29.5.15

GABRIELA MISTRAL. La extranjera



VÕÕRAS

Võõra aktsendiga jutustab ta metsikutest
meredest ja randadest, mida keegi ei tea;
ta palvetab kujutu, kaalutu jumala poole,
ise muldvana, peaaegu ühe jalaga hauas.
Ta istutas meie aeda kaktuseid ja
lõikeheinu, nii jäi see meile võõraks.
Tema hingamine on kõrbehingus,
kunagi armastas ta lõõskava kirega,
millest ta eales ei räägi, aga kui räägiks,
oleks see nagu mõne kauge taevatähe kaart.
Ta võib meie seas ka kaheksakümmend aastat elada,
aga ikka tundub, nagu oleks ta äsja tulnud;
räägib puhkivas ja ägavas keeles,
mida mõistavad vaid väikesed loomad.
Ühel ööl sureb ta meie keskel
kohutavatesse piinadesse,
padjaks vaid tema saatus
ja tema surm on vaikne ja võõras.

Tala, 1938

28.3.15

TOMAS TRANSTRÖMER. April och tystnad



APRILL JA VAIKUS

Kevad on mahajäetud.
Minu kõrval
lookleb samettume kraav,
peegelpiltideta.

Ainult kollased lilled
annavad valgust.

Mind kantakse mu varju sees
nagu viiulit
mustas kastis.

Tahan öelda ainult üht,
mis kättesaamatult helgib
nagu hõbe
pandimajas.


Sorgegondolen, 1996

19.3.15

TOR ULVEN. Forestilling XIV


KUJUTLUS XIV

(sünopsis)

Vesi, seep, käed, nägu, mustus, vesi, seep, käed, nägu, mustus, ikka ja jälle, igale päevale piisab oma vaevast, piisab täiesti, iga päev ise vaevad (lisaks tavapärastele), niisiis vesi, seep, käed, nägu, mustus. Alguses ainult hallikas, ringitaoline või pigem elliptiline vari valgel portselanil, teatav anti-aupaiste äravoolutoru ümber (kust ometi peaaegu kõik alla läheb), hiljem jämedamalt markeeritud, tumedam mustusekorp, mis ribadena lahti rullub (nagu must kustukumm), kui sõrmega üle käia. Kui midagi ette ei võetaks, hakkaks sinna ladestuma aina paksemaid kihte, see poleks enam korp, vaid hakkaks meenutama ümmargust sitakooki, vohades nagu söögikõlbmatu seenekasv, keskel üksainus ava, mida kraanivesi umbe kasvamast hoiab, aga siis ühel päeval voolab suudmest ainult liiva, kraanikauss on ääreni täis mullaga segatud liiva ja isegi kärbsed, kes munadest välja hauti, on nüüd surnud. Ja mõtted, mida mõeldakse, ei vii ettearvamatu kaoseparveni, vaid lähenevad pigem punktile, kus nad taandatakse üheksainsaks mõtteks, kuni seegi lõpuks kaob.
Aga see on muidugi vaid hüpotees, et mitte öelda, idealistlik hüpotees. Justkui saaks loobuda võitlusest puhtuse eest, justkui oleks võimalik lõpetada mõtlemine. Tõelist regressiooni ei saa õppida. Niisiis, ikka algusest peale: vesi, seep, käed, nägu.

Stein og speil, 1995

22.7.14

CHARLES BAUDELAIRE. La fausse monnaie



VALERAHA

Baarist tulles märkasin, et sõber oma raha põhjalikult sorteerib. Vasakusse vestitaskusse libistas ta väiksemad kuldmündid; paremasse väikesed hõbemündid; põlvpükste vasakusse taskusse hulga punaseid krosse, ja viimaks paremasse püksitaskusse ühe kahefrangise, mida ta enne piinliku hoolega uuris.

„Täpne ja omapärane liigitus!“ mõtlesin mina.

Vastu tuli keegi vaene, sirutades mütsi väriseva käega meie poole. – Ma ei tea, mis võiks tundliku inimese rohkem segadusse ajada kui nende anuvate silmade tumm väljendusrikkus, kust võib välja lugeda nii palju alandust, nii palju etteheiteid. Kui koeri piitsaga peksta, paistab nende haledaist silmist umbes samasugune keeruline tundesügavus.

