WALKING AROUND
Vahel olen väsinud olemast inimene.
Vahel astun sisse rätsepatöökodadesse ja kinodesse,
olen närbunud, seletamatu nagu vildist luik,
kes purjetab päritolu ja tuha vetel.
Juuksurite lõhn ajab mind valjult nutma.
Tahaksin lihtsalt puhata kividest või villast,
tahaksin lihtsalt, et ei peaks nägema asutusi, aedasid,
kaupu, prille ega lifte.
Vahel olen väsinud oma jalgadest ja küüntest,
oma nahast ja varjust.
Vahel olen väsinud olemast inimene.
Aga ikkagi oleks tore
ehmatada notarit liiliaõiega
või tappa kõrvakiiluga nunn.
Oleks kena
käia tänavail halja pussiga
ja lõuata kuni külmun surnuks.
Ma ei taha jääda juureks pimeduses,
kes kõigub, küünitab, lõdiseb unes,
all, maa märgades soolikates,
süveneb ja mõtleb, sööb iga päev.
Ma ei taha nii palju viletsust.
Ei taha olla juur ega kalm,
üksi maa all, hauakamber täis
kangeid koolnuid, kustumas kurbusest.
Seepärast põlebki esmaspäev nagu petrooleum
kui ta näeb mind tulemas, vanginägu peas,
möödudes ulub ta nagu haavatud ratas
ja astub kuumaverelisel sammul öhe.
Nii satungi teatud nurgatagustesse, rõsketesse majadesse,
haiglatesse, kus kondid tungivad akendest välja,
teatud äädikalõhnalistesse kingapoodidesse,
tänavaile, mis on kohutavad nagu kuristikud.
Väävlikarva linnud ja jõledad soolikad
ripuvad majauste küljes, mida vihkan,
kohvikannu ununenud valehambad,
peeglid,
mis pidanuks häbist ja hirmust nutma,
kõikjal on vihmavarjud ja mürgid ja nabad.
Kõnnin ringi rahu, silmade, kingade,
viha, unustusega,
kõnnin ja möödun kontoritest ja ortopeedilistest poodidest,
hoovidest, kus pesu kuivab nööril:
aluspüksid, rätikud ja särgid, mis nutavad
aeglasi rõvedaid pisaraid.
Residencia en la Tierra, 1935
