23.10.17

EZRA POUND. Song of the Bowmen of Shu



SHU VIBUKÜTTIDE LAUL
Kutsugen, 4. saj e.m.a

Siin me olemegi. Nopime varajasi sõnajalavõrseid
ja arutame, millal küll ükskord koju jõuame?
Ken-nini hõim on meie vaenlane, sellepärast olemegi siin,
ega need mongolid meid ju rahule ei jäta.
Urgitseme mullast pehmeid sõnajalavõrseid
ja kui keegi ütleb „kodu“, jäävad kurvaks kõik.
Kurvad mõtted ja meel, kange kurbus, janu ja nälg.
Veel pole kindel, kas peame vastu, keegi ei saa sõpra koju lasta.
Urgitseme välja vanu sõnajalarootse.
Arutame: võib-olla saame siiski hingekuul koju?
Kuningakojas pole iial rahu, ega meidki rahule jäeta.
Meel on kibe, ja ometi ei saa me kodupaika tagasi minna.
Mis lilled praegu õitsevad?
Kelle kaarik see on? Kindrali kaarik.
Hobused, temagi hobused on väsinud. Ometi olid nad tugevad.
Hinge tõmmata ei saa, kolm lahingut iga kuu.
Jumaluke, tema hobused on tõesti väsinud.
Kindralid hobuste seljas, sõjamehed nende kõrval.
Hobused on hästi õpetatud, kindralitel elevandiluust
nooled ja kalanahksed nooletuped.
Vaenlane on väle, tuleb ettevaatlik olla.
Kui asusime teele, olid pajud kevadest lookas,
tagasi jõuame lumega,
pikkamisi liigume, janu ja nälg vaevavad meid,
meel ja mõtegi kurb, kes mõistaks meie südamevalu?

Cathay, 1915

15.10.17

SYLVIA PLATH. Words




SÕNAD

Kirveterad,
puu kõliseb löökide all,
ja kajad!
Kajad pagevad
keskpunktist nagu hobused.

Elumahl
voolab pisaratena, veena,
mis tahab taas leida oma
peegelpinda kivil,

ta mäsleb ja keerutab –
valge pealuu,
mida õgib umbrohi.
Aastaid hiljem
kohtan neid järsku teel –

kuivad ratsanikuta sõnad,
väsimatu kabjaplagin.
Samal ajal
valitsevad liikumatud tähed basseini
põhjas üht elu.

1. veebruar 1963

The Collected Poems, 2008

24.9.17

LAURA ACCERBONI. Ieri il bambino più alto



Eile pani
kõige pikem poiss
hambusse kivi
ja hakkas järama.
Ta näitas
oma emale
mida suudab suu
ekstreemsetes oludes
ja et hävinud kodu
on hävinud kodu.
Eile panid kõik kõige pikemad poisid
oma vaenlased nälgima
ja korjasid ruttu mänguasjad kokku.
Nad näitasid emadele
mis on kord
ja surnute distsipliin.
Siis lippasid
käsi pesema
ja uudiseid
kuulama
unelaulu vormis.

La parte dell’annegato, 2015

18.9.17

SØREN ULRIK THOMSEN. For hver gang vi sås



Alati kui teineteist nägime
mõnikord et kuulata eesti muusikat

ja vaadata lindude
väikeseid tõlkimatuid kirjamärke tuules

varisesid sinu luud mantli sees
jälle natuke sügavamale

aga kuna pilgud ja hääl
ja isegi sinu käed

hõljusid ikka õhus

on nüüd peaaegu sama võimatu
kujutleda et sind pole enam olemas

kui kunagi oli mõelda
et sa käid ikka veel Nørrebrol ringi.

Rystet spejl, 2011

15.9.17

INGEBORG BACHMANN. Alles verloren, die Gedichte zuerst




Kõik on kadunud, kõigepealt luuletused,
siis uni, seejärel päev, ja siis kaob kõik
muu; kaob see, mida päev endas kätkes,
ja mida kätkes öö; ja kui miski ei saa enam
kaduda, kaob ta ikka, kaob üha edasi,
kuni alles jääb vähem kui eimiski, isegi mind
ennast ei jää, ja miskit polegi enam.

