27.2.11

HELEN MORT. The Word for Snow




















KUIDAS NIMETADA LUND

Innuitidel on kakskümmend kaks sõna
lume kohta, ütlesin ma, aga ta ei kuulanud,
ei tõstnud taignakausi kohalt pead,
pöidlad sõtkusid raevukalt jahu.
Muru oli härmas, aga õhk
tühi, ja ma mõtlesin, kuidas küll innuitid
sellist ootamist nimetaksid –
raadio mängib vannitoas iseendale,
tänaval äraeksinud
jäätiseautode hääled
linnas, kus meil pole

kahtkümmend kaht sõna ühegi asja kohta,
kuigi ma tean, kuidas nimetada
plastikust kääpaid, mille ümber
tiirutavad kajakad, silda,
kus üks streikija surma sai
ja kuhu tahetakse panna laternad,
et lapsed sinna ei roniks.
Vaatan aknast välja,
pilved kogunevad. Köögis sõelub isa
jahu, muudkui sõelub ja sõelub,
nagu otsiks ta sealt veel midagi.

the shape of every box, 2007

24.2.11

PASCALLE MONNIER. L'Été
















SUVI

Esimene ilus ilm on käes.
Esimene ilus ilm.
Ilus ilm tuleb tagasi.
Puu läheb tasakesi lehte.
Puu tõmbub mustaks, söestub me silme ees.
Valgus läheb valgeks. Valges valguses tõmbuvad puud mustaks.
Maa seest tulevad välja punased lilled.
Rohi läheb roheliseks, siis aga kollaseks.
Helesinine taevas hommikul, helevalge keskpäeval, sügavsinine õhtul
ja tume must, tume must!!! keset ööd.
Õhk tiheneb, muutub tihedaks ja aeglaseks, seda on raske paigast liigutada.
Sellepärast oksad kõiguvadki aeglaselt,
väga aeglaselt.
Aeglasemalt.
Aeglustumine.
Mõnus olemine.
Aeglane olemine.
Me käime väga aeglaselt.
Õhk läheb mõnusaks, laisaks, raskeks.
Üliraskeks.
Kätt on raske tõsta, ta tõuseb aeglaselt.
Varjud me ümber lähevad liikvele.
Nad on nüüd suured ja väga mustad.
Väga tumedad.
Meie varje on igal pool ümberringi.
Varjud meiega koos.
Vari puu all on hommikul väike ja kirgas,
õhtul suur ja tume.
Puu muutub iseenda varjuks.
Oksad kõiguvad ja vari tuleb okste küljest lahti.
Õhk läheb kõvaks, raskeks ja aeglaseks, ümberringi lehvib lõhnu.
Me peaaegu ei liigutagi enam.
Vaatame ainiti.
Oksi, mis kõiguvad ja liigutavad varje.
Kirgas hommikuvari ja must õhtuvari.
Sinine taevas hommikul, valge keskpäeval, siis jälle sinine ja must,
tume must.
Puudki lähevad mustaks.
Midagi rohelist ei ole enam.
Maa seest tulevad välja punased lilled.
Veel mõnusam, veel lõhnavam, veel aeglasem.

Bayart, 1995

13.2.11

LUKE KENNARD. The Murderer















MÕRVAR

Läheme mõrvariga kohvi jooma.
"Vaata et sa oma kohvi ära ei mõrva!"
Tegin nalja. Mu naljad meeldivad talle.

Pärast virutan talle lauajupiga vastu nägu,
et ta ennast liiga hästi ei tunneks –
nii kohaneb ühiskonnaga paremini.

Tema suust niriseb verd nagu kraanist.
Minu vihjed meeldivad talle. "Kuule mõrvar!"
karjun ma. "Mõrvasid ka kellegi hiljuti vä?"

Mõrvarile meeldib sulgpalli mängida.
Kui ta kaotab, ütlen ma: "See on selle eest, et sa oled mõrvar."
Kui ta võidab, ütlen ma:

"Nojah, eks mõrvamine on ju
üsna hea trenn."
Ma ei lase mõrvaril unustada, et ta on mõrvar.

Kui ma mõrvariga tantsin, lasen tal juhtida,
sest ta tantsib minust palju paremini –
"Vaata ainult, et sa mind ära ei mõrva!" narrin teda.

