KODU
Elasin kunagi linna taga
nagu tänavalatern, kus keegi
lampi ei vaheta.
Ämblikuvõrk hoidis seinu koos,
meie ühinend käte higi.
Kohmakalt müüriks laotud kivide metamorfoosides
peitsin sametist kaisukaru,
et teda unenäost päästa.
Hoidsin läve elusana ööl kui päeval,
tulles ikka ta juurde tagasi, otsekui mesilane,
kes tuleb ikka tagasi eelmise õie juurde.
Oli rahu, kui ma kodu maha jätsin:
hammustatud õunad polnud veel tumenenud,
kirjale kleepisin margi vana mahajäetud majaga.
Sünnist saati liigun rahulike ruumide poole
ja minu all on tühjused vangis
nagu lumi, mis ei tea, kas ta peaks maale
või õhule kuuluma.
Преместен камен, 2007
No comments:
Post a Comment