ALASTISUPLUS
Capri edelapoolsel küljel
leidsime üksiku väikese groti
kus polnud ühtegi inimest ja me
läksime sinna üleni sisse
ja meie kehadest kadus
kogu üksindus.
Kõik kalad meie sees
põgenesid hetkeks.
Päris kaladel polnud sest midagi.
Nende isiklikku elu me ei seganud.
Hõljusime vaikselt nende all
ja peal, tekitasime
õhumulle, väikseid valgeid
õhupalle mis liuglesid üles
päikesepaistesse paadi kõrval
kus magas itaalia paadimees
näo peal müts.
Nii selge vesi et seal
võiks raamatut lugeda.
Nii kandev vesi et seal
võiks küünarnukkidel hulpida.
Leban siin nagu diivanil.
Leban siin nagu
Matisse’i punane odalisk.
Vesi oli mu kummaline lill.
Naist peab kujutama
ilma tooga või sallita
diivanil, mis on sügav kui haud.
Selle groti seinad
olid igat värvi sinised ja
sa ütlesid: „Vaata! Sinu silmad
on meresinised. Vaata! Sinu silmad
on taevasinised.“ Ja mu silmad
sulgusid justkui oleks neil järsku
häbi hakanud.
Love Poems, 1969
No comments:
Post a Comment