29.5.17

NIKOLA MADZIROV. Денови кога треба да се биде сам




MÕNI PÄEV ON VAJA ÜKSI OLLA

Tõepoolest, see linn
tärkas tänu luiskeloole,
milleta ei saa läbi rahvas,
lillepotid ega koduloomad.

(vähemalt nii õigustan
ma ennast)

Tõepoolest, kogu rahvas
tuleb majadest välja
(nagu pärast maavärinat)
ja vaasid käes
minnakse nurmedele.

Tagasi tullakse kolm korda kurvemana,
tolmuste käte
ja paari heliga, mis on
nagu augud mälestustes.

Siis
jälle ühine vaikus.

27.4.17

CHARLES BUKOWSKI. A Change of Habit



PIKK PEENIKE SIGAR

Shirley tuli teisest linnast, jalaluu katki
ja sai tuttavaks mehhiko tüübiga
kellele meeldis suitsetada
pikka peenikest sigarit
nad üürisid kahekesi
viienda korruse korteri
Beaconi tänaval;
ega jalg eriti ei seganud
nad vaatasid koos
telekat, Shirley
tegi süüa, kuigi komberdas
karkudel;
neil oli kass Bogey
ja paar sõpra
ja nad rääkisid spordist ja Richard Nixonist
ja sellest mis pagan võtaks
nüüd edasi saab.
mitu kuud sujus kõik kenasti,
Shirley sai isegi kipsist lahti,
ja mehhiko tüüp, Manuel
leidis Biltmore’is tööd,
Shirley õmbles kõik Manueli särginööbid
jälle ette, parandas ta sokid ära ja pani paarid
klappima, kuni
Manuel tuli ükskord õhtul koju, ja
seal polnudki kedagi –
ei mingit tüli ega kirjakest, tüdruk oli lihtsalt
läinud, koos riiete ja
kõige muuga, ja
Manuel istus akna juurde ja vaatas välja
ega läinudki järgmisel
päeval tööle ja järgmisel
päeval samuti mitte, ega
ülejärgmisel, ta ei
helistanud tööle ja
lasti lahti, sai
parkimistrahvi, suitsetas
nelisada kuuskümmend sigaretti,
võeti kinni purjuspäi tülitamise
pärast, sai käendusega
välja, läks
kohtu alla ja mõisteti
süüdi.

kui üür tõusis, kolis ta
venna juurde, jättis kassi
Beaconi tänavale maha ja
nad hakkasid õhtuti
koos jooma
ja kiruma seda sitast
elu.

Manuel ei suitsetanud enam kunagi
pikka peenikest sigarit
sest Shirley ju rääkis
ikka
kui kena ta sellega
välja näeb.

Love Is a Dog from Hell, 1984

19.4.17

SYLVIA PLATH. Balloons




ÕHUPALLID

Nad on jõuludest saati meie juures elanud,
puhtsüdamlikud ja kirkad –
ovaalsed hingeloomad,
mis võtavad õige vähe ruumi,
liuglevad ja hõõruvad end vastu siidi.

Nähtamatu õhk hõljub,
aga kui teda rünnatakse, hakkab käuksuma
ja põntsuma, siis maandub rutuga, vappudes kergelt.
Kollane ankrupalk, sinised kalad –
sellised kentsakad kuud elavad meie juures,

mitte surnud mööbel!
Õlgmatid, valged seinad
ja need rändavad
õhukesed õhukerad: punased, rohelised,
lustakad

Süda nagu ihad või vangistamata
paabulinnud õnnistamas
vana maapinda
tähemetalliks taotud sulega.
Sinu väike

vend paneb
õhupalli käuksuma nagu kassi.
Tundub, et ta näeb
teisel pool naljakat roosat ilma, mille võiks ära süüa,
hammustab

ja jääb siis
istuma, tüse tünn,
mõtiskleb maailma üle, mis selge kui vesi.
Punane
räbalake pisikeses pihus.

5. veebruar 1963

The Collected Poems, 2008

18.4.17

MARK STRAND. Leopardi




LEOPARDI

Öö on soe, selge, tuuleta.
Kivivalge kuu ootab katuste
ja jõe kohal. Kõik tänavad on vaiki,
nurgapealsed laternad valgustavad ainult autode kühmakaid kujusid.
Sina magad. Su tuppa koguneb uni
ja mitte miski ei vaeva sind. Jules,
üks vana haav läks lahti, ma tunnen jälle ta valu.
Sellal, kui sina magad, olen mina väljas, annan au
taevale, mis paistab olevat nii õrn,
ja maailmale, mis seda pole, mis ütleb:
„Ma ei jäta sulle ühtki lootust. Ära mitte loodagi.“
Tänavalt kostab joodiku hääl,
ta laulab tundmatut laulu,
paari kvartali kaugusel üks auto.
Kõik möödub ega jäta jälgi,
tuleb homme, tuleb ülehomme,
aga aeg võtab kõik, mida meie esivanemad teadsid.
Nad on läinud, nende lapsed on läinud,
suured rahvadki on läinud.
Ja läinud on sõjaväed, mis matsid terve Euroopa
tolmu- ja tossupilvedesse. Maailm on liikumatu ja me ei kuule neid.
Kord, kui olin veel väikene poiss, ja kaua oodatud sünnipäev
oli läbi, lamasin oma voodis, unetu ja õnnetu. Hilisööl
kuulsin äkki, et keegi hakkas kõrvaltänavas laulma,
tema hääl kustus sammhaaval kaugusesse,
ja haavas mind samuti kui praegugi.

Selected poems, 1980

11.4.17

CLAUDIA RANKINE. In my dream I apologize



Näen unes, kuidas ma vabandan iga vastutulija ees. Ma ei hakkagi ennast tutvustama, vaid lihtsalt palun vabandust, sest ma ei tea, miks ma elus olen. Vabandust. Palun väga vabandust. Ma palun andeks. Imelik küll, aga ärkvel olles on teisiti, sest kui inimeste seas liigun ja kellelegi kogemata otsa vaatan, pööran pilgu kohe kõrvale. Võib-olla on seegi omamoodi vabandus. Võib-olla ongi tõelised vabandused just sellised. Ärkvel olles on kõrvale vaatamine vabandus, hoolimata sellest, et kõrvale vaadates tunnen end alati süüdi; mul ei teki tunnet, nagu oleksin vabandust palunud. Vastupidi, mulle tundub, et just nüüd on põhjust vabandada, nüüd tekkiski põhjus, sest minu süü on ju see, et ma sellest ei hoolinud – ei hoolinud kohtumisest. Oleksin võinud vähemalt noogutada, oleksin võinud naeratada ilma hambaid välgutamata. Oleksin võinud sõnatult öelda, väga tagasihoidlikul moel: ma näen, et sina mind näed, ja ma palun vabandust, et ma ei tea, miks ma elus olen. Vabandust. Palun väga vabandust. Ma palun andeks. Pärast seda, kui olen juba kõrvale vaadanud, ei teki mul kunagi tunnet, et ma võiksin öelda: vaata, vaata mulle veel kord otsa, et ma näeksin sind, et ma saaks omaks võtta, et ma sind nägin, ja võiksin sind näha ja vabandust paluda.

Don’t Let Me Be Lonely, 2004


3.4.17

ALEJANDRA PIZARNIK. La máscara y el poema




MASK JA LUULETUS

Lapsepõlve palverändude uhke paberpalee.

Päikeseloojangul pannakse köielkõndija puuri, viiakse templivaremetesse ja jäetakse sinna.



El infierno musical, 1971