4.7.11

KONSTANTINOS KAVAFIS. Φωνέσ




















HÄÄLED

Surnute, või kadunute,
kes on meie jaoks kui surnud,
armsad täiuslikud hääled.

Mõnikord räägivad nad meiega unes;
mõnikord kuuleb vaim neid mõttes.

Ja nende häälekajas kaigub
hetkeks vastu meie elu varajane luule –
nagu hääbuv muusika öös.

[1904]

No comments:

Post a Comment