11.11.19

SILVINA OCAMPO. Canto



LAUL

Oi, miski, mitte miski pole minu oma!
Ei minu hääle kõla ega mu äraolevad käed,
mu kauged kallistused.
Kõik on mulle antud. Oi, mitte miski pole minu oma.
Olen nagu sünkja järve peegeldus
või hääle kaja sinise kaevu
põhjas pärast vihma.
Kõik on mulle antud,
nagu vesi või klaas,
millest võib saada ükskõik mis –
suits, spiraal,
maja, kala, kivi, roos.
Olen iseendast nii erinev, nii teistsugune,
nii nagu mõnikord inimesed rahvamassis.
Olen kõik need kohad, mida olen armastanud.
Olen naine, keda vihkan kõigist enam
ja olen see lõhn, mis mind ühel ööl haavas
ebakindla saatuse määrustega.
Olen varjud, mis imbusid autosse,
olen helendav uks,
silmadesse peidetud salajased kallistused.
Olen kadedus, olen puss
ja punaste haavade valu.
Pikkade ahnete pilkude helk olen ma.
Olen hääl, mida kuulsin ruloo tagant,
olen valgus, õhk suhkrumändide kohal.
Olen sõnad, mida jumaldasin
imetletud raamatute huulil.
Olen hurt, kes pages kaugustesse,
üksik oks teiste okste vahel.
Olen rõõm päevast,
leekide mühin.
Olen paljaste jalgade vaesus
ja lapsed, kes tummalt eemalduvad.
Olen see, mida mulle pole räägitud, mida ma ei tea.
Oi, tahtsin, et kõik oleks minu!
Olen kõik, mille olen kaotanud.
Ja kõik see on haaramatu nagu tuul või jõgi,
nagu suve kuldsed lilled,
mis surevad peos.
Olen kõik, aga miski pole minu,
ei valu, rõõm, hirm,
ega isegi sõnad minu laulus.

Poemas de amor desesperado, 1949

4.11.19

ANA LUÍSA AMARAL. Europa (Poema 1)



EUROOPA (LUULETUS 1)

Jään siia
su une
või armastuse pärast:

jään su juurde,
kuigi ise vist – oled võimatu?

Oled nii kaugel. Koletiste
elupaik. Aga milliste?

Just seda ehk nägidki unes.
Aga su hirmud
kaitsevad sind.

Alasti istusin
su juurde maha,
oodates sinu pilku.

Escuro, 2014

20.8.19

MARIE-CLAIRE BANCQUART. Du moins, à l’approche du sol



Vähemalt siis, kui ligineb maa
on minutitel mahti
hinge tõmmata.

Lennujaama ümber
on vaba väli
jänestele joosta, taimedele pidutseda
ümarast aknast näeb seda põgusalt

suur tiib laotab oma varju
üle selle tarastatud ala.

Hetkeks
just seal
tahaksimegi oma telgi üles panna,
et elada tulevikku, kus poleks sihtkohti, jällenägemisi.

Terre énergumène
, 2009

13.8.19

CYNTHIA CRUZ. The Invisible Kingdom



NÄHTAMATU RIIK

Üle Orinoco jõe,
läbi mustade väljade,
kus vanasti asus Eeden.

Tulekahju magasin maha,
nagu kuninganna
klaasist kandetoolis,

siis pandi mind murule pikali
ookeanist välja
tiritud lapsena.

Kolm naist tuli hommikul lauluga.
Nad lõikasid mu kõhu kopsu lõhki,
aga seal polnud ühtegi beebit,

ainult roheline merevaht ja kallis-
kividega inkrusteeritud vihmaussid.
Need sõnad, see kohutav laul.

Wunderkammer, 2014

2.8.19

WILLIAM BLAKE. Tyger



TIIGER

Leegid! Leegid! Eredad leegid
öömetsades. Leekivad vöödid
otsekui tuli: kes
su ometi tegi?

Sina, tiiger: tema, surematu,
üks käsi, üks silm
ja õudne sümmeetria.

Sügavuste sügavused, taevaste taevad,
seal läideti sinu silmade tuled,
kuid kes pistis tulle käe?

Metsikult leekivad tiivad, metsikud õlad,
metsiku kunstiga põimiti su süda,
kuni see põksuma hakkas.

See õudne käsi.
Jalgade košmaar.
Sepavasar, kett ja hõõguv ääs,
kus mulksus su aju,
alasi otsekui hirmuunenägu.

Siis heitsid tähed ülalt oma piike
ja taevas uppus nende pisaraisse.
Aga tema? Kas ilmus ta huulile
naeratus, nähes sind?
Kas lambukesegi tegi tema?

Leegid! Leegid! Eredad leegid
öömetsades, leekivad vöödid
otsekui tuli: sina, tiiger,
tema, surematu,
ja õudne sümmeetria.

Songs of Experience, 1794

17.6.19

NICK LAIRD. Grenfell



GRENFELL
i.m.