Sõber andis talle tunduvalt rohkem kui mina ja ma ütlesin: „Õieti tegid. Pärast ehmatavat elamust on kõige suurem mõnu ise üllatada.“ „See oli valeraha,“ vastas sõber rahulikult, nagu tahaks ta oma suuremeelsust õigustada.

Aga minu vaeses ajus, mis näeb aina vaeva, et lihtsaid asju keeruliseks ajada (milline väsitav loodusand!), tekkis äkki mõte, et sõbra käitumist võiks vabandada üksnes iha luua vaese vennikese elus sündmus, võib-olla isegi õppida tundma kõikvõimalikke tagajärgi, mida valeraha kerjuse käes võib tuua, hullemaid ja muidki. Eks ole ju nii, et valeraha võiks paljuneda ehtsateks müntideks? Või hoopiski vangi viia? Mõni pagar või kõrtsmik võiks lasta mehe kinni võtta, arvates, et ta on valerahategija või levitaja. Aga sama hästi võiks valeraha ühe armetu spekulandi käes muutuda rikkuse eoks, mis kestaks mitu päeva. Nii sai mu fantaasia muudkui hoogu juurde, laenates sõbralt tiivad ja tuletades kõikvõimalikest oletustest kõikvõimalikke järeldusi.

Sõber aga katkestas mu mõttelennu järsult, vastates peaaegu samade sõnadega: „Õieti ütlesid. Kõige mõnusam on kedagi üllatada, andes talle palju rohkem kui ta oodata oskas.“

Vaatasin otse tema lagedatesse silmadesse ja mul hakkas õudne, nähes, millise vaieldamatu siirusega nad mulle vastu särasid. Taipasin nüüd, et sõber tahtis ühekorraga teha kasuliku tehingu ja annetada heategevuseks; ta tahtis säästlikult paradiisi jõuda, ja saada helde südame diplomi veel pealekauba. Mina oleks talle äärepealt andestanud kuritegeliku naudingu iha, milles teda äsja kahtlustasin; tundus nii huvitav ja iseäralik, et talle teeb lõbu vaeseid sisse mässida, aga seda mannetut arvestust ei saa ma talle kunagi andestada. Õelust ei saa kunagi vabandada, aga kui inimene ise teab, mida ta teeb, on selles suurt joont; kõige lootusetum pahe on see, kui kurja tehakse lollusest.

Petits Poèmes en prose, 1869

6.5.14

KAUKSI ÜLLE. Latsõn



LAPSENA

Kui olin väike,
viisid külalapsed mu mängumajja.
Muuseas ütlesid nad tihti ühte sõna,
mida ma polnud kuulnud.

Kogusin sõna ära, nagu kogutakse murret
ja hakkasin kodus tarvitama.
Loomulikult.
Mamma, tädi ja ema,
kel oli teisigi külanaisi külas,
hakkasid kätega vehkima.
Ei, see sõna ei sobi.

– Miks? – olin mina püha imestust täis.
– Prosta, pead kuidagi peenemalt ütlema –
Mina olin väike
külalaps Pärlijõe kaldalt.
Peeni sõnu palju ei teadnud.
Üks peen asi tuli meelde,
mis kodus oli:
virviis.

Ja otsekohe tunnistas suguvõsa naistevägi mu geeniuseks.
Aga sellest kuldrantidega serviisist
on alles ainult üks ärakriibitud liud.

Palunõiaq, 2012

3.5.14

EINO SANTANEN. Muodon vanhimmat




KÕIGE VANEM MUDEL

Pimedas luusivad robotid,
originaalsed tšehhi robotid kahekümnendatest.
Robota! kisendavad nad, uhked originaalsed robotid,
hüüdes iseenda nime.
Robota! möirgavad nad, naftasegused elukad,
hiiglase vaimusünnitised, robotid:
kurvameelsetena kauguses,
ebamäärastena kauguses,
mattudes vastuoludesse,
muutudes peaaegu julmaks oma õiglusejanus.
Robota! Kui päike pageb monoliitide kohalt,
tähistavad nad vägisi
öö salajast geomeetriat.
Õudne on inimesel vaadata
neid metsikuid mudeleid.

