26.9.10

ELIZABETH ALEXANDER. Feminist Poem Number One















FEMINISTLIK LUULETUS NUMBER ÜKS

Jah, ma näen unenägusid, kus mind päästavad mehed:
minu isa, vend, abikaasa, ei keegi muu.
Eile öösel nägin unes, kuidas mu vend ja mees
sulasid ühte ja päästsid mu ära
rottidest kubisevast korterist. „Jookse!”
hüüdis ta, metsik sagin me kannul.
Ja siis läksime restorani lõunat sööma.

Mida tähendab olla printsess?
„Mina olen niinimetatud afroameeriklane,”
ütles vanaema alati, kui „rahvusvahelised sõbrad”
tema käest küsisid, kes ta on. Ta rulluisutas
diplomaatide alleele ja istus saatkonnatreppidel,
et kindel olla: nad kõik on kohal.

Mida tähendab olla printsess?
Mu abikaasa viib mind kell kuus hommikul
lennujaama, tunni tee kaugusel, siis sõidab koju
ja jälle tagasi, sest unustasin passi maha.
Mida tähendab olla prints? Ma küpsetan
maitsvaid, isuäratavaid toite oma mehe jaoks
ja kui ta tahab, toon toidu talle teleka ette.
Tema teeb mulle ka süüa. Mul on abikaasa.

Selles unenäos kohtume tädi Lucyga,
kes ootab lennukit „Abessiiniast”,
mis tooks ta armastatu koju. Minul ongi
abessiinia mees, ta on juba siin. Minul ongi
vanaema, kes tahtis maailma näha.
Mina olengi niinimetatud afroameerika printsess,
abielus aafrika printsiga,
me elame rotivabas korteris New Havenis,
see kõik, see kõik on koos ühe katuse all.

Antebellum Dream Book, 2001

25.9.10

FRANK O'HARA. On Rachmaninoff’s Birthday

















RAHMANINOVI SÜNNIPÄEVAL

Mul on nii hea meel et Larry Rivers
minust kuju tegi

ja nüüd kuulen et mu peenis on kõigi
noorte skulptorite kujude küljes kes seda
näinud on

Picasso peeniseta lamburi ja mõjutuste
asemel – sest kohal olla on parem kui
ära olla, kui teile meeldivad liialdused.

Ja minu ümber möllab kogu see muusika
mida kord sopaseks peeti

ja tänane päev piirab ümber meie
kahemõttelised lauad ja trükipaberi,
haigusestki nostalgilisem,

pehme nagu iseloom, melanhoolne
nagu külgetõmme,

pakkudes unenägude hukatuslikke nõuandeid.
Või on selleks juba liiga hilja?

Olen see, mida inimesed minust teevad – kui
nad aga oskavad ja tahavad. Minu keerukusi
mängida on hõlpus – see on nagu rapsoodia, või uus
maja.

Meditations in an Emergency, 1957

23.9.10

WILLIAM CARLOS WILLIAMS. The Last Words of My English Grandmother















MINU INGLISE VANAEMA VIIMSED SÕNAD

1920

Tema haisva ja sassis
voodi kõrval, väikese laua peal
olid mõned mustad taldrikud
ja klaas piima –

Näos kortsud, peaaegu pime,
lamas ta ja norskas,
ärgates nõudis
vihaselt toitu

Andke mulle midagi süüa –
Mind näljutatakse –
minuga on kõik korras, ma
ei lähe haiglasse. Ei, ei, ei

Andke mulle midagi süüa
Lase ma viin su
haiglasse, vastasin ma,
ja kui terveks saad

võid teha mida tahad.
Ta naeratas, olgu,
teeme nii nagu sina ütled
ja pärast teen mida ise tahan –

Ai, ai, ai! hüüdis ta
kui kiirabi-mehed
teda kanderaamile tõstsid
Kas seda siis nimetadki

mugavaks äraolemiseks?
Tema vaim oli nüüd selge –
Ah, te noored inimesed
arvate, et olete nii targad,

ütles ta, aga tegelikult
ei tea te midagi.
Siis me hakkasime sõitma.
Teel möödusime

pikast jalakatereast.
Ta vaatas neid
mõnda aega
kiirabiauto aknast ja küsis:

Mis hägused
asjad need siuksed on?
Puud? Nojah, ma olen neist
tüdind, ja keeras pea ära.

The Broken Span, 1941

21.9.10

STIG LARSSON. Läs i alla fall den här raden!













LOE KINDLASTI SEDA RIDA!

Loe kindlasti seda rida!
On neid, kes seda ei tee. Ma tean.
Ma tean: on neid, kes
seda ei tee!
– Jajah, ma tean.

