27.8.17

ALEJANDRA PIZARNIK. La noche, el poema



ÖÖ, LUULETUS

Keegi leidis oma õige hääle ja proovis sellega surnute keskpäeval rääkida. Tuhakarva sõber. Kohutav hirm kaotada oma identiteet. See kitsas ruum, täis minu luuletusi, tunnistab, et mahajäetud tüdruk lagunenud majas olengi mina.

Kirjutan sõgedalt ja hingetult nagu lapsed, kes loobivad hullu naist kividega, nagu oleks ta musträstas. Tegelikult ma ei kirjutagi: löön augu, et surnud mehe sõnum hämarikus minuni jõuaks.

Ja see kirjutamise amet. Näen peeglist läbi, otse pimedusse. Aiman üht paika, mida keegi teine ei tea. Laulan kaugustest, kuulan lindude hääli – nad maaliti puudele, mis on ehtes nagu kirikud.

Minu alastus valgustas sind nagu lamp. Surusid end vastu mu keha, et mitte jääda öö käreda külma kätte, pimeduse kätte.

Minu sõnadel on vaja vaikust ja mahajäetud ruume.

Mõnedel sõnadel on käed; vaevu kirja pandud, otsivad nad mu südant. Mõned sõnad on hukkamõistetud nagu sirelid marutuule käes. Mõned sõnad on nagu teatavad surnud, nende seast meeldivad mulle nood, mis meenutavad mõne õnnetu tüdruku nukut.

Poemas no recogidos en libros 1962-1972

21.8.17

MEGHAN O'ROURKE. Poem for My Stranger



LUULETUS MINU TUNDMATULE

Küllap sa kuuled mu samme
oma voodis, kus tekkidest ei piisa,
et sul oleks öö läbi soe.
Juba õhtul sadas lund, on lumeline ilm,
ja talvine üksindus, ma ei tea mis veel,
aga mõtlen, et kui sa ikka kuuled

mu samme, ehk tahaksid tulla ja koputada
uksele ühe looga, mida sa nii kaua –
päevi, kuid, võib-olla aastaid – oled rääkida tahtnud.
Räägi mulle seda, millest rääkida ei saa,
ja mina istun kulunud pidžaamas, või pesen
hambaid, juukseid, topin ajakirju riiulisse.

Mul on teed ja küpsiseid, üks pudel veini – tule üles,
me ei hakka ju müttama
seksi mülkas vähemalt
kohe. Minevikust ma rääkida ei taha,
ega tööst ega poliitikast, aga jah, halastus
sobib küll. Kui põrand kriuksub, tule üles

ja meie jutt venitab öö nii mõnusalt pikaks,
sest ma ei ole veel sulle haiget teinud
ega sinagi mulle, sest aeg seada sammud
trepist üles on just nüüd, mitte üleülehomme,
kui me oleme mälestus
inimestest, kes pole päris meie.

The Paris Review, Summer 2017

15.8.17

BEI DAO. 无 题



*

õnnetusest tundmatum
varemetest täielikum

pomisedes ütled oma nime
ja ta hülgab su igaveseks

nooruse muda jääb
kella sisse maha

Old Snow, 1991

8.8.17

FREDERICK SEIDEL. Chernobyl



TŠERNOBÕL

Me kõik oleme ka vaimud.
Enamikku näeb palja silmaga.
Nad näevad välja nagu sa ise.
Sellel naisel – tema ilusate ähmaste liigutuste rida
piltidel, kus antiloop ründab ja tapab
ja sööb täiskasvand lõvi ära.
Lõvi purustatud pea
turritab padjal lebavast lakast, veripunane, peaaegu surnud,
ja siis reaktor lendaski õhku, tüüpiline armastus.

Tere, tere, tere, tere.
Olen siin, see olen mina, tere. Olen iseenda vaim.
Olen taevalik jahedus, üdinitungiv, valutu pärast sinu valu.
Olen sooja augustivihma mahe lõhn.
Olen kauguseköis, mis köidab mind sinuga,
sel pole mingit mõtet, aga minul on, ja köiel ka.
Tahan olla tohutu suur,
veeuputus ja varjupaik.
Tahan olla sinu häälsõnum igaveseks.

Tahan olla hilised õhtusöögid vabaõhurestoranis
mõnusas radioaktiivses ööjaheduses
plaatinast tähtede ja taeva all
väikesel linnaväljakul,
ja restorani peenike elektripirnirida
valgustaks neid öid
tol aastal, mil Tšernobõli katastroof turistid minema peletas,
ja Alzon, koer, jäi ikka koju
meie üürimajja, minu unistuste peni, peni nagu laul.

Elatakse edasi, ja imekaunid asjad
lähevad ikka untsu.
Aga tuleb ka midagi uut ja imekaunist.
Tšernobõl tähendas, ärge sööge piima
sest lehmad võivad süüa radioaktiivset rohtu,
meie aga sõime ikka ja õilmitsesime.
Crillonil oli Pariisis koeravaba poliitika,
aga mitte Tšernobõli-suvel,
sest – kliente ju polnud, polnud kedagi!

Kui sul halvasti ei lähe, siis on elu pikk
ja ikka juhtub midagi imekaunist.
Kolmkümmend üks aastat on kaheksakümne kuuendast möödas.
Meenutan oma koera.
Tuletan meelde radioaktiivset armulõõma.
Praegune poliitiline katastroof on suurem ja levib rutem.
Aga minul on. Meil on. Kaks vaimu suudlevad.
Jäta mulle häälsõnum
ja ütle, et oled.

The Paris Review, Summer 2017

3.8.17

SARAH KIRSCH. Das Fenster



AKEN

Nii palju taevaid üle
väga tasase maa! Esimeses
lendab harakaid, teises

kõrgelrändavaid pilvi. Kolmas
lõokestele. Neljandas
nägin lennukit seismas.

Viiendas vilgub üks täht.
Põrandalaudadel surnud liblikad.
Enne lagunemist müüakse maja maha.

Rückenwind, 1976