19.4.11

GÜNTER GRASS. Racine lässt sein Wappen ändern

















RACINE MUUDAB OMA VAPI ÄRA

Heraldiline luik
ja heraldiline rott
moodustavad – ülal luik,
all rott –
härra Racine’i vapi.

Racin mõtiskleb tihti
oma vapi üle ja naeratab,
justkui teaks, mida vastata,
kui sõbrad pärivad luige kohta,
aga mõtlevad rotti.

Racine seisab
tiigi veeres
ja otsib luuleridu,
mida ta jahedalt ja mõõdukalt
kuuvalguse ja veepeegli abil valmistada oskab.

Luiged magavad
madalas vees,
ja Racine mõistab seda vapiosa,
mis on valge
ja toetab peapadjana ilu.

Aga rott ei maga,
ta on vesirott
ja näksib, nii nagu vesirotid ikka,
luike vee alt
tagumikust.

Luik kiljatab,
vesi lööb virvendama,
kuuvalgus tuhmub ja Racine otsustab
koju minna
ja vapp ära muuta.

Heraldilise roti võõpab ta paksult üle.
Ometi jääb see vapilt lakkamatult puuduma.
Valeva, tumma ja rotituna
magab luik oma etteaste maha –
Racine ütleb teatrist lahti.

Gleisdreieck, 1960

18.4.11

BO CARPELAN. Kväll















ÕHTU

Vaata, kuidas õhtu õitseb –
Vaata, kuidas maa kingib taevale,
mis on täis tuhandeid kadunud tähti,
vaikuse

Vaata, kuidas kõik on vastupanuta
mähitud armastusse, vaikusesse, õrnusesse.
Ainustki tõelisust pole alles.
Ainult uni.

Õhtu imeline rahu –
Kuule, kas keegi läks just mööda?
Ei, peale meie ei saa ju siin olla
kedagi.

Som en dunkel värme, 1946

7.4.11

FRANCIS PONGE. L’Huître















MERIKARP

Merikarp, keskmise munakivi mõõtu, aga näeb krobelisem välja, on värvilt ühtlasem, säravvalge. Kangekaelselt suletud maailm. Ometi saab ta lahti teha: tuleb hoida teda köögiräti õõnsuses, võtta sälguline, kaval puss ja proovida mitu korda. Uudishimulikud sõrmed lõikavad endale sisse, küüned murduvad: töö on rõve. Lüües jääb kestale valgeid, halosarnaseid sõõre.

Seal sees on terve maailm, söödav ja joodav: pärlmutterlaotuse all (sõna otseses mõttes) heidavad ülemised taevad alumistesse, moodustades ainuma mülka, rohekaspüdela pauna, mis voolab ja voogab lõhnade ja vaadetena, ääristatud tumedast pitsist narmastega.

Haruharva pärlendab nende helkjas mutterkõris üks valem, selle võib ehteks noppida otsekohe.

Le Parti pris des choses, 1942

4.4.11

PABLO NERUDA. Puedo escribir los versos más tristes esta noche





















Täna öösel võin kirjutada kurvimaid ridu.

Kirjutan näiteks: „Öö on tähti täis,
nad on sinised ja värelevad kauguses.”

Öine tuul keerutab taeva all ja laulab.

Täna öösel võin kirjutada kurvimaid ridu.
Ma armastasin teda, ja vahel armastas temagi mind.

Öösiti, öödel nagu täna, hoidsin teda käte vahel.
Suudlesin teda lõputult otsatu taeva all.

Ta armastas mind ja vahel armastasin tedagi.
Kuidas võinukski mitte armastada tema suuri liikumatuid silmi.

Täna öösel võin kirjutada kurvimaid ridu.
Mõelda, et teda pole. Tunda, et olen ta kaotanud.

Kuulata otsatut ööd, veelgi otsatumat ilma temata.
Ja rida langeb hinge nagu kaste aasale.

Mis sest, et mu armastus ei suutnud teda hoida.
Öö on tähti täis ja teda pole minuga.

See ongi kõik. Keegi laulab kuskil kaugel. Kaugel.
Mu hing ei ole ta kaotusega rahul.

Mu pilk tahab teda leida, et ta ligemale tuua.
Mu süda otsib, aga teda pole minuga.

Seesama öö, mis muudab valgeks needsamad puud.
Aga meie, me pole needsamad, kes olime siis.

Ma ei armasta teda enam, see on kindel, aga armastasin hullupööra.
Mu hääl otsis tuult, et puutuda ta kõrvu.

Teise oma. Ta saab teise omaks. Nagu enne minu suudlusi.
Ta hääl, ta kirgas keha. Ta põhjatud silmad.

Ma ei armasta teda enam, see on kindel, aga võib-olla ikkagi armastan.
Armastus on nii lühike, unustus on nii pikk.

Sest öösiti, öödel nagu täna, hoidsin teda käte vahel,
mu hing ei ole ta kaotusega rahul.

Kuigi see on ehk viimane valu, mida tema pärast tunnen,
ja need on viimased read, mida talle kirjutan.

Veinte poemas de amor y una canción desesperada, 1924