ja kardemon.

Totem, 1996

1.6.12

MOHAMMED DIB. La Chinoise





















HIINATAR

Hiinas oskab iga lapski
hiina keelt rääkida.
Mis ma siin veel ootan?

Kui sinna tahan jõuda, pean igatahes
mööda Siiditeed minema.
Siis ma igatahes näen, kuidas
seda siidi tehakse, neid siidiusse.

Issand, me pole ju hiinlased, ometi
on meil täitsa head siidi, aga
hiina keelt meil ei räägita,
eks ole. Ikkagi lähen sinna.

Ja ma näeksin nende silmi.
Väikesed hiinlased on ju nii ilusad
oma hiina silmadega. Ja mitte keegi
ei räägiks minuga, suured ka mitte.
Mis võiks veel ilusam olla.

Iga neljas inimene maailmas
on hiinlane. Ja meid ongi peres
neli, see ju sobib.
Kas mina olengi meie pere hiinlane?
Issand, tee, et ma oleksin.

Poésies, 2007

29.5.12

ANTONIO GAMONEDA. Un animal oculto
















SALALOOM valvab mind videvikus ja tal on minust hale. Ripnevad mädanend viljad, pulbitsevad keha kojad. Peegleid täis topitud haigus, tüütu on sellest läbi käia. Keegi vilistab mu südames. Ma ei tea, kes see on, aga tema lõputu silp on mulle arusaadav.

Mu mõtetes on verd, kirjutan mustadele mälestustahvlitele. Mina ise olengi see imelik loom. Tunnen enda ära: ta lakub armastatud ripsmeid, hoiab oma keelel isalikke aineid. Muidugi, kahtlemata olen see mina: ta laulab hääletult ja on maha istunud, et mõtiskleda surmast, aga ei näe muud kui lampe ja kärbseid ja leinalinte. Mõnikord ta kisendab pärastlõunases tardumuses.

Nähtamatu on valguse sees, aga kas nähtamatuses miski ka põleb? Meie kirik on võimatus. Igatahes, see loom pole nõus agoonias raugema.

Tema püsibki minu sees virgena, kui ma magan. Ta ei ole veel sündinud, ja ometi peab ta surema.

Kui asi on nii, kust kadunud selgusest oleme siis pärit? Kes olematust meenutada suudaks? Mõnusam oleks vist tagasi minna, aga

me astume kõheldes okasmetsa. Pärast viimast ettekuulutust ei tule enam midagi. Nägime unes, kuidas üks jumal meie käsi lakkus: tema jumalikku maski ei näe mitte keegi.

Kui asi on nii,

siis on hullus täiuslik.

Arden las pérdidas, 2004

13.5.12

MICHAEL ONDAATJE. King Kong meets Wallace Stevens














KING KONG KOHTUB WALLACE STEVENSIGA

Võta kaks fotot –
Wallace Stevens ja King Kong
(On see tähenduslik, et söön seda kirjutades banaani?)

Stevens on tüse, leebe, juuksepahmak üle pea
triibuline lips. Ärimees vaid
tumedate kämmalde poolest, alasti aju
mõte tema sees.

Kong taarub
jälle eksinuna New Yorgi tänavatel
varvaste vahel ärevil autode kullesed.
Vaim on eikusagil.
Sõrmed on plastmassist, naha all elekter.
Metro-Goldwyn-Mayer on ta peremees.

Samal ajal W.S. oma ülikonnas
mõtleb kaos mõtleb tarad.
Tema peas – värske valu seemned
manamine,
tardunud vere röögatus.

Ta käed nõrguvad pintsakust välja,
poseerivad mõrvari varjus.

There's a Trick with a Knife I'm Learning to Do: Poems, 1963-1978

8.5.12

MARLÈNE PHIPPS-KETTLEWELL. Frog















KONN

Kui päriselt saaks, kas sa siis tahaksid
konnaks muutuda?
Kui see tähendaks, et sul on peenike selgroog
ja niiske sammalroheline nahk, mis tunneb
iga mutuka pistet, kuigi sa muidu
ampsaks ta suhu ja neelaks alla,
sa kükitaks neljal ligedal jalal
otsekui omaette maailm,
su südametuksed oleks kõri peal näha,
ja ikkagi jaksaksid teha
iseendast mitu korda pikema hüppe.

Kui see tähendaks, et võid vette minna,
kust sa elu seeski üle ei ujuks,
ja ikka on mõnus, käed-jalad laiali
hulpiv molekul,
neelaksid maailma ümmarguste silmadega
läbi roheka sise-ekraani,
mis tõmbab su ligi, su sisse
veepinna pehme libeda siidi,
kõrgete palmilehtede plagina ja õõtsumise
ja sinisesse laotusesse kogunend edevad linnud,
ja ikkagi võiksid sa päikesesse vaadata.

Ja kui see tähendaks sedagi, et võid sukelduda täitsa sügavale,
minna alla, päris alla, kus polegi põhja, pole midagi tunda ega kuhugi jõuda,
alla liikumise lõpmatusse, kus pole vaja hingatagi.

Kui päriselt nii saaks, ja see tähendaks
et tunned armastustki, kas siis veel hakkaksid
inimeseks sündima? Meheks, või isegi naiseks?

