2.7.18

TOR ULVEN. Visst finnes skjønnheten



ILU LEIDUB VIST igal pool. Ma laman voodis, tuli kustutatud, laman ja hingan rahulikult, kui kuulen linnulaulu. Kõigepealt kostub sädistamist akna tagant, pargi poolt, päris lindude sädinat, kuni avastan, et need on tegelikult mu enda kopsud – kui hinge kinni hoian, jääb kõik vait. Suitsetan umbes kolmkümmend sigaretti päevas, kangeid, köhin välja kõvasid limaseid klompe (mis meenutavad millimallikaid või molluskeid, justkui mu sisemiselt rannalt), ja lima loksub bronhides, eriti õhtuti, ning teeb ikka vahel vilistavat häält, mis meenutab linnulaulu. Kopsudel on puude kuju, nii elavadki seal laululinnud. Minu sees on puud sädistavate lindudega. Vaja oleks veel ainult, et kest nende ümbert laiali laguneks.

Fortæring, 1991

17.6.18

ANA GORRÍA. Ariadna olvida el mar



ARIADNE UNUSTAB MERE

Tema nägu naaldub. Kaldast edasi
kõik oli rahu. Lõhn. Ääretus.

Tõed andsid ruumile järele,
õõtsusid õrnalt okste vahel.

Ta hingas külma õhku, mis avanes
kopsudes nagu paberist päike.

Tunda mere valgust, tema koridore.
Jätta maha sool. Minna tagasi koju.

Araña, 2005

23.4.18

HENNING H. BERGSVÅG. Hele verdener av ord



Terved sõnadest ilmad kadusid. Kaks peeglit
nii tihedalt vastastikku, et ei peegelda midagi.

Ärkasin ja peas oli üks lause. Hea lause. Terve hommikupooliku olen püüdnud
seda unustada. Mitte talle järgneda, mitte luua talle kohta maailmas.

Sinu keha hõivas pelga kuupmeetri meie ruumist.
Kui õhk siin pulbriks pudeneks: kolm tuhat teelusikatäit.

Du er ikke her, 2016

2.4.18

VICENTE ALEIXANDRE. Mi voz




MINU HÄÄL

Sündisin ühel suveööl
kahe pausi vahel. Räägi: ma kuulan.
Sündisin. Kui sa vaid näeksid, millist agooniat
vähemagi vaevata kujutab kuu.
Sündisin. Sinu nimi oli rõõm;
üks lootus, üks lind päikeselõõsas.
Saabuda, saabuda. Meri oli tukslemine,
peopesa, soe medaljon.
Nüüd saabki olla valgust, kallistusi, ihu, silmapiire,
võib rääkida mõttetuid sõnu,
mis keerlevad nagu kõrvad, merikarbid,
nagu paokil kõrvalest, mis koidab
(kuula, kuula) mahatallatud valguse käes.

Espadas como labios, 1932

19.3.18

VÉNUS KHOURY-GHATA. Les arbres qui savaient écrire sont partis



Puud kes kirjutada oskasid läksid ära
muutusid paberiks
nad loevad ilma prillideta hommikust ajalehte
ja söövad õhtust suppi tagasipööratud lehtedega raamatutes
kord aastas saadavad nad metsauudiseid
postiljon ajab ümbrikud segi
„ootan sind mu arm“ kordab sametpehme lõhega mandlipuu
„minu lunastust kehastab põõsalind“ kuulutab kääbuskirss
pilliroog kes peenelt sulge hoiab
lisab tindile lusikatäie roosivett ja joob siis kõik ühe sõõmuga ära

Quelle est la nuit parmi les nuits, 2004

28.2.18

CHRISTIE WILLIAMSON. Trouble




HÄDA

Häda on selles,
et ma meeldin sulle
ja sina mulle
ja kuna me seda ei valinud,
ei saa enam jätta valimata
toda häda sulle,
häda mulle.
Häda on selles,
et mina olen mina
ja sina sina
ja me oleme täiesti erinevad,
aga vahel tundume samasugused.
Häda sulle,
häda mulle.
Häda on selles,
et see, mis ma räägin, on tõsi
ja nii peabki olema,
sina oledki ainus,
kellele olen sellest rääkinud.
Häda mulle,
häda sulle.
Häda on selles,
et ma ei kao kuskile,
sest mu meelest võikski elada
ainult sinu pärast,
nii olengi ikka siin
ja tänan sind, et tõid
häda sulle
häda mulle.

Oo an Feddirs, 2014

4.2.18

CHARLES BAUDELAIRE. L'albatros




ALBATROSS

Albatross: see on suur merikajakas.
Sügavike kohal liugleb laev,
laeva kõrval merikajakad, ükskõiksed
reisikaaslased.

Siis lahutab meeskond meelt.
Üks püütakse kinni: nüüd seisab ta tekil,
heledad tiivad sorakil
nagu aerud.