Tuleb taas taganeda sisemaale
kõikide kindlate aastate ja nähtud paikadega,
mis püsivad ikka veel silme ees, kui maad
enam ei ole, ega häbi, seal
tagapool, kus on veel ruumi,
avarusi tuvidele, mida piiravad
kulliküünte sõõrid õhus, vaikivaid
ja heledaid avarusi hüüdekaugusel temast
saabumine, vaigistaja.

Vaigistatule jääb üksildus
oma silmnähtava võrguga,
mis koob hullust õrnalt kookoniks,
kuni sellest saab klaasist hotell.

Gedichte 1962-1963


13.9.17

MARK STRAND. In Celebration



TÄHISTADES

Istud toolil, sind ei puuduta miski, sa tunned kuidas
vana mina jääb veel vanemaks minaks, kujutled
ainult vee kannatlikkust, kivi tüdimust.
Mõtled, et vaikus on lisaleht,
mõtled, et miski pole hea ega halb, isegi
mitte pimedus, mis täidab kogu maja, sina aga
vaatad lihtsalt pealt. Oled seda ennegi näinud. Sõbrad
käivad aknast mööda, näod kahetsusest määrdunud.
Tahaksid lehvitada, aga ei suuda kätt tõsta.
Istud toolil. Pöörad maavitsa poole, mis levitab
maja ümber mürgist võrku. Maitsed
äraoleku mett. See jääb ikka samaks, ole kus
tahes, ikka samaks, kui hääl kõdunebki enne
keha, või keha kõduneb enne häält.
Tead, et iha viib üksnes kurbuseni, et kurbus
viib saavutuseni, mis viib tühjuseni.
Tead, et see on midagi muud, et see
on tähistamine, ainuke tähistamine,
et kui sa loovutad enese eimiskile,
saad terveks. Tead, on rõõm tunda, kuidas
kopsud valmistuvad tuhakarva tulevikuks,
seepärast ootadki, vahid ja ootad, ja tolm langeb maha
ja lapsepõlve imelised tunnid ekslevad pimeduses.

The Story of Our Lives, 1973

6.9.17

ELIS BURRAU. Hjärta



SÜDA

ajalehest
kuhu vahel kirjutan
lahkub tegevdirektor

ta saadab kõigile
kaastöölistele meili

mõned vastavad
südamega

kas peaksin vastama
südamega

27.8.17

ALEJANDRA PIZARNIK. La noche, el poema



ÖÖ, LUULETUS

Keegi leidis oma õige hääle ja proovis sellega surnute keskpäeval rääkida. Tuhakarva sõber. Kohutav hirm kaotada oma identiteet. See kitsas ruum, täis minu luuletusi, tunnistab, et mahajäetud tüdruk lagunenud majas olengi mina.

Kirjutan sõgedalt ja hingetult nagu lapsed, kes loobivad hullu naist kividega, nagu oleks ta musträstas. Tegelikult ma ei kirjutagi: löön augu, et surnud mehe sõnum hämarikus minuni jõuaks.

Ja see kirjutamise amet. Näen peeglist läbi, otse pimedusse. Aiman üht paika, mida keegi teine ei tea. Laulan kaugustest, kuulan lindude hääli – nad maaliti puudele, mis on ehtes nagu kirikud.

Minu alastus valgustas sind nagu lamp. Surusid end vastu mu keha, et mitte jääda öö käreda külma kätte, pimeduse kätte.

Minu sõnadel on vaja vaikust ja mahajäetud ruume.

Mõnedel sõnadel on käed; vaevu kirja pandud, otsivad nad mu südant. Mõned sõnad on hukkamõistetud nagu sirelid marutuule käes. Mõned sõnad on nagu teatavad surnud, nende seast meeldivad mulle nood, mis meenutavad mõne õnnetu tüdruku nukut.

