29.5.12

ANTONIO GAMONEDA. Un animal oculto
















SALALOOM valvab mind videvikus ja tal on minust hale. Ripnevad mädanend viljad, pulbitsevad keha kojad. Peegleid täis topitud haigus, tüütu on sellest läbi käia. Keegi vilistab mu südames. Ma ei tea, kes see on, aga tema lõputu silp on mulle arusaadav.

Mu mõtetes on verd, kirjutan mustadele mälestustahvlitele. Mina ise olengi see imelik loom. Tunnen enda ära: ta lakub armastatud ripsmeid, hoiab oma keelel isalikke aineid. Muidugi, kahtlemata olen see mina: ta laulab hääletult ja on maha istunud, et mõtiskleda surmast, aga ei näe muud kui lampe ja kärbseid ja leinalinte. Mõnikord ta kisendab pärastlõunases tardumuses.

Nähtamatu on valguse sees, aga kas nähtamatuses miski ka põleb? Meie kirik on võimatus. Igatahes, see loom pole nõus agoonias raugema.

Tema püsibki minu sees virgena, kui ma magan. Ta ei ole veel sündinud, ja ometi peab ta surema.

Kui asi on nii, kust kadunud selgusest oleme siis pärit? Kes olematust meenutada suudaks? Mõnusam oleks vist tagasi minna, aga

me astume kõheldes okasmetsa. Pärast viimast ettekuulutust ei tule enam midagi. Nägime unes, kuidas üks jumal meie käsi lakkus: tema jumalikku maski ei näe mitte keegi.

Kui asi on nii,

siis on hullus täiuslik.

Arden las pérdidas, 2004

13.5.12

MICHAEL ONDAATJE. King Kong meets Wallace Stevens














KING KONG KOHTUB WALLACE STEVENSIGA

Võta kaks fotot –
Wallace Stevens ja King Kong
(On see tähenduslik, et söön seda kirjutades banaani?)

Stevens on tüse, leebe, juuksepahmak üle pea
triibuline lips. Ärimees vaid
tumedate kämmalde poolest, alasti aju
mõte tema sees.

Kong taarub
jälle eksinuna New Yorgi tänavatel
varvaste vahel ärevil autode kullesed.
Vaim on eikusagil.
Sõrmed on plastmassist, naha all elekter.
Metro-Goldwyn-Mayer on ta peremees.

Samal ajal W.S. oma ülikonnas
mõtleb kaos mõtleb tarad.
Tema peas – värske valu seemned
manamine,
tardunud vere röögatus.

Ta käed nõrguvad pintsakust välja,
poseerivad mõrvari varjus.

There's a Trick with a Knife I'm Learning to Do: Poems, 1963-1978

8.5.12

MARLÈNE PHIPPS-KETTLEWELL. Frog















KONN

Kui päriselt saaks, kas sa siis tahaksid
konnaks muutuda?
Kui see tähendaks, et sul on peenike selgroog
ja niiske sammalroheline nahk, mis tunneb
iga mutuka pistet, kuigi sa muidu
ampsaks ta suhu ja neelaks alla,
sa kükitaks neljal ligedal jalal
otsekui omaette maailm,
su südametuksed oleks kõri peal näha,
ja ikkagi jaksaksid teha
iseendast mitu korda pikema hüppe.

Kui see tähendaks, et võid vette minna,
kust sa elu seeski üle ei ujuks,
ja ikka on mõnus, käed-jalad laiali
hulpiv molekul,
neelaksid maailma ümmarguste silmadega
läbi roheka sise-ekraani,
mis tõmbab su ligi, su sisse
veepinna pehme libeda siidi,
kõrgete palmilehtede plagina ja õõtsumise
ja sinisesse laotusesse kogunend edevad linnud,
ja ikkagi võiksid sa päikesesse vaadata.

Ja kui see tähendaks sedagi, et võid sukelduda täitsa sügavale,
minna alla, päris alla, kus polegi põhja, pole midagi tunda ega kuhugi jõuda,
alla liikumise lõpmatusse, kus pole vaja hingatagi.

Kui päriselt nii saaks, ja see tähendaks
et tunned armastustki, kas siis veel hakkaksid
inimeseks sündima? Meheks, või isegi naiseks?

New Carribean Poetry, 2007