Kas sa ei usu, mis ma räägin? Kas sa ei usu mind
kui ma ütlen et
nii ongi? – Et on keegi
kes seda rida ei loe, kes just praegu
loeb seda luuletust,
aga mitte seda rida (või loeb ainult pool
võib-olla arvates
et see rida räägib „samast asjast” kui luuletuse pealkiri ja
tal on ju õigus
, on ju õigus, just nii see ongi, oi miks
on seda nii raske mõista, oi ei – ei, no mis... misasi see siin on?)

Natta de mina, 1997

20.9.10

HAYAN CHARARA. Being Muslim












MUSLIM

Isa, sa tõid ikka koju
õunakorve, maisitõlvikuid
ja nülitud jäneseid jäätükkide peal.

Ema, sa keetsid ikka läätsi,
kui isa telekast poksi vaatas,
seal kõlkusid mehed köiel
ja kolkisid teineteist halastamatult.

Kui hommikust sõime, rippus seinal
Muhammad Ali pilt, tema enda
autogrammiga. Sina, isa,

kummardasid teda, sa pigistasid
käe rusikasse, et olla tema moodi:
„Hõlju nagu liblikas, nõela nagu mesilane.”
Küll sulle meeldis muslim olla.

Isegi siis, kui sa viskit jõid.
Isegi siis, kui sa ema
veel ja veel kord pikali lõid.

Palvetagem. Päikese jumal.
Kuu jumal. Lehmade
ja äikese jumal. Naiste jumal.
Mesilaste jumal. Sipelgate ja ämblike,

luuletajate, häda ja viletsuse jumal.
Pliiatsi jumal, viigimarja jumal,
elevandi jumal.

Ta’ Ha’, Ya Sin, Sad, Qaf.
Kuula mind, minu isa jumal:
ta palvetas, aina palvetas, viis korda päevas,
ja ta oli vastik.

Banipal 38. Magazine of Modern Arab Literature, Summer 2010

18.9.10

NIKOLA MADZIROV. Дом















KODU

Elasin kunagi linna taga
nagu tänavalatern, kus keegi
lampi ei vaheta.
Ämblikuvõrk hoidis seinu koos,
meie ühinend käte higi.
Kohmakalt müüriks laotud kivide metamorfoosides
peitsin sametist kaisukaru,
et teda unenäost päästa.

Hoidsin läve elusana ööl kui päeval,
tulles ikka ta juurde tagasi, otsekui mesilane,
kes tuleb ikka tagasi eelmise õie juurde.
Oli rahu, kui ma kodu maha jätsin:

hammustatud õunad polnud veel tumenenud,
kirjale kleepisin margi vana mahajäetud majaga.

Sünnist saati liigun rahulike ruumide poole
ja minu all on tühjused vangis
nagu lumi, mis ei tea, kas ta peaks maale
või õhule kuuluma.

Преместен камен, 2007

9.9.10

IMTIAZ DHARKER. Its Face





















SELLE NÄGU

Naine läheb lennuki peale.
Just nii see juhtubki.
Vaiksel teel üks lind
kes ei laula enam. Just nii see kõlabki.

See rätik kuulub mu näole.
Kes ta ära kiskus?

Nägin sind sel päeval
justkui oleks aken katki läinud.
Terav, need servad võiksid lõigata
läbi riide ja naha.

Sa mässisid mu suu plastikusse
ja käskisid vabas õhus hingata.
Just selline tunne ongi.

Ma mäletan kangelasi.
Viigimarjad, datlid, üks mango.
See toit, sinu vaenlase toit.
Just nii see maitsebki.

See ei tule
lohmakalt maa seest välja.
See käib mööda
tuttava nimega tänavat.

The Terrorist at My Table, 2006

5.9.10

FANNY HOWE. In the Old Way




















Vana mets korjas vanal moel
oma varje ja oksi kokku

aga need ei läinud põlema
Need ei läinud põlema

tuha ja jää
ja praksatuste pärast

Oli punaste marjade kuu
ning õde ja vend

hoidsid kätest kinni ja jooksid
naerdes minema

Gone, 2003

2.9.10

CARLOS LÓPEZ DEGREGORI. Cuerpo en un tonel













INIMKEHA TÜNNI SEES

Mees kasvatas tünni sees kuud
ja spermatilka ja juuksekarva

Kuu aega hoidis ta neid merevees
oodates lagunemist
või imet

Vaadake
rääkis ta sõpradele eile
pistke käsi vette
ja ärge uskuge midagi mida see puutub
või uskuge pikema jututa
Aga ettevaatust kehaga ta oskab juba liigutada
ta võib oma ainukese karva
teie sõrme ümber keerata

Las conversiones, 1983