28.10.10

MAMTA KALIA. After Eight Years of Marriage
















PÄRAST KAHEKSA-AASTAST ABIELU

Kui ma pärast kaheksa-aastast abielu
esimest korda vanematel külas käisin,
küsisid nad: „Kas sa oled ikka õnnelik?”
See oli absurdne küsimus
ja ma oleksin pidanud selle peale naerma hakkama.
Aga selle asemel hakkasin ma nutma
ja nuuksumiste vahele noogutasin.
Tegelikult oleksin tahtnud neile öelda,
et teisipäeval olin ma õnnelik.
Kolmapäeval olin õnnetu.
Ükspäev olin õnnelik hommikul kell kaheksa,
kõige õnnetum aga kell kaheksa viisteist.
Oleksin tahtnud neile rääkida, kuidas me ükspäev
kõik koos arbuusi sõime ja naersime.
Oleksin tahtnud neile rääkida, kuidas ükskord öö läbi voodis nutsin
ja üritasin enesele mitte viga teha.
Et kui peres on kaksteist inimest, polegi nii lihtne õnnelik olla.
Aga nad vaatasid minu kahte poega,
kes hüppasid ringi nagu noored kitsed.
Nende kortsus käed, löödud näod ja hallid laud
olid liiga tõelised.
Nii et ma neelasin kõik alla
ja naeratasin laialt ja rahuolevalt.

Poems '78, 1978

26.10.10

DUNYA MIKHAIL. Iraqis and Other Monsters



















IRAAKLASED JA MUUD KOLETISED

Nad on hirmsad.
Nende tumedad pead kõlguvad otsas.
Härjanahkades ja loomanahkades
uitavad nad mööda kõrbe,
mõõgad välkumas pärani silmis.
Lubadusi andes, ähvardades
või tiiba ripsutades
hõõruvad nad vuntse.
Tohutult tossu paiskub
nende hiigelsõõrmetest välja,
kerkides taeva poole.
Nad põrutavad nii kõvasti vastu maad,
et surnud ärkavad üles.
Nad elavad pimedas,
ilma vee ja elektrita.
Tolm on nende toit ja savi nende leib.
Nad ei maga ega puhka iialgi.
Neil on kummalisi kombeid –
sunniidid väidavad, et šiiitidel olevat saba;
šiiitidel on igaks juhuks taevavõtmed taskus,
kui peaks äkki surma saama;
kurdid pagevad mägedesse võitlema
ja dabkat tantsima;
kaldealased küsivad taevatähtedelt nõu;
assüürlased topivad juustesse sulgi,
sest see näitavat võitu kotka üle;
armeenlased tormavad kohe jõkke,
kui neile miski ei meeldi;
mandalased peavad pidu,
istudes kolm päeva kodus;
jeziidid austavad Kuradit
ja kummardavad rohelist salatit;
turkmeenid ootavad ikka veel
sultani tagasitulekut;
need iraaklased ja muud koletised
(päikseloojangu ajal,
kui relvade kõma vaibub)
võtavad karpidest harfid välja
ja mängivad kõik koos
neile, keda ei ole,
kuni hommikuni.

Banipal 38. Magazine of Modern Arab Literature, Summer 2010

23.10.10

JOÃO CABRAL DE MELO NETO. O ovo de galinha















KANAMUNA


I

Silma silmis ühes tükis
loodud asi, muna.
Ühest ainukesest ainest,
üleni, tervenisti muna.

Sees ega väljas miskit pole,
sisemuseta, nagu on kivid:
üksainus sisemus: seest ja väljast
enese ümaruse ümber.

Ometi, kuigi silmale paistab
ta üksmeelse munana,
avastab teda kaaluv käsi,
et temas on midagi imelikku:

see raskus pole ju kivi moodi,
pole külm, hingetu, viljatu;
see on ju mõnus raskus, pungil,
täiesti elus, ei sugugi surnud.


II

Muna, lõpetatuse-ilmutus
igale silitajakäele,
otsekui eluaegse tööga
valmis voolitud.

Sama voolitus esemetes,
mida käsi teinud ei ole:
korallid, munakivid
ja kõik need skulptuursed vormid,

mille lihtsat kuju on lihvind
lõpmata liivapaberid
vette ja tuulde peidetud
skulptorikäte all.

Ja ometi muna, hoolimata
puhtast, viimistletud vormist,
ei asu mitte lõpus:
ta on algpunktis.


III

Puutumata munal
on alati oma vägi,
mis sunnib kõiki toasolijad
ennast vaos hoidma.

