KOLMEKÜMNES
Sandy Dennis laulab: kuhu kaob küll aeg, kes teab?
ja need pole ju meie, pühapäeva pärastlõunal ikka veel pidutsemas,
rasvase päikese all raskelt aiatoolile nõjatumas,
pärast ööd täis kahvatuid kõverjooni;
pärast džinnist ja vaarikaviinast improviseeritud kokteile.
„Ta sai kolmekümne üheselt surma,” ütleb keegi ja õngitseb
tuhasest lägast oliivi.
„Kukkus trepist alla.”
Ja ma tean, et mul on seljas räämas, sädelevad hilbud; eilsed alukad.
Libistan keelega mööda igemeid, selg vastu seina kuslapuu all,
püssitoru maik on suus.
Mobiil välgub EMME. Keegi ei võta vastu.
Emad muretsevad ikka, sest kell tiksub:
meie ühetoalised korterid,
meie munasarjad.
Selle asemel täidame plasttopsid siidriga
ja vaatame herilaste tiirutamist ümber lavendli;
suur taevas täis kiudpilvede raase –
lapsuliblikas lendleb hetkeks, siis maandub
mustaks tõmbunud kondile.
Mu sõbrad, oleme nii õnnelikud ja vastikud,
ja maksame selle eest homme.
Changeling, 2011
No comments:
Post a Comment