Poemas no recogidos en libros 1962-1972

21.8.17

MEGHAN O'ROURKE. Poem for My Stranger



LUULETUS MINU TUNDMATULE

Küllap sa kuuled mu samme
oma voodis, kus tekkidest ei piisa,
et sul oleks öö läbi soe.
Juba õhtul sadas lund, on lumeline ilm,
ja talvine üksindus, ma ei tea mis veel,
aga mõtlen, et kui sa ikka kuuled

mu samme, ehk tahaksid tulla ja koputada
uksele ühe looga, mida sa nii kaua –
päevi, kuid, võib-olla aastaid – oled rääkida tahtnud.
Räägi mulle seda, millest rääkida ei saa,
ja mina istun kulunud pidžaamas, või pesen
hambaid, juukseid, topin ajakirju riiulisse.

Mul on teed ja küpsiseid, üks pudel veini – tule üles,
me ei hakka ju müttama
seksi mülkas vähemalt
kohe. Minevikust ma rääkida ei taha,
ega tööst ega poliitikast, aga jah, halastus
sobib küll. Kui põrand kriuksub, tule üles

ja meie jutt venitab öö nii mõnusalt pikaks,
sest ma ei ole veel sulle haiget teinud
ega sinagi mulle, sest aeg seada sammud
trepist üles on just nüüd, mitte üleülehomme,
kui me oleme mälestus
inimestest, kes pole päris meie.

The Paris Review, Summer 2017

15.8.17

BEI DAO. 无 题



*

õnnetusest tundmatum
varemetest täielikum

pomisedes ütled oma nime
ja ta hülgab su igaveseks

nooruse muda jääb
kella sisse maha

Old Snow, 1991

8.8.17

FREDERICK SEIDEL. Chernobyl



TŠERNOBÕL

Me kõik oleme ka vaimud.
Enamikku näeb palja silmaga.
Nad näevad välja nagu sa ise.
Sellel naisel – tema ilusate ähmaste liigutuste rida
piltidel, kus antiloop ründab ja tapab
ja sööb täiskasvand lõvi ära.
Lõvi purustatud pea
turritab padjal lebavast lakast, veripunane, peaaegu surnud,
ja siis reaktor lendaski õhku, tüüpiline armastus.

Tere, tere, tere, tere.
Olen siin, see olen mina, tere. Olen iseenda vaim.
Olen taevalik jahedus, üdinitungiv, valutu pärast sinu valu.
Olen sooja augustivihma mahe lõhn.
Olen kauguseköis, mis köidab mind sinuga,
sel pole mingit mõtet, aga minul on, ja köiel ka.
Tahan olla tohutu suur,
veeuputus ja varjupaik.
Tahan olla sinu häälsõnum igaveseks.

Tahan olla hilised õhtusöögid vabaõhurestoranis
mõnusas radioaktiivses ööjaheduses
plaatinast tähtede ja taeva all
väikesel linnaväljakul,
ja restorani peenike elektripirnirida
valgustaks neid öid
tol aastal, mil Tšernobõli katastroof turistid minema peletas,
ja Alzon, koer, jäi ikka koju
meie üürimajja, minu unistuste peni, peni nagu laul.

Elatakse edasi, ja imekaunid asjad
lähevad ikka untsu.
Aga tuleb ka midagi uut ja imekaunist.
Tšernobõl tähendas, ärge sööge piima
sest lehmad võivad süüa radioaktiivset rohtu,
meie aga sõime ikka ja õilmitsesime.
Crillonil oli Pariisis koeravaba poliitika,
aga mitte Tšernobõli-suvel,
sest – kliente ju polnud, polnud kedagi!

Kui sul halvasti ei lähe, siis on elu pikk
ja ikka juhtub midagi imekaunist.
Kolmkümmend üks aastat on kaheksakümne kuuendast möödas.
Meenutan oma koera.
Tuletan meelde radioaktiivset armulõõma.
Praegune poliitiline katastroof on suurem ja levib rutem.
Aga minul on. Meil on. Kaks vaimu suudlevad.
Jäta mulle häälsõnum
ja ütle, et oled.