Seda on raske mõista,
kui mõelda selgele vormile,
mis munal ju on, ja ta ausale
lubjatud seinale.

Vaoshoitus, mida sisendab muna,
on küllaltki haruldast liiki:
nii tuntakse end revolvri ees,
aga ei tunta kuuli ees.

Nii tuntakse end millegi ees,
kus midagi muud veel on sees,
aga ähvardav pole see seesolek,
vaid väljatulek.


IV

Muna kättevõtmise puhul
võib alati jälgida üht rituaali:
ta võetakse üles ettevaatlikult,
pool-religioosse hoiakuga.

Võib muidugi väita, et ettevaatus
muna tõstmise juures
tuleb tavalisest hoolikusest,
kui mõni asi on täis.

Muna on aga suletud
oma hermeetilisse arhitektuuri,
tõstja teab seda ja talitab
reeglipärasel viisil:

ta liikumises on ujedust
või tähelepanelikkust,
peaaegu hardust, nagu oleks
tal küünlaleek käte vahel.

Serial, 1961

21.10.10

STEIN MEHREN. Oktober













OKTOOBER

Hommik on pikal tühjal tänaval
üle maa laotunud. Kõnnime valguse
poole. Tänavapikkuste varjudega
Ma ei tea, kust tulevad bussid, kus
seisavad öösel trammid. Aga siis ilmub jälle
välja aeg. Oota, hüüan ma oma varjule
Õnnekangestus nagu põõsatäis varblasepalle
Valgus on nii selge et võiksime kiired
vihku köita ja turul maha müüa
koos suve ja sügise värvikimpudega
Kas kuskil peale Maa veel on elu
Iga päev läheb pisut külmemaks, pimedamaks
See, mis tuleb, peab tulema nüüd
kui päev tõuseb ja linnaväravad on lahti

Den siste ildlender, 2002

18.10.10

LARS SAABYE CHRISTENSEN. Mayday

















MAYDAY

nii palju mobiiltelefoniga mehi
pole ma kunagi varem näinud
nad seisavad ju peaaegu igal nurgal
kangialustes
peatustes
nad istuvad kohvikutes
ja pargis
puude all

tundub nagu suruksid nad
kaisukaru
kõvasti vastu põske
uskudes et see saab aru
kõigest mis nad räägivad

aga mina peaksin ju arvama
et nad ajavad kellegagi juttu

mõnikord mõtlen et ei tea
kas nad teineteisele ka helistavad

selles ma kahtlen
see oleks peaaegu liiga ilus
et tõsi olla

Den akustiske skyggen, 1993

16.10.10

NTOZAKE SHANGE. We Need a God Who Bleeds Now




















MEIL ON VAJA JUMALAT KELLE VERI VOOLAKS PRAEGU

meil on vaja jumalat kelle veri voolaks praegu
jumalat kelle haavad ei ole
mingi väike mehine kättemaks
mingi haletsusväärne järeleandmine alandlikkusele
kõrb millest issanda auks tuhises läbi kuivanud üdi

meil on vaja jumalat kelle veri voolaks praegu
kes laotaks oma lunaarse vulva & peseks meid mitut karva punasega
tihke & soojaga nagu tema hingeõhk
meie emad rebenevad et meid sisse lasta
see koht paiskub lahti
nagu meie veritsevad emad
planeet hingeldab leinab meie rumalust
kuu tõstab meresid
et teda hoida / et teda hoida
et paisuvaid mägesid kallistada / ma
ei ole haavatud ma voolan verest elusaks

meil on vaja jumalat kelle veri voolaks praegu
kelle haavad midagi ei lõpetaks

A Daughter's Geography, 1983

14.10.10

CHARLES BUKOWSKI. The Insane Always Loved Me




















hulludele olen ma ikka meeldind
ja ebanormaalsetele.
põhikooli ajal oli ikka nii
ja gümnaasiumi ajal
abituuriumi ajal
kolledži ajal
kõik äratõugatud
haakisid end minu
külge.
ühekäelised kutid
tõmblevad kutid
kõnehäiretega kutid
kutid, kelle silma peal
oli valge kae,
argpüksid
inimvihkajad
tapjad
piilujad
ja vargad.
vabrikutes oli ikka nii
ja ka pätielu ajal
ikka tõmbasin ma külge
äratõugatuid. nad
avastasid mu otsekohe
ja haakisid end kähku
külge. nii on
praegugi.
siin kandis on jälle
üks kes mu
avastas.
ta lükkab enda ees
ostukorvi
igasugu prahiga:
kingapaelad, murtud jalutuskepid,
tühjad kartulikrõpsukotid,
piimapakid, ajalehed, sulepeahoidjad...
„tere, mees, kuidas käsi käib?”
jään seisma ja me ajame
natuke juttu.
siis ütlen mina head aega
aga tema tuleb mulle ikka
järele.
kõnnime õllekatest
ja lõbumajadest mööda...
„ole hea mees
ja hoia mind kursis,
ma tahan teada
kuidas seis on.”
minu uus hulluke.
ma pole veel kordagi näinud
et ta kellegi teisega
räägiks.
ostukorv mu selja taga
kolksatab
siis kukub sealt
midagi maha.
kuni ta tegevuses on
astun nurgapealse
rohelise hotelli
peauksest sisse
lähen läbi halli
tulen tagauksest
välja
ja näen seal üht
täielikus õndsuses
sittuvat kassi.
ta vaatab mind
irvitades.

