23.11.12

KONSTANTINOS KAVAFIS. Το Πρώτο Σκαλί





















ESIMENE ASTE

Noor luuletaja Eumenes
kurtis ühel päeval Theokritosele:
„Olen juba paar aastat kirjutanud,
aga valmis on vaid üks idüll.
See on mu ainus lõpetatud töö.
Ah, näen et kõrge on
Poeesia trepp, nii väga kõrge;
ja esimesest astmest, kus seisan,
ma kahjuks kõrgemale kunagi ei saa.“
Theokritos vastas: „See jutt
on kohatu ja teotav.
Ka esimesel astmel seistes
sa olema peaks rõõmus, uhke.
Siia jõuda pole tühiasi,
mis oled saavutanud, on suur au.
Sest ka esimene aste
on tavalisest ilmast kõrgemal.
Et jalga sinna seada,
sa olema pead vääriliselt
ideede linna kodanik.
Ja selle linna kodanikuks saada
on raske, seda juhtub haruharva.
Siit turuplatsilt leiad Seadusandjad,
ja neid ei peta ära ükski õnnekütt.
Siia jõuda pole tühiasi,
mis oled saavutanud, on suur au.“

Ποιήματα 1897-1933

10.11.12

JIAO TONG. 壽山動物園





















SHOU SHANI LOOMAAED

Taaskord unistan oma nooruse parkidest –
purskkaev kutsub kirglikult tantsule, udu kõhkleb,
taaskohtumine embuste ja suudlustega.
Jumalagajätu mets, kaks väänlevat kiviastet,
siin läksimegi lahku. Mussoon sööstab
üle järk-järgult hääbuva Sizihwani päikese nagu lubadus,
ta pomiseb, kokutab, jääb nõrgaks,
ahistav, kuid meeldivalt üllatav sõnum. Mussoon käib
mälunurkadest läbi, jättes endast maha vanadusest tülpinud
Swinhoe faasani, mööduva aja looded
piinarikkad, igatsevad, kildudeks löödud, tasased ookeani pritsmed.
Läbi aia silmitseme lõviga vaikselt teineteist
noorus keskealise keha sees vangis.