Täna öösel võin kirjutada kurvimaid ridu.
Kirjutan näiteks: „Öö on tähti täis,
nad on sinised ja värelevad kauguses.”
Öine tuul keerutab taeva all ja laulab.
Täna öösel võin kirjutada kurvimaid ridu.
Ma armastasin teda, ja vahel armastas temagi mind.
Öösiti, öödel nagu täna, hoidsin teda käte vahel.
Suudlesin teda lõputult otsatu taeva all.
Ta armastas mind ja vahel armastasin tedagi.
Kuidas võinukski mitte armastada tema suuri liikumatuid silmi.
Täna öösel võin kirjutada kurvimaid ridu.
Mõelda, et teda pole. Tunda, et olen ta kaotanud.
Kuulata otsatut ööd, veelgi otsatumat ilma temata.
Ja rida langeb hinge nagu kaste aasale.
Mis sest, et mu armastus ei suutnud teda hoida.
Öö on tähti täis ja teda pole minuga.
See ongi kõik. Keegi laulab kuskil kaugel. Kaugel.
Mu hing ei ole ta kaotusega rahul.
Mu pilk tahab teda leida, et ta ligemale tuua.
Mu süda otsib, aga teda pole minuga.
Seesama öö, mis muudab valgeks needsamad puud.
Aga meie, me pole needsamad, kes olime siis.
Ma ei armasta teda enam, see on kindel, aga armastasin hullupööra.
Mu hääl otsis tuult, et puutuda ta kõrvu.
Teise oma. Ta saab teise omaks. Nagu enne minu suudlusi.
Ta hääl, ta kirgas keha. Ta põhjatud silmad.
Ma ei armasta teda enam, see on kindel, aga võib-olla ikkagi armastan.
Armastus on nii lühike, unustus on nii pikk.
Sest öösiti, öödel nagu täna, hoidsin teda käte vahel,
mu hing ei ole ta kaotusega rahul.
Kuigi see on ehk viimane valu, mida tema pärast tunnen,
ja need on viimased read, mida talle kirjutan.
Veinte poemas de amor y una canción desesperada, 1924
No comments:
Post a Comment