7.8.20

RO MEHROOZ. I wanted to share a cup of tea

Tahtsin istuda maha, juua koos sinuga tassi teed, 
kanget rohelist, tummist, suhkruga teed. 

Eksitee vedas mind seljas; kiskus mu eemale. 
Kaugele, õiget rada ma käia ei saanud. 

Tahtsin istuda maha, juua koos sinuga tassi teed, 
kanget rohelist, mõrudat, kuuma teed. 

Teelehti ostsin, piima ja suhkrut ja kõike, 
aga jäin hiljaks, kuumalt ei saand enam juua. 

Katkine teekann, kinni keeratud gaasipliit, 
saatuse riknenud kookos; jäi ainult koor. 

Tahtsin istuda maha, juua koos sinuga tassi teed, 
kanget rohelist, tummist, suhkruga teed. 

Tahtsin, et tassi jääks suudlema minu huul, 
aga vasakule vuhises saatus, mis ma nüüd teen? 

Talv, lumi, läbiränd. Mina oma teed ei joonudki. 
Mahe naeratus, sosin kõrvus, mina ei kuulnudki.

Modern Poetry in Translation, No.2 2020

17.3.20

HENNING H BERGSVÅG. Du går ikke ut lenger




Sa ei käi enam väljas. See pole valgus, mis sind hirmutab. Lürbid seda ahnelt endasse, igat grammi. Alates hetkest, mil ma näen, kuidas sa hommikul silmad avad ja sirutad käe öökapile sigareti järele.

Päike tagaaias on kõrgel majade kohal. Pildistad silmadega tema liikumise igat millimeetrit, aga endale ei jäta midagi. Ühtki sõna sellest ei imbu sinu kirjatöösse. Kust kogu see valgus küll tuleb?

Dette er ikke et stille sted
, 2020

14.3.20

ILYA KAMINSKY. We Lived Happily during the War



MEIE ELASIME SÕJA AJAL HÄSTI

Ja kui pommitati teiste maju, siis

protestisime,
aga mitte piisavalt, olime küll vastu, aga mitte

piisavalt. Olin
voodis, voodi ümber varises Ameerika:

üks nähtamatu maja teine nähtamatu maja kolmas nähtamatu maja –

viisin tooli õue ja vaatasin päikest.

Kuus kuud
oli kestnud rahamaja hukatuslik valitsusaeg

rahatänaval rahalinnas rahariigis,
me suures rahariigis, ja meie (andke meile andeks)

elasime sõja ajal hästi.

Deaf Republic, 2019

8.1.20

ADELAIDE IVÁNOVA. A mulher casada



ABIELUNAINE

istun
ringis
nii nagu
üritusel
kohane
kulistan
veini
oliivi-
kivid
panen
kõrvale
haldan
oma
fertiilset perioodi
teesklen
et olen
registreeritud
vaktsineeritud
ilus
koduloom
ülistan
banaalsusi
osalen
vestluses
lähen ära
viiakse koju
sõidan tummalt
peas keerlevad
väiksed asjad
seks
bikiinid
žiletid
reisid
oliivid
salvrätid
munad
magusad mandlid
jääkarud.

o martelo, 2016

16.12.19

CYNTHIA CRUZ. Porcelain Pillow in the Form of a Theater



PORTSELANPADI TEATRI KUJUL

Auk taevas tuli minu juurde

sosistas ja ma ütlesin

ei. Ma ei
kuule seda.

Aga ta sosistas, tal olid kollased
sõrmused ja karjade kaupa vastuseid.

Sada aastat elasin maa-alustes kongides,
hulkudes pikalt üles-alla mööda rõskeid treppe.

Ja sosistaja
tuli jälle tagasi.

Ja mina ütlesin, ei

ma ei hakka rääkima.

Ja seekord tulid kõrbeloomad minu juurde
istusid mu kõrvale

aga nad ei hakanud mind armastama.

Ja siis tuli taeva kuningas
ja kuu keerles nagu vurr.

Ja mina läksin lõputu rongkäigu lärmi ja kellamängu sisse,
kõrbeloomad minu taga langesid karjade kaupa,

otsekui lööve, kohutav hüljatud vastus,
karusnaha ja luksuse lõputu rong.

Wunderkammer, 2014

8.12.19

ERICA JONG. The Stone People



KIVIRAHVAS

Inimesed, kes elust eriti
ei hooli,
kes veavad oma keha lihtsalt harjumusest
siia-sinna,
kes nälga tundmata
täidavad suu,
kes muudkui lähevad, minemata kuhugi,
kes armastuseta kepivad
ja vimmata vihkavad –
sest mis salata, nad on ju elus
ainult juhuse tõttu,
sest mis salata, ega nad kunagi
sündida tahtnudki,
sest mis salata, nemad ei järgi
oma tähte.