The Paris Review, Summer 2017

3.8.17

SARAH KIRSCH. Das Fenster



AKEN

Nii palju taevaid üle
väga tasase maa! Esimeses
lendab harakaid, teises

kõrgelrändavaid pilvi. Kolmas
lõokestele. Neljandas
nägin lennukit seismas.

Viiendas vilgub üks täht.
Põrandalaudadel surnud liblikad.
Enne lagunemist müüakse maja maha.

Rückenwind, 1976

29.5.17

NIKOLA MADZIROV. Денови кога треба да се биде сам




MÕNI PÄEV ON VAJA ÜKSI OLLA

Tõepoolest, see linn
tärkas tänu luiskeloole,
milleta ei saa läbi rahvas,
lillepotid ega koduloomad.

(vähemalt nii õigustan
ma ennast)

Tõepoolest, kogu rahvas
tuleb majadest välja
(nagu pärast maavärinat)
ja vaasid käes
minnakse nurmedele.

Tagasi tullakse kolm korda kurvemana,
tolmuste käte
ja paari heliga, mis on
nagu augud mälestustes.

Siis
jälle ühine vaikus.

27.4.17

CHARLES BUKOWSKI. A Change of Habit



PIKK PEENIKE SIGAR

Shirley tuli teisest linnast, jalaluu katki
ja sai tuttavaks mehhiko tüübiga
kellele meeldis suitsetada
pikka peenikest sigarit
nad üürisid kahekesi
viienda korruse korteri
Beaconi tänaval;
ega jalg eriti ei seganud
nad vaatasid koos
telekat, Shirley
tegi süüa, kuigi komberdas
karkudel;
neil oli kass Bogey
ja paar sõpra
ja nad rääkisid spordist ja Richard Nixonist
ja sellest mis pagan võtaks
nüüd edasi saab.
mitu kuud sujus kõik kenasti,
Shirley sai isegi kipsist lahti,
ja mehhiko tüüp, Manuel
leidis Biltmore’is tööd,
Shirley õmbles kõik Manueli särginööbid
jälle ette, parandas ta sokid ära ja pani paarid
klappima, kuni
Manuel tuli ükskord õhtul koju, ja
seal polnudki kedagi –
ei mingit tüli ega kirjakest, tüdruk oli lihtsalt
läinud, koos riiete ja
kõige muuga, ja
Manuel istus akna juurde ja vaatas välja
ega läinudki järgmisel
päeval tööle ja järgmisel
päeval samuti mitte, ega
ülejärgmisel, ta ei
helistanud tööle ja
lasti lahti, sai
parkimistrahvi, suitsetas
nelisada kuuskümmend sigaretti,
võeti kinni purjuspäi tülitamise
pärast, sai käendusega
välja, läks
kohtu alla ja mõisteti
süüdi.

kui üür tõusis, kolis ta
venna juurde, jättis kassi
Beaconi tänavale maha ja
nad hakkasid õhtuti
koos jooma
ja kiruma seda sitast
elu.

Manuel ei suitsetanud enam kunagi
pikka peenikest sigarit
sest Shirley ju rääkis
ikka
kui kena ta sellega
välja näeb.

Love Is a Dog from Hell, 1984

19.4.17

SYLVIA PLATH. Balloons




ÕHUPALLID

Nad on jõuludest saati meie juures elanud,
puhtsüdamlikud ja kirkad –
ovaalsed hingeloomad,
mis võtavad õige vähe ruumi,
liuglevad ja hõõruvad end vastu siidi.

Nähtamatu õhk hõljub,
aga kui teda rünnatakse, hakkab käuksuma
ja põntsuma, siis maandub rutuga, vappudes kergelt.
Kollane ankrupalk, sinised kalad –
sellised kentsakad kuud elavad meie juures,

mitte surnud mööbel!
Õlgmatid, valged seinad
ja need rändavad
õhukesed õhukerad: punased, rohelised,
lustakad

Süda nagu ihad või vangistamata
paabulinnud õnnistamas
vana maapinda
tähemetalliks taotud sulega.
Sinu väike

vend paneb
õhupalli käuksuma nagu kassi.
Tundub, et ta näeb
teisel pool naljakat roosat ilma, mille võiks ära süüa,
hammustab

ja jääb siis
istuma, tüse tünn,
mõtiskleb maailma üle, mis selge kui vesi.
Punane
räbalake pisikeses pihus.

