OKTOOBER
Hommik on pikal tühjal tänaval
üle maa laotunud. Kõnnime valguse
poole. Tänavapikkuste varjudega
Ma ei tea, kust tulevad bussid, kus
seisavad öösel trammid. Aga siis ilmub jälle
välja aeg. Oota, hüüan ma oma varjule
Õnnekangestus nagu põõsatäis varblasepalle
Valgus on nii selge et võiksime kiired
vihku köita ja turul maha müüa
koos suve ja sügise värvikimpudega
Kas kuskil peale Maa veel on elu
Iga päev läheb pisut külmemaks, pimedamaks
See, mis tuleb, peab tulema nüüd
kui päev tõuseb ja linnaväravad on lahti
Den siste ildlender, 2002
No comments:
Post a Comment