Silmapiiril terendab vangla nagu suur tuhatoos –
pakun talle bussis aknapoolset kohta.
"Kuule, mõrvar, võileiba tahad?" küsin talt

"Või tahaksid sa pigem kedagi mõrvata?"
Mõrvar sööb võileiba juustu ja singiga .
"Ilmateade lubas lund," ütlen ma.


The Harbour Beyond the Movie, 2007

11.2.11

BO CARPELAN. Förbered deg
















Sea ennast valmis.
Otsi üles kõige hädavajalikum,
ka see kott, mida sa kunagi
ümber maailma vedasid.
Kas mäletad, kuidas sa
kõrbes kisendasid?
Sea ennast valmis.
Keegi ei vasta sulle,
mitte ainuski kaja.

Nya dikter, 2007

8.2.11

PASCALE PETIT. Atlas Moth




















ATLAS-PAABUSILM

Selle hiiglasliku atlas-paabusilma laiad tiivad
on nagu Hiina maakaart.

Siin on kaks Hiina müüri. Ja seal
mõlema esitiiva tipus, Mandžuurias,

on draakonipead kiskjate peletamiseks.
Aga mis aknad need seal kaardil on,

kus kristalsed soomused valgust läbi lasevad?
Justkui oleksid maa naha peal aknad,

mis õhtuti ikka lahti
lähevad. Äsja koorunud paabusilm

laskub mu käele ja väriseb –
nagu uus maailm, soojendamas end oma esimeseks lennuks.

The Treekeeper’s Tale, 2008

4.2.11

MORTEN SØNDERGAARD. flere og flere danskere




















aina rohkem taanlasi läheb tööle
aina rohkem taanlasi saab miljonäriks
aina rohkem taanlasi saab lapsi, kellel on dannebrog' kujuga sünnimärgid
aina rohkem taanlasi muretseb keskkonna pärast
aina rohkem taanlasi sõidab autoga Viini
aina rohkem taanlasi teeb suuga imelikke hääli
aina rohkem taanlasi sööb õuna koorega
aina rohkem taanlasi sooritab enesetappe
aina rohkem taanlasi guugeldab omaenda nime
aina rohkem taanlasi sünnib vasakukäelisena
aina rohkem taanlasi käib luuleõhtutel
aina rohkem taanlasi kannatab talvemasenduse all ja pidurdab autoga järsult, ilmaasjata
aina rohkem taanlasi räägib saksa keelt
aina rohkem taanlasi mängib pokkerit
aina rohkem taanlasi ei tunne end enam taanlasena
aina rohkem taanlasi käib hambaarsti juures lõunapool piiri
aina rohkem taanlasi lakub peeglit avalikes käimlates
aina rohkem taanlasi kirjeldab end kui õnnelikku inimest
aina rohkem taanlasi sõidab öösiti maal ringi ja viib läbi katseid lehma silmadega
aina rohkem taanlasi naudib üksi olles üliaeglasi liigutusi

At holde havet tilbage med en kost, 2004

3.2.11

KEKI DARUWALLA. Bird Eclipse













LINNUVARJUTUS

Linnud tajuvad varjutust otse pilvelt,
see on hästi teada.
Kui aur päikese kinni katab,
ei jää nad sugugi vait.
Vihma käes vallandab linnuvidin
tumeda nimbuse.
Aga kui vahele astub planeet
ja muutub varjukujuks,
musta randi ümber
leekivad narmad,
tuhisetakse põõsasse, lehtede alla,
linnuraskeisse puudesse,
klammerdutakse pikkade
väätide külge
ja jäädakse surmvaikseks
nagu kössitavad lapsed,
kui uksest astub sisse
purjus, viinapime isa.

Night River, 2000

1.2.11

GLORIA POSADA. Bajo el cielo










TAEVA ALL

Tähed
on Maa tähised
Meis elavad elemendid
voolivad keha –
ainet, ihu
ja soojust

Rünkpilved
liiguvad tuules
lahkuvad ja kohtuvad
ebamäärases ajas
Meid ootab kas
taastulek või lõpp

Siin taeva all
me ei teagi kui
vali on ilm

Naturalezas, 2006