20.8.19

MARIE-CLAIRE BANCQUART. Du moins, à l’approche du sol



Vähemalt siis, kui ligineb maa
on minutitel mahti
hinge tõmmata.

Lennujaama ümber
on vaba väli
jänestele joosta, taimedele pidutseda
ümarast aknast näeb seda põgusalt

suur tiib laotab oma varju
üle selle tarastatud ala.

Hetkeks
just seal
tahaksimegi oma telgi üles panna,
et elada tulevikku, kus poleks sihtkohti, jällenägemisi.

Terre énergumène
, 2009

13.8.19

CYNTHIA CRUZ. The Invisible Kingdom



NÄHTAMATU RIIK

Üle Orinoco jõe,
läbi mustade väljade,
kus vanasti asus Eeden.

Tulekahju magasin maha,
nagu kuninganna
klaasist kandetoolis,

siis pandi mind murule pikali
ookeanist välja
tiritud lapsena.

Kolm naist tuli hommikul lauluga.
Nad lõikasid mu kõhu kopsu lõhki,
aga seal polnud ühtegi beebit,

ainult roheline merevaht ja kallis-
kividega inkrusteeritud vihmaussid.
Need sõnad, see kohutav laul.

Wunderkammer, 2014

2.8.19

WILLIAM BLAKE. Tyger



TIIGER

Leegid! Leegid! Eredad leegid
öömetsades. Leekivad vöödid
otsekui tuli: kes
su ometi tegi?

Sina, tiiger: tema, surematu,
üks käsi, üks silm
ja õudne sümmeetria.

Sügavuste sügavused, taevaste taevad,
seal läideti sinu silmade tuled,
kuid kes pistis tulle käe?

Metsikult leekivad tiivad, metsikud õlad,
metsiku kunstiga põimiti su süda,
kuni see põksuma hakkas.

See õudne käsi.
Jalgade košmaar.
Sepavasar, kett ja hõõguv ääs,
kus mulksus su aju,
alasi otsekui hirmuunenägu.

Siis heitsid tähed ülalt oma piike
ja taevas uppus nende pisaraisse.
Aga tema? Kas ilmus ta huulile
naeratus, nähes sind?
Kas lambukesegi tegi tema?

Leegid! Leegid! Eredad leegid
öömetsades, leekivad vöödid
otsekui tuli: sina, tiiger,
tema, surematu,
ja õudne sümmeetria.

Songs of Experience, 1794

17.6.19

NICK LAIRD. Grenfell



GRENFELL
i.m.

Palun hinnake, kuidas te kogesite oma kogemust.
Kas olete sellega üldiselt rahul; enam-vähem
rahul; neutraalne; rahulolematu; või üldse mitte rahul?
Kas soovitaksite meie ettevõtet oma sõbrale?

Kas võiksite öelda, et õhtuvalguse langemine pilve-
lõhkujale aitab teha teid õnnelikuks või üldse
mitte? Kas võiksite öelda, et kõik liidu liikmed
on mustas masenduses? Kui peaksite hindama

tundides, kui kaugel me sellest veel oleme?
Kui oskate, palun kirjeldage üksikasjaliselt
struktuuri, milles te sündisite, varasemaid visandeid,
tekstuuri, neid eneseasutusi, mis teie sees

oma päevi veedavad, ja kui olete märkinud
soo, vanuse, rassi, religiooni, seksuaalse sättumuse,
saavutused hariduse alal ja leibkonna kogusissetuleku,
võib öelda, et tunneme teineteist juba piisavalt

ega karda tunnistada, et mõistame neid puhtalt
juhuslike seisunditena, sest ihasid saab alati kaardistada
võõraste peal, ilma eranditeta. Kõik kehad on
vesikehad, see ei olene kokkulepitud tingimustest

ega energiast, mis on mateeriale määratud.
Palun hinnake oma viimast reaalset päeva kümne
palli süsteemis, kus üks on surmavalt igav ja
kümme keerab kontrasti maksimumi peale.

Kuidas te meie klienditoega rahule jäite?
Palun hinnake, kuidas võiks kirjeldada selle
viimaseid minuteid. Tühjale alale võite
lisada oma isiklikud kommentaarid siin

ja kõigil järgnevatel lehekülgedel.

Feel Free, 2019

5.5.19

SAPPHO. νύκτ[. . . ]




… öö

neiud …
pidutsesid terve öö …
nemad võiks laulda sinu ja su kannikese-
sülise mõrsja armastusest.

Ärgates mine …
omaealiste poiste juurde …
et me ei näeks und kauem
kui siristaja [lind].


Fragment nr 30 (LP)

1.5.19

RAFAEL SOLER. ¡Lávate las manos!



PESE KÄED!

Hoolitsedes oma arvukate jõnglaste eest
rääkis isa lakoonilistest sündmustest

näiteks dollari langus
või Merkuuri salapärane kaaslane
kõrgem kui meie kuu ja krooniliselt kurb

koos veini ja mulliveega
kallas ta tähtsusetuid uudised
apokalüptilisi sonimusi
muresid mis ikka toovad hukatust

kuulatas kella ja tema lööke
kuulatas ema supitirinas
kuulatas vakstut linase riide all

kahvlit tõstes
kirjeldas ta kaaliumi kasulikke omadusi
forellide substantsiaalset minevikku
viit ilmakaart mis sündisid lõunas

tema peapiiskopi lõualott
ja kokkusurutud terashuuled
tähistasid kõigi jaoks distantsi

siis võõpasime vaniljega
seltsimehi riiulil
igaks juhuks üksteiselt kunagi küsimata
miks

ta vaidles kella ja tema löökidega
igatses ema supitirinas
meie hääle aga summutas vakstu laudlina all.