5. veebruar 1963

The Collected Poems, 2008

18.4.17

MARK STRAND. Leopardi




LEOPARDI

Öö on soe, selge, tuuleta.
Kivivalge kuu ootab katuste
ja jõe kohal. Kõik tänavad on vaiki,
nurgapealsed laternad valgustavad ainult autode kühmakaid kujusid.
Sina magad. Su tuppa koguneb uni
ja mitte miski ei vaeva sind. Jules,
üks vana haav läks lahti, ma tunnen jälle ta valu.
Sellal, kui sina magad, olen mina väljas, annan au
taevale, mis paistab olevat nii õrn,
ja maailmale, mis seda pole, mis ütleb:
„Ma ei jäta sulle ühtki lootust. Ära mitte loodagi.“
Tänavalt kostab joodiku hääl,
ta laulab tundmatut laulu,
paari kvartali kaugusel üks auto.
Kõik möödub ega jäta jälgi,
tuleb homme, tuleb ülehomme,
aga aeg võtab kõik, mida meie esivanemad teadsid.
Nad on läinud, nende lapsed on läinud,
suured rahvadki on läinud.
Ja läinud on sõjaväed, mis matsid terve Euroopa
tolmu- ja tossupilvedesse. Maailm on liikumatu ja me ei kuule neid.
Kord, kui olin veel väikene poiss, ja kaua oodatud sünnipäev
oli läbi, lamasin oma voodis, unetu ja õnnetu. Hilisööl
kuulsin äkki, et keegi hakkas kõrvaltänavas laulma,
tema hääl kustus sammhaaval kaugusesse,
ja haavas mind samuti kui praegugi.

Selected poems, 1980

11.4.17

CLAUDIA RANKINE. In my dream I apologize



Näen unes, kuidas ma vabandan iga vastutulija ees. Ma ei hakkagi ennast tutvustama, vaid lihtsalt palun vabandust, sest ma ei tea, miks ma elus olen. Vabandust. Palun väga vabandust. Ma palun andeks. Imelik küll, aga ärkvel olles on teisiti, sest kui inimeste seas liigun ja kellelegi kogemata otsa vaatan, pööran pilgu kohe kõrvale. Võib-olla on seegi omamoodi vabandus. Võib-olla ongi tõelised vabandused just sellised. Ärkvel olles on kõrvale vaatamine vabandus, hoolimata sellest, et kõrvale vaadates tunnen end alati süüdi; mul ei teki tunnet, nagu oleksin vabandust palunud. Vastupidi, mulle tundub, et just nüüd on põhjust vabandada, nüüd tekkiski põhjus, sest minu süü on ju see, et ma sellest ei hoolinud – ei hoolinud kohtumisest. Oleksin võinud vähemalt noogutada, oleksin võinud naeratada ilma hambaid välgutamata. Oleksin võinud sõnatult öelda, väga tagasihoidlikul moel: ma näen, et sina mind näed, ja ma palun vabandust, et ma ei tea, miks ma elus olen. Vabandust. Palun väga vabandust. Ma palun andeks. Pärast seda, kui olen juba kõrvale vaadanud, ei teki mul kunagi tunnet, et ma võiksin öelda: vaata, vaata mulle veel kord otsa, et ma näeksin sind, et ma saaks omaks võtta, et ma sind nägin, ja võiksin sind näha ja vabandust paluda.

Don’t Let Me Be Lonely, 2004


3.4.17

ALEJANDRA PIZARNIK. La máscara y el poema




MASK JA LUULETUS

Lapsepõlve palverändude uhke paberpalee.

Päikeseloojangul pannakse köielkõndija puuri, viiakse templivaremetesse ja jäetakse sinna.



El infierno musical, 1971