KONN
Kui päriselt saaks, kas sa siis tahaksid
konnaks muutuda?
Kui see tähendaks, et sul on peenike selgroog
ja niiske sammalroheline nahk, mis tunneb
iga mutuka pistet, kuigi sa muidu
ampsaks ta suhu ja neelaks alla,
sa kükitaks neljal ligedal jalal
otsekui omaette maailm,
su südametuksed oleks kõri peal näha,
ja ikkagi jaksaksid teha
iseendast mitu korda pikema hüppe.
Kui see tähendaks, et võid vette minna,
kust sa elu seeski üle ei ujuks,
ja ikka on mõnus, käed-jalad laiali
hulpiv molekul,
neelaksid maailma ümmarguste silmadega
läbi roheka sise-ekraani,
mis tõmbab su ligi, su sisse
veepinna pehme libeda siidi,
kõrgete palmilehtede plagina ja õõtsumise
ja sinisesse laotusesse kogunend edevad linnud,
ja ikkagi võiksid sa päikesesse vaadata.
Ja kui see tähendaks sedagi, et võid sukelduda täitsa sügavale,
minna alla, päris alla, kus polegi põhja, pole midagi tunda ega kuhugi jõuda,
alla liikumise lõpmatusse, kus pole vaja hingatagi.
Kui päriselt nii saaks, ja see tähendaks
et tunned armastustki, kas siis veel hakkaksid
inimeseks sündima? Meheks, või isegi naiseks?
New Carribean Poetry, 2007
No comments:
Post a Comment