29.4.19

GIANNIS RITSOS. Σημείο



TÄHIS

Tume tuul tuhises ümber taevatähtede.
Mingi kurb ja salapärane vägi
muutis puud sünkjaks.

Ainsaks tähiseks pimedas
kaks nappi valgussõõri –
ühe vaikiva naise põlved.


Παρενθέσεις, 1950-61

21.4.19

ANDRÉ BRETON. Non-lieu



MITTEKOHT

päevakunst ja öökunst
haavade tasakaal mille nimi on Vabandage
punane ja tundlik tasakaal raske nagu linnu lend
kui tühjade kätega ratsanikud kel lumest kael
ajavad auruvankreid üle nurmede
see lakkamatult hulluv tasakaal seda ma näengi
näen ühte viisakat iibist
kes naaseb mu südame kinninööritud järvelt
unerattad nõiuvad mõnusaid roopaid
mis kerkivad kõrgele all nende kleitide merikarbid
ja mere kohal kargleb ehmatus
mine nüüd armas koit ära unusta midagi mu elust
võta kaasa need roosid mis peegelkaevudes ronivad
võta isegi paelad mis hoiavad veetilku ja köietantsijate samme
päevakunst ja öökunst
olen akna peal väga kaugel õudust täis linnas
möödub mehi korrapärases rütmis kõigil torukübar peas
nagu vihmasid mida ma armastasin
kui päike paistis ja ilm oli nii ilus
„Jumalaviha juures“ on ühe kabaree nimi kus ma eile käisin
kirjutatud heledale põhjale tähed ise kahvatumad veel
aga klaaside taga liuglevad merenaised
on liiga õnnelikud et midagi karta
siin pole iialgi ühtki laipa ikka vaid asitõenditeta atentaat
ei iialgi taevast ikka vaid vaikus
ei iialgi vabadust muidu kui vaid vabaduse pärast

Le revolver à cheveux blancs, 1932

14.4.19

KETTY BLANCO. Ser



OLEMINE

Jäätis sulab mu peos.
Üks piisk kukub kleidile.
Lasen tal olla.
Usundid vaidlevad olemise üle.
Filosoofid arutlevad olemise üle.
Minul aga
on
üks tume plekk
riietel.

Quién anda ahí
, 2017

2.4.19

ADONIS. La blessure



HAAV

1
Tuule käes magavad lehed
on haava purjelaev
Habras aeg on haava uhkus
ja me ripsmete all turnivad puud
on haava järv

Haav on sild et maale tulla
kui haigutab haud
kui kannatus pikale venib
me surma ja armastuse kallaste vahel
Ja haav on märk –
ta on läbipääs

2
Piinatud helinate keelele
jätan haava hääle
Kaugelt tulnud kividele
põuailmale, kõrbele
jää kanderaamil veetavale ajale
süütan haava tule
Ja kui minu riietes hõõgub ajalugu
kui mu raamatutes puhkevad sinised küüned
ja ma kisendan päevale:
Kes oled sina, kes sööstsid mu märkmetesse
mu neitsilikule maale?
kuulen üht häält, mis kuulutab:
Mina olen haav, mis sünnib ja kasvab
su ahtas ajaloos

3
Nimetasin su pilveks
oi haav, teelemineku turteltui
Nimetasin su suleks ja raamatuks
ja hakkan nüüd pidama kahekõnet
allaneelatud keelega
saartel mis kohe lähevad rändama
muistse languse arhipelaagist
Hakkan nüüd õpetama kahekõnet
palmidele ja tuulele
oi haav, teelemineku turteltui

4
Kui mul oleks ruumi sadamatele
une ja peeglite maal
kui mul oleks laev
kui mul oleks linna varemed
kui mul oleks linn laste
ja pisarate kodumaal
oleksin kõik selle haavale kokku toonud
et sellest saaks laul nagu piik
läbi puude, kivide ja taeva
sametpehme laul nagu vesi
mahalöödud ja tõrges nagu võit

5
Tule vihmana üle meie kõrbete
oi une ja igatsusega ehitud ilm
Tule ise, aga raputa meid
sest oleme ju haava palmipuud
murra meile kaks oksa
haava vaikuse armunud puudelt
puudelt mis haava hoiavad
sõrmed ja ripsmed koos

Oi une ja igatsusega ehitud ilm
kes sa mu lauba karile sööstad
selge kujuga nagu haav
ära ligemale tule – sinust ligemal on haav
ära ahvatle mind – sinust kaunim on haav
Ja see võluvägi mis kiirgab su silmist
ülimatesse valdadesse
jääb haavast ikkagi kaugele
Haav läks juba mööda
jätmata ühtegi saart
ega peibutavat loori

Chants de Mihyar le Damascène, 1961
Traduit de l’arabe par Anne Wade Minkowski