20.1.19

ALEX DIMITROV. All the Way Up I Took Myself



LÄKSINGI PÄRIS ÜLES

Sinu sees on pisut mindki, tead küll.
Nii nagu päevas on ööd, või Pariisis
New Yorgi tunnet.
Võiksin paljugi öelda,
võiksin rääkida sulle Veneetsiast
või sellest, kuidas Turneri maalid
muudavad meid palju ilusamaks,
kui oleme nende ees,
rääkida Bulkaenist, kuidas ta seisis,
suu lahti, ja poisid sülitasid
kordamööda talle suhu –
kuidas tatt muutub vahel roosideks,
kuidas roosid muutuvad olematuks.
Oleme udust madalamal,
vahel oleme udu sees
ja üritame – kirjutada või helistada,
paneme telefoni ära, unustame, miks
või kellest õieti puudust tundsime.
Kas ma sulle juba rääkisin? Käisin
lõpuks Empire State’is, selles hoones,
läksingi tõepoolest päris üles.
Muidugi, see on pöörane, aga ma nägin
all kõiki, keda armastan, otsekui kujukesi.
Sina kõndisid mööda linna,
pikk must mantel seljas,
ja tundsid, et oled kauge ja õnnelik.
Vihm oli punane, kõik muu, mitte
mineviku moodi, oli roosid.

Together and by Ourselves, 2017

13.1.19

GIEDRĖ KAZLAUSKAITĖ. Išprievartavau save



vägistasin iseennast
tugitoolis loorberipuu all
pseudosakraalse muusika saatel
ameno dorime
padre

tüdruk keda unes suudlesin
muutus mu emaks
häbiga ärkasin
libiido langus
rippuvad rinnad jne

tema hingamine öös
minu lainete laksumine
kajakate kinnitopitud sõõrmed
nende lämbuvad kiljatused

piima ja nurmede jumal
mõtleb meie kahe õhtupalvetele
saates laevu teele
hommikul muutub ta tagasi
mu isaks maailmapäästevestis

tema tütar kes vägistas iseenda
kardab ainult kahte asja:
üks on öö, teine päev

Heterų dainos
, 2008

7.1.19

MARCELIN PLEYNET. La tentation du jour



PÄEVA KIUSATUS

tungid ilma rahata puuri
su sees väriseb puu
politseinik meenutab pussi
sinusse tungib hirm

tee peal on päikese mälestus sinu jumal
sinusse tungib tee mälestus
põõsas mille sõid ära
sinu keha mälestus
lahkunud praegu
õnne teel

une sees on siin jäätmed
unenägijad ületavad jõe mäletamata
elu kiirgavad tänavakivid
elavad elavate ja surnute sees

sa värised inimeste õigluse ees

Provisoires amants des nègres, 1962

4.1.19

MYRIAM FRAGA. Arúspice



HARUSPEKS

Elan
Eufrati
vasakul kaldal.

Minu silmapiir on
jäine sõõr.

Inimese saatus
asub pimeda linnu sees.
Liiva pealt loen
üleujutuse märke.

Otsides olen otsinud
kõikjalt,
aga tõde on nagu jõgi,
mis eitab iseennast.

Olen taevatähtede lugeja,
minu koorem
on sisikonna saladus,
mis aina kordab:

Põrgut ei loodud
malbetele.

As purificações ou O sinal de talião, 1981

1.1.19

ADONIS. Il vient désarmé comme la forêt



Ta tuleb relvitult nagu mets, otsekui pilv, mida ära ajada ei saa. Eile kandis ta mandrit süles ja viis mujale mere.

Ta joonistab päeva tagakülje, voolib seda jalgadega ja laenab öö käest saapad, aga siis jääb ootama midagi, mis ei tule. Ta on asjade füüsika – tunneb ja nimetab neid, aga hoiab nimed enda teada. Ta on tõelisus ja selle vastand, elu ja see, mis polegi elu.

Ta elab seal, kus kividest saavad järved ja varjust saab linn. Ta elab ja meelitab meeleheidet, pühib minema lootuse ala, tantsib, et maa hakkaks haigutama ja puud magama jääksid.

Juba on ta siin ja kuulutab äärmuste ristumist, uuristab meie aja laubale nõidusemärgi.

Ta täidab terve elu, ilma et teda nähtaks. Ta muudab elu vahuks ja upub selle sisse ära. Homsest teeb ta jahilooma ja kütib seda meeleheitlikult. Tema sõnad on graveeritud, nad tuhisevad ekslemisse, ekslemisse, ekslemisse...

Tema isamaa on ebakindlus, aga silmi lugematul hulgal.

Ta terroriseerib ja reanimeerib. Temast nõrgub draamat ja valgub välja irooniat. Inimesel võtab ta koore maha nagu sibulal.

Ta on tuul, mis ei tagane, ja vesi, mis ei naase oma lättesse. Ta loob oma liigi, lähtudes iseendast – tal pole esivanemaid ja sammudes on tema juured.

Ta kõnnib kuristikus ja tal on tuule siluett.


Chants de Mihyar le Damascène
, 1961
Traduit de l’arabe par Anne Wade Minkowski et Jacques Berque

21.12.18

GIANNIS RITSOS. Πεíνα



NÄLG

Öö sai läbi, suu triiki täis vaikivat vett. Koidikul
säras köierullide peal läbimärg päike.
Näo varjud, mastivarjud, reisid –
olid ja ei olnud ka – nad ei kustutanud meie nälga.

Keegi hõikas mägede tagant, keegi teine
puude tagant; ja veel keegi, ja veel keegi,
kõikjalt loojangu hämarusest – kuhu joosta?
Mis suunas? Ehk hõikasime meie ise? Ja mäed
kasvasid suuremaks ja teravamaks nagu näljase hambad.

