ODYSSEUS
Ta kiskus sillutist üles: hommikuhämaras ühel
ristmikul
idarajoonis.
Küüned olid tal
nagu küünised, käed suured kui labidad.
Mööda kihutavad autod
riivasid teda.
Higi pritsis talle silma,
nii et ta oli pime
nagu kükloop.
Üleskistud kivid pildus ta hooletult
laiali.
Ruudud raksatasid:
ähvardavalt välkusid nende killud läbi suitsu.
Küüned mustad ja verised,
hakkas ta karjuma
ja põlvitas nuuksudes liivale, mis nüüd
oli ilmunud kivide
ja tõrva alt.
Kui ristmikule lendasid sinised sireenid,
puudutasid ta huuled
värisedes
randa.
Lyrik von Jetzt: 74 Stimmen, 2003
No comments:
Post a Comment