SALALOOM valvab mind videvikus ja tal on minust hale. Ripnevad mädanend viljad, pulbitsevad keha kojad. Peegleid täis topitud haigus, tüütu on sellest läbi käia. Keegi vilistab mu südames. Ma ei tea, kes see on, aga tema lõputu silp on mulle arusaadav.
Mu mõtetes on verd, kirjutan mustadele mälestustahvlitele. Mina ise olengi see imelik loom. Tunnen enda ära: ta lakub armastatud ripsmeid, hoiab oma keelel isalikke aineid. Muidugi, kahtlemata olen see mina: ta laulab hääletult ja on maha istunud, et mõtiskleda surmast, aga ei näe muud kui lampe ja kärbseid ja leinalinte. Mõnikord ta kisendab pärastlõunases tardumuses.
Nähtamatu on valguse sees, aga kas nähtamatuses miski ka põleb? Meie kirik on võimatus. Igatahes, see loom pole nõus agoonias raugema.
Tema püsibki minu sees virgena, kui ma magan. Ta ei ole veel sündinud, ja ometi peab ta surema.
Kui asi on nii, kust kadunud selgusest oleme siis pärit? Kes olematust meenutada suudaks? Mõnusam oleks vist tagasi minna, aga
me astume kõheldes okasmetsa. Pärast viimast ettekuulutust ei tule enam midagi. Nägime unes, kuidas üks jumal meie käsi lakkus: tema jumalikku maski ei näe mitte keegi.
Kui asi on nii,
siis on hullus täiuslik.
Arden las pérdidas, 2004
No comments:
Post a Comment