New Carribean Poetry, 2007

12.4.12

FRANK O'HARA. Katy

















KATY

Öeldakse, et olen liiga tusane,
aga tegelikult lihtsalt tantsin valjusti.
Söön paberit. See on luudele hea.
Mängin klaveripedaali. Ma tantsin,
ma pole kunagi tasa, ma mõtlen vait.
Ükskord hakkan Frank O'Harat armastama.
Aga nüüd tahaks natuke üksi olla.

Collected poems, 1971

1.4.12

PETER HUCHEL. Delphine




















DELFIINID

Päikesevalgel
merele kiigates
näen neid
soolasest meremütakast
välja hüppamas –
delfiinid,

mu salajased vennad,
sõnumitoojad
Bütsantsist.

Õhk praksub,
nagu lendaks leegitsevad õled
läbi tamariskipõõsaste.

Tahan siia jääda
ja loendada
hunthalli kaljulõhe
nõlvaku peal
väikesi kõrgeid
kive,
ritsikasirinast täkituid,
surnute kive,
keskpäevataevast mustaks põlenuid.

Gezählte Tage, 1972

24.3.12

CHRISTIAN HAWKEY. Hour















TUND

Auk ei teadnudki, et ta on auk,
kuni kaas pealt ära võeti. Siis muutus ta

kanalisatsiooniauguks, kukkusin sealt sisse
veel ja veel. Püüdsin auku kõrvale lükata,

aga seal all oli teine auk, kust
ma sisse kukkusin,

veel ja veel, üks O. See
oli mu hingeauk. Sealt ma hingasin.

Võtsin augu oma auku sisse
ja muutusin ruumiks, kust kukkusin.

Tegin suu lahti, et naerda, päikesevalgust
immitses kõrist välja. Üks vares

hüppas oksalt alla
ja tõmbus mu roietesse kerra – paar sekundit

hiljem väljus ta mu reie tagant. Mu pealagi
libises lahti ja võttis taeva vastu.

Olin auke täis. Kukkusin.
Püüdsin moodustada sõna, aga välja tuli

vaid pikk, lõputu oie, põhjatu oie, hääl, mida
ma kunagi varem kuulnud ei olnud, see tõusis

maa seest: kuu tõusis,
aukudest rõugearmiline, ja tähed

läksid ükshaaval lahti, taevalagi,
ja ma tegin seda häält – teisiti ei saand –

see polnud minu oma, ta oli minusse
auku pugenud, olin ainult serv, või auguta serv,

mis polegi mingi auk vaid . . . . . . . . sellest
mõttest, mõtlesin, kukungi, ja ta jäi kinni.

Citizen Of, 2007

10.3.12

TOR ULVEN. Tilbakeblikk





















TAGASIVAADE

Kolm väljasurnud hominiidi ja üks väljasurnud
hobuslane hipparion lähevad samast
kohast mööda samal päeval rohkem kui
kolm miljonit aastat tagasi, näitavad jäljed
tufis. Üks neist vanaaja inimestest
lõbustas end esimese jalajälgedesse astumisega.
Võib-olla pööravad nad end ringi ja heidavad
pilgu omaenda jälgedele (nagu vaataks ennast
porilombist kus aeg on seisma jäänud) enne kui nad
kaovad igaveseks jäljetusse

Museets teater, 1984-85

20.2.12

PENTTI SAARIKOSKI. Vanhuus












VANADUS

Dionysos vaeseke, ta on vanaks jäänud!
Pargis põlvili, värisevi käsi
peksab oma saua pilbasteks, tüdrukud pudenevad
peidust välja ja veerevad naerdes minema.
Dionysos vaeseke!
Lebab pargis kõhuli, jalad põhja poole,
tema habe haljendab veel pärast surmagi
ja ta hingab nagu terve linn,
kuigi ta on surnud,
Dionysos vaeseke.

Toisia runoja, 1958

28.1.12

MIA BERNER. Morgen med Joyce og Pound















HOMMIK JOYCE'I JA POUNDIGA

Hoiame teineteise ümbert kinni
magades on su käsi mu süles
ja minul sinu kivid käes.

Hommikul istud sa köögis
tass käte vahel.
We are the old people, ütled sa,
we are the old people
with the beautiful manners.

Et leskur for vinden, 2010

1.1.12

CAROLINE HARTGE. brief nach hause















KIRI KOJU

oleme ikka puude juures elanud
ja puud elavad meie juures
päeval käime läbi küla
kus öösiti magame mattide peal:
paljajalu
ja kõduokste niin
oli jahe ja pehme me taldade all
jahe ja pehme; kivisid ei tunnudki
olime väikesed ja elasime vee ligidal
lehvitasime sõpradele teisel kaldal
ja sõbrad lehvitasid vastu
meie kehad olid meil olemas
kunagi polnud nad ebapuhtad

meie keele sõnad
kõlavad siin barbaarselt (nii neid vist nimetatakse)
ja keegi ei taha neist aru saada
näod on neil raudsed ja troostitud
peod rõõmutud kehad veretud
siin ei näe kunagi kedagi palvetamas
tundub et ka puid vihatakse
sest nad on suuremad ja elavad teisiti
sõprade hääled TE-LE-FO-NIST
aga lehvitamist ega naeratusi ei näe
ja linde pole ma siin ühtainustki korda kuulnud

miski pole jäänud samaks
isegi mitte kuu
meil oli ta küpsest kõrvitsast sõõr rammus ja kollane
siin on ta vaid lõpnud kala kahvatu soomus
mis pesuveega rentslisse uhuti
tatiplekk üleval taevas

Totem, 1996