SHOU SHANI LOOMAAED
Taaskord unistan oma nooruse parkidest –
purskkaev kutsub kirglikult tantsule, udu kõhkleb,
taaskohtumine embuste ja suudlustega.
Jumalagajätu mets, kaks väänlevat kiviastet,
siin läksimegi lahku. Mussoon sööstab
üle järk-järgult hääbuva Sizihwani päikese nagu lubadus,
ta pomiseb, kokutab, jääb nõrgaks,
ahistav, kuid meeldivalt üllatav sõnum. Mussoon käib
mälunurkadest läbi, jättes endast maha vanadusest tülpinud
Swinhoe faasani, mööduva aja looded
piinarikkad, igatsevad, kildudeks löödud, tasased ookeani pritsmed.
Läbi aia silmitseme lõviga vaikselt teineteist
noorus keskealise keha sees vangis.
No comments:
Post a Comment