Palun hinnake, kuidas te kogesite oma kogemust.
Kas olete sellega üldiselt rahul; enam-vähem
rahul; neutraalne; rahulolematu; või üldse mitte rahul?
Kas soovitaksite meie ettevõtet oma sõbrale?

Kas võiksite öelda, et õhtuvalguse langemine pilve-
lõhkujale aitab teha teid õnnelikuks või üldse
mitte? Kas võiksite öelda, et kõik liidu liikmed
on mustas masenduses? Kui peaksite hindama

tundides, kui kaugel me sellest veel oleme?
Kui oskate, palun kirjeldage üksikasjaliselt
struktuuri, milles te sündisite, varasemaid visandeid,
tekstuuri, neid eneseasutusi, mis teie sees

oma päevi veedavad, ja kui olete märkinud
soo, vanuse, rassi, religiooni, seksuaalse sättumuse,
saavutused hariduse alal ja leibkonna kogusissetuleku,
võib öelda, et tunneme teineteist juba piisavalt

ega karda tunnistada, et mõistame neid puhtalt
juhuslike seisunditena, sest ihasid saab alati kaardistada
võõraste peal, ilma eranditeta. Kõik kehad on
vesikehad, see ei olene kokkulepitud tingimustest

ega energiast, mis on mateeriale määratud.
Palun hinnake oma viimast reaalset päeva kümne
palli süsteemis, kus üks on surmavalt igav ja
kümme keerab kontrasti maksimumi peale.

Kuidas te meie klienditoega rahule jäite?
Palun hinnake, kuidas võiks kirjeldada selle
viimaseid minuteid. Tühjale alale võite
lisada oma isiklikud kommentaarid siin

ja kõigil järgnevatel lehekülgedel.

Feel Free, 2019

5.5.19

SAPPHO. νύκτ[. . . ]




… öö

neiud …
pidutsesid terve öö …
nemad võiks laulda sinu ja su kannikese-
sülise mõrsja armastusest.

Ärgates mine …
omaealiste poiste juurde …
et me ei näeks und kauem
kui siristaja [lind].


Fragment nr 30 (LP)

1.5.19

RAFAEL SOLER. ¡Lávate las manos!



PESE KÄED!

Hoolitsedes oma arvukate jõnglaste eest
rääkis isa lakoonilistest sündmustest

näiteks dollari langus
või Merkuuri salapärane kaaslane
kõrgem kui meie kuu ja krooniliselt kurb

koos veini ja mulliveega
kallas ta tähtsusetuid uudised
apokalüptilisi sonimusi
muresid mis ikka toovad hukatust

kuulatas kella ja tema lööke
kuulatas ema supitirinas
kuulatas vakstut linase riide all

kahvlit tõstes
kirjeldas ta kaaliumi kasulikke omadusi
forellide substantsiaalset minevikku
viit ilmakaart mis sündisid lõunas

tema peapiiskopi lõualott
ja kokkusurutud terashuuled
tähistasid kõigi jaoks distantsi

siis võõpasime vaniljega
seltsimehi riiulil
igaks juhuks üksteiselt kunagi küsimata
miks

ta vaidles kella ja tema löökidega
igatses ema supitirinas
meie hääle aga summutas vakstu laudlina all.

29.4.19

GIANNIS RITSOS. Σημείο



TÄHIS

Tume tuul tuhises ümber taevatähtede.
Mingi kurb ja salapärane vägi
muutis puud sünkjaks.

Ainsaks tähiseks pimedas
kaks nappi valgussõõri –
ühe vaikiva naise põlved.


Παρενθέσεις, 1950-61

21.4.19

ANDRÉ BRETON. Non-lieu



MITTEKOHT

päevakunst ja öökunst
haavade tasakaal mille nimi on Vabandage
punane ja tundlik tasakaal raske nagu linnu lend
kui tühjade kätega ratsanikud kel lumest kael
ajavad auruvankreid üle nurmede
see lakkamatult hulluv tasakaal seda ma näengi
näen ühte viisakat iibist
kes naaseb mu südame kinninööritud järvelt
unerattad nõiuvad mõnusaid roopaid
mis kerkivad kõrgele all nende kleitide merikarbid
ja mere kohal kargleb ehmatus
mine nüüd armas koit ära unusta midagi mu elust
võta kaasa need roosid mis peegelkaevudes ronivad
võta isegi paelad mis hoiavad veetilku ja köietantsijate samme
päevakunst ja öökunst
olen akna peal väga kaugel õudust täis linnas
möödub mehi korrapärases rütmis kõigil torukübar peas
nagu vihmasid mida ma armastasin
kui päike paistis ja ilm oli nii ilus
„Jumalaviha juures“ on ühe kabaree nimi kus ma eile käisin
kirjutatud heledale põhjale tähed ise kahvatumad veel
aga klaaside taga liuglevad merenaised
on liiga õnnelikud et midagi karta
siin pole iialgi ühtki laipa ikka vaid asitõenditeta atentaat
ei iialgi taevast ikka vaid vaikus
ei iialgi vabadust muidu kui vaid vabaduse pärast

Le revolver à cheveux blancs, 1932