28.12.11

WALLACE STEVENS. The Wind Shifts




















TUUL PÖÖRAB

Niimoodi pöörabki tuul:
nagu vanainimese mõtted,
kes ikka veel innukalt,
meeleheitlikult mõtleb.
Tuul pöörab nõndamoodi:
nagu ilma illusioonideta inimene,
kes ikka veel endas midagi imelikku tunneb.
Tuul pöörab nõndamoodi:
nagu inimesed, kes väärikalt lähemale tulevad,
nagu inimesed, kes vihaselt lähemalt tulevad.
Niimoodi pöörabki tuul:
nagu inimene, raske ning raske,
kes üldse ei hooli.

Harmonium, 1923

13.12.11

SASKIA FISCHER. Der Trennerin Taglied















LAHTILÕIKAJA PÄEVALAUL

Olen rätsep. Minu nõel
pole mingi nõel, minu niit
pole niit. Mina töötan ainult
kääridega.

Inimesed tulevad, igaühel oma soov.
Alles eile käis üks naine ja tahtis,
et lõikaksin ta lahti emast, kes on
surnud ja kõvasti südame külge kasvanud.
Võtsin kirkast märtsipäikesest
käärid ja päästsin nad teineteise küljest
valla. Nüüd puhkab ema end välja
talvest, mis teda kaua seespoolt näris,
tütar aga ajab oma asju vaikselt edasi,
et mitte segada kevadund.

Uskuge või mitte: minu
tegevus tekitab ka rõivaid.
Need istuvad hästi seljas. Neid nimetatakse
vabaduseks, nendega on mõnus ringi käia.
Mulle on see väga tähtis – lõike ja kanga
traagiline ilu veel peale selle.

Hiljuti lõikasin enda küljest lahti
ühe mehe: ränk töö (me polnud armunud,
vaid omadega puntras). Ta nuttis,
sest äkki paistis ta elu katkine.
Tal oli õigus. Punast niiti
ei olnud enam. Soovitasin helesinist
kergemeelt, taeva lemmiklõime –
silmanähtav, ometi vaevumärgatav.
Sestpeale kargab ta ringi nagu lehekonn,
alasti, pea erkrohelisi lollusi täis.

Olen vapper ja kirjutan kõik üles
vööle, mis hoiab
mu mõtteid koos.
Tõmban armunuid ligi. Ometi
võin end sellestki lahti lõigata.

Olen rätsep. Mina ei hoia
midagi koos, ega ravi midagi
(seda teeb niikuinii ainult aeg). Sest
mina töötan ainult kääridega,
tsihh-tsahh ja ongi valmis
illusiooni lõikeleht.

Wenn ich Himmel wär, 1998

11.12.11

TOMAS TRANSTRÖMER. Från mars -79














MÄRTSIST -79

Väsinud kõigist, kes tulevad sõnadega, sõnadega aga keeleta
läksin lumisele saarele.
Metsikul ei ole sõnu.
Kirjutamata leheküljed laotuvad igas suunas laiali!
Satun metskitse sõrajälgedele lumes.
Sõnadeta keel.

Det vilda torget, 1983

4.12.11

BO CARPELAN. Födelsen















SÜND

Sündides pöördusin tagasi maailma, mida arvasin emast ja isast paremini tundvat. Meie esimene jutuajamine puudutas minu tulevikku; nad kummardusid mu kohale ja uputasid mu pilgu hämarusse; jäin magama ja nägin unes, et olen väikene laps. Kas olin unes muutunud? Ärkasin nuttes.

Minus sju, 1952

1.12.11

KONSTANTINOS KAVAFIS. Ο ήλιος του απογεύματος




















PÄRASTLÕUNAPÄIKE

See tuba, küll tunnen teda hästi.
Nüüd on ta koos kõrvaltoaga välja
üüritud. Kogu majast on saanud
vahendajate, kaupmeeste ja firmade kontorid.

Ah, see tuba, kui tuttav ta on.

Siin ukse juures oli diivan
ja diivani ees türgi vaip;
siin riiul kahe kollase vaasiga.
Paremal, ei, otse vastas, peegliga kapp.
Keset tuba laud, kus ta kirjutas;
ja kolm suurt korvtooli.
Akna all oli voodi,
kus nii sageli armatsesime.

Need vanad asjad on kindlasti kuskil alles.

Akna all oli voodi;
pärastlõunapäike paistis vaid pooleldi ta üle.

...Ühel pärastlõunal kell neli läksime
vaid nädalaks lahku... Aga siis
sai sellest nädalast igavik.

[1919]