HENNING H. BERGSVÅG. Hele verdener av ord

Terved sõnadest ilmad kadusid. Kaks peeglit
nii tihedalt vastastikku, et ei peegelda midagi.

Ärkasin ja peas oli üks lause. Hea lause. Terve hommikupooliku olen püüdnud
seda unustada. Mitte talle järgneda, mitte luua talle kohta maailmas.

Sinu keha hõivas pelga kuupmeetri meie ruumist.
Kui õhk siin pulbriks pudeneks: kolm tuhat teelusikatäit.

Du er ikke her, 2016

VICENTE ALEIXANDRE. Mi voz

MINU HÄÄL

Sündisin ühel suveööl
kahe pausi vahel. Räägi: ma kuulan.
Sündisin. Kui sa vaid näeksid, millist agooniat
vähemagi vaevata kujutab kuu.
Sündisin. Sinu nimi oli rõõm;
üks lootus, üks lind päikeselõõsas.
Saabuda, saabuda. Meri oli tukslemine,
peopesa, soe medaljon.
Nüüd saabki olla valgust, kallistusi, ihu, silmapiire,
võib rääkida mõttetuid sõnu,
mis keerlevad nagu kõrvad, merikarbid,
nagu paokil kõrvalest, mis koidab
(kuula, kuula) mahatallatud valguse käes.

Espadas como labios, 1932