28.7.11

RENATUS DECKERT. Odysseus















ODYSSEUS

Ta kiskus sillutist üles: hommikuhämaras ühel
ristmikul
idarajoonis.
Küüned olid tal
nagu küünised, käed suured kui labidad.
Mööda kihutavad autod
riivasid teda.
Higi pritsis talle silma,
nii et ta oli pime
nagu kükloop.
Üleskistud kivid pildus ta hooletult
laiali.
Ruudud raksatasid:
ähvardavalt välkusid nende killud läbi suitsu.
Küüned mustad ja verised,
hakkas ta karjuma
ja põlvitas nuuksudes liivale, mis nüüd
oli ilmunud kivide
ja tõrva alt.
Kui ristmikule lendasid sinised sireenid,
puudutasid ta huuled
värisedes
randa.

Lyrik von Jetzt: 74 Stimmen, 2003

16.7.11

CLARE POLLARD. Thirtieth
















KOLMEKÜMNES

Sandy Dennis laulab: kuhu kaob küll aeg, kes teab?
ja need pole ju meie, pühapäeva pärastlõunal ikka veel pidutsemas,
rasvase päikese all raskelt aiatoolile nõjatumas,
pärast ööd täis kahvatuid kõverjooni;
pärast džinnist ja vaarikaviinast improviseeritud kokteile.

„Ta sai kolmekümne üheselt surma,” ütleb keegi ja õngitseb
tuhasest lägast oliivi.
„Kukkus trepist alla.”

Ja ma tean, et mul on seljas räämas, sädelevad hilbud; eilsed alukad.
Libistan keelega mööda igemeid, selg vastu seina kuslapuu all,
püssitoru maik on suus.

Mobiil välgub EMME. Keegi ei võta vastu.
Emad muretsevad ikka, sest kell tiksub:
meie ühetoalised korterid,
meie munasarjad.

Selle asemel täidame plasttopsid siidriga
ja vaatame herilaste tiirutamist ümber lavendli;
suur taevas täis kiudpilvede raase –
lapsuliblikas lendleb hetkeks, siis maandub
mustaks tõmbunud kondile.

Mu sõbrad, oleme nii õnnelikud ja vastikud,
ja maksame selle eest homme.

Changeling, 2011

4.7.11

KONSTANTINOS KAVAFIS. Φωνέσ




















HÄÄLED

Surnute, või kadunute,
kes on meie jaoks kui surnud,
armsad täiuslikud hääled.

Mõnikord räägivad nad meiega unes;
mõnikord kuuleb vaim neid mõttes.

Ja nende häälekajas kaigub
hetkeks vastu meie elu varajane luule –
nagu hääbuv muusika öös.

[1904]

3.7.11

TERENCE WINCH. Mysteries















MÜSTEERIUMID

Eile õhtul ma muudkui rääkisin mingis
vanaaegses keeles, sest olin just lugenud
Poe’d ja mõtlesin tema peale. Lugesin „Mõrtsukatööd
Rue Morgue’il”, seda peetakse kõige esimeseks
detektiivilooks. No kesse tegi? arutasin omaette.
Tuli välja, et mõrtsukas oli orangutan.
Minu meelest on detektiiviloo žanril üpris
totakas eelkäija. Vanasti käisin tihti
Bronxis Poe’ maja vaatamas. Jumaluke, Poe
oli vist kääbus, mõtlesin iga kord. Kõik oli seal
nii pisike. Poe suri Baltimore’is, ja mis siin imestada.
Baltimore’is on rahvas suurt kasvu ja otsekohene.
Õhtusöögi ajal rääkisin Dougile ja Susanile
„Mõrtsukatööst Rue Morgue’il”. Ütlesin, et pole
veel lõpuni jõudnud, aga mul on kahtlane tunne,
et mõrtsukas on orangutan, kui just ei tule mõnd
ootamatut pööret. Selle peale pani Doug ette,
et võksime hakata koos sellist krimkade sarja kirjutama,
kus mõrtsukas oleks alati orangutan.

The Great Indoors, 1995

1.7.11

VINAY DHARWADKER. Houseflies














TOAKÄRBSED

Majavangis oleme
nagu paar,
sikasaka vilksatame siia-sinna
suveakende ekraanil:

laenurka, see on ju
tagurpidi põrand,
kus meie kohal näib kõrguvat
tohutusuur tuba,

me nuhutame teineteist,
põimime ühte
kaksteist karvast jalga,
pea pööritab metsikult,

vaadates oma peegelpildi
paljunemist tuhendekordseks
kuppelsilmade igal naastul,
kui hakkame paarituma.

Ariel, 1998