Kuuntele, romantiikkaa, 2002

24.4.14

DYLAN THOMAS. Once it was the colour of saying




Kord lausumised helkisid nii
Et vettis mu laud selle künka inetum külg
Kus kummuli põllul vaikselt istus kool
Ja mustvalge tüdrukulaik kasvas kui mängiti;
Pean lammutama lausumiste õrnu merelihkeid
Et kõik võluvalt uppunud tõuseksid kirema ja tapma.
Kui popipoistega vilet lasin veehoidla pargis
Kus öösiti kividega pildusime
Külmi ja kuu pealt kukkunud käolisi
Armunuid lehevoodite poris,
Oli puude vari neil sõna mil varje mitmenäolisi
Ja välguvalguse lamp vaestele pimedas;
Nüüd saab mu lausumisest mu lagunemine
Ja iga kivi harutan lahti kui lõngakera.

The Map of Love, 1939

20.4.14

ANJA ERÄMAJA. Kaikki mukaan, everybody















KÕIK KOOS, EVERYBODY

Ma õõtsun, me õõtsume, see käib asja juurde. Hesekiel liitis kuivad luud ühte, kuulake Issanda sõna. Varbaluu pöialuu külge, pöialuu kannaluu külge. Vend jättis hundikoera koju, Leppänenil on patšokid viltu, ta kogub neid, teeb nendest sirme. Kaelaluu pealuu külge, Kapanenil jõulukõrvarõngad ja katkine hammas, rõve, kioskites müüakse kõvaks läinud karamellikomme.

Lööme käsi kokku, tervis tuleb, kuulake Issanda sõna. Naised saunalavale ja kartulid keldrisse. Nüüd alles näitame vanakestele, kuhu minek, nüüd alles sünnitame! Uus mees hingab naerugaasi, vana paneb stroboskoobi pöörlema, kõik koos! Käed üles, lehvitame, kompame õhku – õhk, see imeline element!

Pealuu kaelaluu küljest lahti, puusaluu reieluu küljest lahti. Leppänen võtab oktaavi võrra madalamale. Auto mattub lumme, majandus vangub, ja mina, teen ikka spagaati, üks jalg Nebraskas, teine Vladivostokis. See on rahvusvaheline laul.

Laulajan paperit, 2005

5.3.14

TONE HØDNEBØ. Som Archeanassa



OLEN NAGU ARCHEANASSA Sappho luuletuses
pean ennast sissetungijaks
ja sestsaati olengi üksi

Mis tähendab olla lugude läte
Ariadne lõng elavatele.
Käin ringi, söön, magan ega taha siin olla

Sind ma öösel unes ei näinud;
armas on üks isiklik sõna
teekond surmast surelikkusesse.

Nedtegnelser, 2004

2.3.14

DUNYA MIKHAIL. I Was In A Hurry



MUL OLI KIIRE

Eile kadus mul ära üks maa.
Mul oli kiire
ja ma ei märganud, kuidas ta kukkus
nagu murtud oks hajameelselt puult.
Head inimesed, kui keegi mööda läheb
ja talle peale satub –
ehk on ta mõnes kohvris,
taevale pärani valla,
või kivisse kriibitud
nagu haigutav haav,
või mässitud
emigrantide tekkidesse,
või ära visatud
nagu võiduta loteriipilet,
või unustatud maha
purgatooriumisse,
või sihitult ekslemas
nagu laste küsimused,
või sõjasuitsuga üles kerkimas,
või kiivri sees liival veeremas,
või Ali Baba tünnis peidus,
või maskeerunud politseinikuks
kes ässitas üles vangid
ja siis põgenes,
või istub ta ühe naise peas,
kes üritab naeratada,
või on hajunud
nagu uute Ameerika immigrantide
unistused.
Kui keegi talle peale satub,
palun tooge ta tagasi.
Palun tooge ta tagasi, sir.
Palun tooge ta tagasi, madame.
See oli minu maa…
Eile kui ta kadus,
oli mul kiire.

The War Works Hard, 2005