Παρενθέσεις, 1946-47

16.12.18

A K BLAKEMORE. is it safe to sleep naked in a hotel room?



KAS HOTELLITOAS ALASTI MAGADA ON TURVALINE?
(kuuldemäng)

ESIMENE HÄÄL:
arvatavasti muretsed suguhaiguste pärast ja tead ka üht-teist sellest, kuidas need ühelt inimeselt teisele nakkavad. võib-olla tead seda oma kogemusest. võib-olla on sul endal mõni suguhaigus ja sa küsid seda altruismist.

TEINE HÄÄL:
tegelikult muretsed sa võõraste pärast. need on inimesed, keda sa ei tunne, aga kes on selles voodis maganud või kunagi magavad. muidugi on tõsi, et mõned inimesed on... ebapuhtad. ainus, kes minu hügieeninõuetele täielikult vastab, kes kindla peale on absoluutselt tasemel, olen mina ise.

KOLMAS HÄÄL:
või oma kallim?

TEINE HÄÄL:
ei, isegi mitte oma kallim.

ESIMENE HÄÄL:
kas kaks inimest üldse saavad teineteist täielikult usaldada?

KOLMAS HÄÄL:
nüüd räägite solipsismist.

ESIMENE HÄÄL:
me oleme realistid.

(paus)

kui teema juurde tagasi tulla, siis voodilinade kaudu suguhaigus ilmselt ei nakka, isegi kui need on räpased. tegelikult te kardate mandavoškasid. praegustel andmetel on kogu maailmas 2 protsenti inimesi kubemetäidega nakatunud, seega võib oletada, et siin rahvarohkes hotellis, keset pulbitsevat internatsionaalset metropoli (väljas kasvavad palmid), on juba maganud keegi, kellel olid kubemetäid, siin selles voodis.

TEINE HÄÄL:
aga kas ta oli alasti? kas ta küsis, kas selles hotellitoas on turvaline alasti magada?

NELJAS HÄÄL:
mitte iialgi pole turvaline.

ESIMENE HÄÄL:
kui voodilinu pole vahetatud, võib nakkuse saada ka mittesugulisel teel. mis puutub kubemetäidesse, ei ela nad kuigi kaua, kui puudub inimkeha soojus.

NELJAS HÄÄL:
aga kes olete teie, et tema üle kohut mõista?


Fondue
, 2018

26.11.18

GIANNIS RITSOS. Το ίδιο αγκάθι



SEESAMA OKAS

Öö meie vastas justkui lastekodu
fassaad, kahekordne, aknad kinni.

Järgmisel päeval üks naine, puude all,
kisub talla seest okast välja –

sedasama okast, millele astume iga öö.

Παρενθέσεις, 1950-61

23.11.18

GIEDRĖ KAZLAUSKAITĖ. Bibliotekos laiptai



RAAMATUKOGU TREPP

Unetutel tundidel
püüdsin kujutleda pudeleid,
mis tuli tühjaks juua.

See rida ei mahtunud tuppa ära,
läksin siis rõdule magama.

Ikka haaras mind surmahirm,
et elan nii kaua,
aga ilma produktita, ainult kahjumiga.

Olen ikka tahtnud olla õmbleja –
nii meditatiivne töö, võid mõttes
kirjutada romaani.

Mõned sõbrannad olid õmblejad –
nägid välja nii originaalsed, aga nüüd
ma selline olla ei tahaks.

Kuigi kõrvus kõlab ikka õmblusmasina lõksumine;
peeni ja toimseid unekangaid
libiseb karedate sõrmede vahelt läbi.

No kui vähegi saab, siis teistes raamatutes –
ei mingit ema ega psühhoterapeuti.

Hommikuti kogunesid raamatukokku
prouad doktorandid, silmis õud,
nutvad lapsed jäeti lasteaeda.

Läksin üles neljasaja-aastasest trepist
ja palvetasin: siin olen mina, igavene doktorant.

Tänan sind, Issand, et ma ei ole selline – ilus, armas ja hea;
tänu ettehooldusele (võib-olla sinu?) ei sündinud ma korralikus peres.

Tänan sind, et ainult igavene rahvas läheb trepist üles,
ja pudelite arvu ei tea keegi.

Tänan sind, et magades öösiti rõdul
lõksuvad mu kõrvus laused romaanist.

Nagu siis, kui lapsena kiikusin puust pedaalil,
ajades ringi terasest ratast.

Kui ma seda romaani kirja ei panegi –
olen vähemalt luku külge õmmelnud.

Tiirutan siin trepil nagu ümber tundmatu telje –
õmblustel, mis elavad kauem kui veresooned.

Singerstraum, 2016

18.11.18

DOVYDAS GRAJAUSKAS. Žmogus su klausimais



KÜSIMUSTEGA INIMENE

ta küsis kõiksugu küsimusi

nagu väike laps
kes muutub tüütuks – ikka miks ja miks
mis see on, mis mõte sellel on
mida see tähendab
ja milleks seda üldse
vaja on

püüdsime talle kenasti seletada
et mingu siis kuhugi kloostrisse
aga tema ei läinud, vaid vastas –
seal õpitakse ainult vaikima

(tal polnud
vähematki
taktitunnet)

tõsi, korra ta proovis rehabilitatsiooni –
veenis end, et kellelgi polevat õigust
vastata, absoluutset tõde pole olemas
aga siis läks lahti päris põrgu –
ta tahtis kõik tõed kohe teada saada

kõik läksid närvi, veri tõusis pähe
mehed tahtsid talle molli anda
aga naised püüdsid ignoreerida
vaadates teda külmalt ja kalgilt

ometi ei teadnud keegi
mida talle
vastata

Apie reiškinius, 2017