hulludele olen ma ikka meeldind
ja ebanormaalsetele.
põhikooli ajal oli ikka nii
ja gümnaasiumi ajal
abituuriumi ajal
kolledži ajal
kõik äratõugatud
haakisid end minu
külge.
ühekäelised kutid
tõmblevad kutid
kõnehäiretega kutid
kutid, kelle silma peal
oli valge kae,
argpüksid
inimvihkajad
tapjad
piilujad
ja vargad.
vabrikutes oli ikka nii
ja ka pätielu ajal
ikka tõmbasin ma külge
äratõugatuid. nad
avastasid mu otsekohe
ja haakisid end kähku
külge. nii on
praegugi.
siin kandis on jälle
üks kes mu
avastas.
ta lükkab enda ees
ostukorvi
igasugu prahiga:
kingapaelad, murtud jalutuskepid,
tühjad kartulikrõpsukotid,
piimapakid, ajalehed, sulepeahoidjad...
„tere, mees, kuidas käsi käib?”
jään seisma ja me ajame
natuke juttu.
siis ütlen mina head aega
aga tema tuleb mulle ikka
järele.
kõnnime õllekatest
ja lõbumajadest mööda...
„ole hea mees
ja hoia mind kursis,
ma tahan teada
kuidas seis on.”
minu uus hulluke.
ma pole veel kordagi näinud
et ta kellegi teisega
räägiks.
ostukorv mu selja taga
kolksatab
siis kukub sealt
midagi maha.
kuni ta tegevuses on
astun nurgapealse
rohelise hotelli
peauksest sisse
lähen läbi halli
tulen tagauksest
välja
ja näen seal üht
täielikus õndsuses
sittuvat kassi.
ta vaatab mind
irvitades.
Love Is a Dog from Hell, 1990
tänan naudingu eest
ReplyDelete