Love Is a Dog from Hell, 1990

10.10.10

PAAVO HAAVIKKO. Onko kukaan muu kuin ihminen olento
















Kas on veel mõni olevus peale inimese läbi ja lõhki halb kui on kala matused kui ta seda sööma hakkab, küsib ta, mis selle nimi on, eesnimi, ristinimi, perekonnanimi, kust see on pärit, mis erakonnast, number, aastaarv, ja kõike seda kuulnud olles ütleb kas see on hea või maitsetu kala, kui kala silmades kumab veel Uus Meremaa, see keset vett lamav naine, naelutab ta konna puu külge, tõmblevana, grillib konna ära, elavana, hoiab konn sütel kätt, sõnagi lausumata, ja seda nimetab ta konna vapruseks. Kas on veel keegi
peale inimese üksi nii abitu, liigina nii hävitatav. Öeldakse et sõda olevat halb. Ei, aga inimene on halb, halb ja halb. Selles halvas kastmes on ta veelgi halvem.

Viiniä, kirjoitusta, 1976

8.10.10

AMIR OR. El amor brujo












EL AMOR BRUJO

Kuidas seda öeldagi? Oled talumatult lähedal,
oled vili, mis mu südames lõhkeb,
oled nimi, mida kannab tumm suu
nagu meri maa peopesas.
Ma puudutan ja kadestan oma kätt;
puudutades igatsen puudutust.

Selle liikumatu hetke õud
sa oled siin sees siin sees siin.
Siin põleb südametuli, jah põleb.
Süda ise alles põlemata.

Anthology of Contemporary Hebrew Poetry VII, 2006

4.10.10

GARY SNYDER. Mid-August at Sourdough Mountain Lookout



















AUGUSTI KESKPAIK SOURDOUGH’ MÄEL

Suitsuvine all orus
kolm päeva palavust pärast viiepäevast vihma
vaik helgib kuusekäbidel
kivide ja aasade kohal
uute kärbeste parved.

Ma ei mäleta enam asju, mida kunagi lugesin
mõned sõbrad, aga nad on linnades.
Joon plekktassist külma lumevett
vaatan alla lõputu kaugele
läbi vaikse hõreda õhu.

Riprap & Cold Mountain Poems, 1959

3.10.10

TOMAS TRANSTRÖMER. C-dur














C-DUUR

Pärast armsamaga kohtumist kõndis ta mööda tänavat
ja lumi keerles õhus.
Kui nad veel teineteise kaisus olid,
tuli talv.
Öö helendas.
Ta kõndis kiiresti, sest oli rõõmus.
Linn lõppes.
Naeratavad möödakäijad –
kõik naeratasid, kraed üles keeratud.
Milline vabadus!
Ja kõik küsimärgid hakkasid laulma: Jumal on olemas.
Nii talle tundus.

Üks muusika rebis end lahti
ja kõndis pikkade sammudega
läbi tuiskava lume.
Kõik kulges aina C-tooni poole.

Üks võbelev kompass näitab C-suunda.
Tunnike ilma häda ja vaevata.
Küll oli kerge!
Kõik naeratasid, kraed üles keeratud.

Den halvfärdiga himlen, 1962

1.10.10

RÉGIS BONVICINO. Folhas













LEHED

Mandragora emaslehed
mandragorad hetkel mil
taevasina täidavad
raisakotkad

veinist mahedamad
huuled
jaanuaripäike põletab
nahka

siilid tapavad rästikuid
salamandreid ja kaashäälikuid
numbrite
sambla all

(öeldakse ju
et öö
värv
ei viibi)

kameeleone
õõnsaid hirvekapju
lonkavaid sajajalgseid
teenelise paabulinnu saba

Ossos de Borboleta, 1996