29.5.15

GABRIELA MISTRAL. La extranjera



VÕÕRAS

Võõra aktsendiga jutustab ta metsikutest
meredest ja randadest, mida keegi ei tea;
ta palvetab kujutu, kaalutu jumala poole,
ise muldvana, peaaegu ühe jalaga hauas.
Ta istutas meie aeda kaktuseid ja
lõikeheinu, nii jäi see meile võõraks.
Tema hingamine on kõrbehingus,
kunagi armastas ta lõõskava kirega,
millest ta eales ei räägi, aga kui räägiks,
oleks see nagu mõne kauge taevatähe kaart.
Ta võib meie seas ka kaheksakümmend aastat elada,
aga ikka tundub, nagu oleks ta äsja tulnud;
räägib puhkivas ja ägavas keeles,
mida mõistavad vaid väikesed loomad.
Ühel ööl sureb ta meie keskel
kohutavatesse piinadesse,
padjaks vaid tema saatus
ja tema surm on vaikne ja võõras.

Tala, 1938

28.3.15

TOMAS TRANSTRÖMER. April och tystnad



APRILL JA VAIKUS

Kevad on mahajäetud.
Minu kõrval
lookleb samettume kraav,
peegelpiltideta.

Ainult kollased lilled
annavad valgust.

Mind kantakse mu varju sees
nagu viiulit
mustas kastis.

Tahan öelda ainult üht,
mis kättesaamatult helgib
nagu hõbe
pandimajas.


Sorgegondolen, 1996

19.3.15

TOR ULVEN. Forestilling XIV


KUJUTLUS XIV

(sünopsis)

Vesi, seep, käed, nägu, mustus, vesi, seep, käed, nägu, mustus, ikka ja jälle, igale päevale piisab oma vaevast, piisab täiesti, iga päev ise vaevad (lisaks tavapärastele), niisiis vesi, seep, käed, nägu, mustus. Alguses ainult hallikas, ringitaoline või pigem elliptiline vari valgel portselanil, teatav anti-aupaiste äravoolutoru ümber (kust ometi peaaegu kõik alla läheb), hiljem jämedamalt markeeritud, tumedam mustusekorp, mis ribadena lahti rullub (nagu must kustukumm), kui sõrmega üle käia. Kui midagi ette ei võetaks, hakkaks sinna ladestuma aina paksemaid kihte, see poleks enam korp, vaid hakkaks meenutama ümmargust sitakooki, vohades nagu söögikõlbmatu seenekasv, keskel üksainus ava, mida kraanivesi umbe kasvamast hoiab, aga siis ühel päeval voolab suudmest ainult liiva, kraanikauss on ääreni täis mullaga segatud liiva ja isegi kärbsed, kes munadest välja hauti, on nüüd surnud. Ja mõtted, mida mõeldakse, ei vii ettearvamatu kaoseparveni, vaid lähenevad pigem punktile, kus nad taandatakse üheksainsaks mõtteks, kuni seegi lõpuks kaob.
Aga see on muidugi vaid hüpotees, et mitte öelda, idealistlik hüpotees. Justkui saaks loobuda võitlusest puhtuse eest, justkui oleks võimalik lõpetada mõtlemine. Tõelist regressiooni ei saa õppida. Niisiis, ikka algusest peale: vesi, seep, käed, nägu.

Stein og speil, 1995