MINU INGLISE VANAEMA VIIMSED SÕNAD
1920
Tema haisva ja sassis
voodi kõrval, väikese laua peal
olid mõned mustad taldrikud
ja klaas piima –
Näos kortsud, peaaegu pime,
lamas ta ja norskas,
ärgates nõudis
vihaselt toitu
Andke mulle midagi süüa –
Mind näljutatakse –
minuga on kõik korras, ma
ei lähe haiglasse. Ei, ei, ei
Andke mulle midagi süüa
Lase ma viin su
haiglasse, vastasin ma,
ja kui terveks saad
võid teha mida tahad.
Ta naeratas, olgu,
teeme nii nagu sina ütled
ja pärast teen mida ise tahan –
Ai, ai, ai! hüüdis ta
kui kiirabi-mehed
teda kanderaamile tõstsid
Kas seda siis nimetadki
mugavaks äraolemiseks?
Tema vaim oli nüüd selge –
Ah, te noored inimesed
arvate, et olete nii targad,
ütles ta, aga tegelikult
ei tea te midagi.
Siis me hakkasime sõitma.
Teel möödusime
pikast jalakatereast.
Ta vaatas neid
mõnda aega
kiirabiauto aknast ja küsis:
Mis hägused
asjad need siuksed on?
Puud? Nojah, ma olen neist
tüdind, ja keeras pea ära.
The Broken Span, 1941
No comments:
Post a Comment