Nemad ongi kivirahvas.
Nende nahk on varjude värvi.
Nad seisavad üllatunult nagu kujud skulptori hoovis.
Sinu armastust nad ei taha.
See neid ei päästaks.

Kui mõni lennuk vahel puruks kukub,
laulavad just nemad
üht habrast laulu leegitseva mootori taustal.
Pärast autoõnnetust leitakse nende naeratavad laibad.
Lume alt leitakse nende jäätunud naeratused.

Nüüd avan oma peo
õhule ja veele.
Nüüd kustub mu meelest isegi mälestus valust.
Nüüd unustab mu käsi,
kuidas tõmbuda rusikasse.
Nüüd olen kerge,
mu peopesas surm.

Loveroot
, 1975

11.11.19

SILVINA OCAMPO. Canto



LAUL

Oi, miski, mitte miski pole minu oma!
Ei minu hääle kõla ega mu äraolevad käed,
mu kauged kallistused.
Kõik on mulle antud. Oi, mitte miski pole minu oma.
Olen nagu sünkja järve peegeldus
või hääle kaja sinise kaevu
põhjas pärast vihma.
Kõik on mulle antud,
nagu vesi või klaas,
millest võib saada ükskõik mis –
suits, spiraal,
maja, kala, kivi, roos.
Olen iseendast nii erinev, nii teistsugune,
nii nagu mõnikord inimesed rahvamassis.
Olen kõik need kohad, mida olen armastanud.
Olen naine, keda vihkan kõigist enam
ja olen see lõhn, mis mind ühel ööl haavas
ebakindla saatuse määrustega.
Olen varjud, mis imbusid autosse,
olen helendav uks,
silmadesse peidetud salajased kallistused.
Olen kadedus, olen puss
ja punaste haavade valu.
Pikkade ahnete pilkude helk olen ma.
Olen hääl, mida kuulsin ruloo tagant,
olen valgus, õhk suhkrumändide kohal.
Olen sõnad, mida jumaldasin
imetletud raamatute huulil.
Olen hurt, kes pages kaugustesse,
üksik oks teiste okste vahel.
Olen rõõm päevast,
leekide mühin.
Olen paljaste jalgade vaesus
ja lapsed, kes tummalt eemalduvad.
Olen see, mida mulle pole räägitud, mida ma ei tea.
Oi, tahtsin, et kõik oleks minu!
Olen kõik, mille olen kaotanud.
Ja kõik see on haaramatu nagu tuul või jõgi,
nagu suve kuldsed lilled,
mis surevad peos.
Olen kõik, aga miski pole minu,
ei valu, rõõm, hirm,
ega isegi sõnad minu laulus.

Poemas de amor desesperado, 1949

4.11.19

ANA LUÍSA AMARAL. Europa (Poema 1)



EUROOPA (LUULETUS 1)

Jään siia
su une
või armastuse pärast:

jään su juurde,
kuigi ise vist – oled võimatu?

Oled nii kaugel. Koletiste
elupaik. Aga milliste?

Just seda ehk nägidki unes.
Aga su hirmud
kaitsevad sind.

Alasti istusin
su juurde maha,
oodates sinu pilku.

Escuro, 2014

20.8.19

MARIE-CLAIRE BANCQUART. Du moins, à l’approche du sol



Vähemalt siis, kui ligineb maa
on minutitel mahti
hinge tõmmata.

Lennujaama ümber
on vaba väli
jänestele joosta, taimedele pidutseda
ümarast aknast näeb seda põgusalt

suur tiib laotab oma varju
üle selle tarastatud ala.

Hetkeks
just seal
tahaksimegi oma telgi üles panna,
et elada tulevikku, kus poleks sihtkohti, jällenägemisi.

Terre énergumène
, 2009

13.8.19

CYNTHIA CRUZ. The Invisible Kingdom



NÄHTAMATU RIIK

Üle Orinoco jõe,
läbi mustade väljade,
kus vanasti asus Eeden.

Tulekahju magasin maha,
nagu kuninganna
klaasist kandetoolis,

siis pandi mind murule pikali
ookeanist välja
tiritud lapsena.

Kolm naist tuli hommikul lauluga.
Nad lõikasid mu kõhu kopsu lõhki,
aga seal polnud ühtegi beebit,

ainult roheline merevaht ja kallis-
kividega inkrusteeritud vihmaussid.
Need sõnad, see kohutav laul.

Wunderkammer, 2014