MARTIN GLAZ SERUP. En kvinde jeg kendte sagde engang

 

Üks naine ütles mulle kunagi
ma ei saa oma südant kaheks jagada
aga see oli muidugimõista puhas vale
või samas ei olnud ka, sest too teine sai kõik endale
kõik tahavad istuda akna all
kohvikus, kus kohvi on hea
ja kallis, on esmaspäev
veel ei ole päev ära kulunud
olen käinud jooksmas, pesnud pesu
tühjendanud nõudepesumasinat, viinud lapsed kooli
veel on päevas nii palju võimalusi
olen kuulanud raadiost kliimapöörde kohta, rohelise energia
ja musta kohta, tuul puhub väljas rahvuslikult
puhub tõesti tugevasti, puhub puruks, nagiseb
nii ebamõistlikult
ja üldsegi mitte dramaatiliselt

Endnu er dagen ikke spildt, 2019

JANNIS RITSOS. Σχεδóν πλυρóτητα

PEAAEGU LÕPLIKKUS

Tead, surma ei ole olemas, ütles mees.
Tean jah, et olen surnud, vastas naine.
Sinu kaks särki on triigitud ja sahtlis,
ainult üks väike roos on mul veel puudu.

Το μακρινό, 1975

DORIANNE LAUX. Death comes to me again, a girl

 

Surm tuleb jälle mu juurde, puuvillases aluskleidis tüdrukuna.
Paljajalu, itsitades. Asi polegi nii hull, ütleb ta mulle,
mitte nii, nagu sina arvad: ainult pimedus ja vaikus.

Seal on tuulekellad ja sidrunite hõngu.
Mõnikord sajab. Aga enamasti on õhk
mahe ja kuiv. Istume juustest ja luudest
ehitatud treppide all ja kuulame
elavate hääli.

Mulle see meeldib, ütleb ta, ja raputab juustest tolmu.
Eriti siis, kui nad tülitsevad, ja kui nad hakkavad laulma.

Smoke, 2000