Sinitaeva kuningas! Tiivuline rändur!
Kohmakas, armetu sandike.
Kas ta tõesti oli kunagi ilus?
Vaevalt küll.

Mingi koomiline koletis paterdab
mannetult laudade peal,
keegi mõnitab, topib noka vahele piipu,
keegi tuterdab järel, matkib sammu.

Kas tõesti ta – lendas?

Poeet ongi pilvede prints.
Kui möllab torm, ta tuuseldab ringi
kui tont. Teda lastakse vibust:
halb nali.

Siis seisab ta maa peal. Oi pagulane.
Ümberringi räuskamine, huilged.
Nende tohutute tiibadega
ei saa ju käia.


1859

26.12.17

LIYOU LIBSEKAL. Regrets as Long as Fishing Lines



KAHETSUSED PIKAD NAGU ÕNGENÖÖRID

Nägin unes, et oleme tehtud liivast,
mis niriseb merihuntide suust
(ja mulle meenus, et püüdsin kaks tükki Langanost);
ema loksutas meid maha ja me võtsime kuju,
siis köhis ta välja pronksist rõnga
ja vajutas selle meie kõigi otsaette,
siis, alates vuntsidest,
purunes ta merekarbikuhjaks,
peitsin nad oma juustesse
ja läksin rannajoone servani,
tahtsin anda talle rahu, teda õnnistada,
aga tükid sulasid päikse käes ära
ja mu rand jäi halliks ja sopaseks.

Bearing Heavy Things, 2015

28.10.17

CHARLES BUKOWSKI. Small talk




LOBAJUTT

tulin baaripukilt maha
ja läksin meeste vetsu.
selgus et vetsus
polnudki pissuaari
ainult üks kaaneta
peldikupott
ja poti sees paar
koledat junni.
püüdsin jalaga vett
peale tõmmata aga
hoob oli katki.
vaatasin kõrvale ja
kusin
tõmbasin luku kinni
läksin kraanikausi juurde:
dosaatoris polnud seepi.
keerasin kraani
lahti ja sealt
tilkus mingit külma
roostepruuni vedelikku.
paberist käterätte
polnud
ja peeglinurgast
oli suur kild
ära tulnud.

tulin vetsust välja
ja kõndisin tagasi puki juurde
võtsin istet.

„ei tea kas Valenzuela
teeb Dodgersiga
lepingu?“ küsis
baarimees.

„mul ükskõik,“
vastasin, „mulle
pesapall ei meeldi.“

„ah pesapall ei meeldi?“
küsis tema. „sa oled mingi
pede või?“

„oma arust mitte,“ ütlesin
mina. „anna veel üks
õlu.“

kui ta külmkapi kohale kummardas
oli mul au silmitseda ta
jämeda perse kannikaid.
valgete pükste hargivahe
juures oli suur kollane
plekk.

ta tuli pudeliga tagasi
kaksas korgi pealt ja
lajatas õlle mu ette
letile.

„kui pesapall ei meeldi
mida sa, mees, siis
vabal ajal teed?“
päris ta.

„keppi teen,“ vastasin mina.

„unistaja,“ ütles tema
võttis mu raha ja läks
kassaaparaadi
taha.

„tõsi seegi,“ vastasin.

arvan, et seda ta
enam ei kuulnud.

Sifting Through the Madness for the Word, the Line, the Way, 2002

23.10.17

EZRA POUND. Song of the Bowmen of Shu



SHU VIBUKÜTTIDE LAUL
Kutsugen, 4. saj e.m.a

Siin me olemegi. Nopime varajasi sõnajalavõrseid
ja arutame, millal küll ükskord koju jõuame?
Ken-nini hõim on meie vaenlane, sellepärast olemegi siin,
ega need mongolid meid ju rahule ei jäta.
Urgitseme mullast pehmeid sõnajalavõrseid
ja kui keegi ütleb „kodu“, jäävad kurvaks kõik.
Kurvad mõtted ja meel, kange kurbus, janu ja nälg.
Veel pole kindel, kas peame vastu, keegi ei saa sõpra koju lasta.
Urgitseme välja vanu sõnajalarootse.
Arutame: võib-olla saame siiski hingekuul koju?
Kuningakojas pole iial rahu, ega meidki rahule jäeta.
Meel on kibe, ja ometi ei saa me kodupaika tagasi minna.
Mis lilled praegu õitsevad?
Kelle kaarik see on? Kindrali kaarik.
Hobused, temagi hobused on väsinud. Ometi olid nad tugevad.
Hinge tõmmata ei saa, kolm lahingut iga kuu.
Jumaluke, tema hobused on tõesti väsinud.
Kindralid hobuste seljas, sõjamehed nende kõrval.
Hobused on hästi õpetatud, kindralitel elevandiluust
nooled ja kalanahksed nooletuped.
Vaenlane on väle, tuleb ettevaatlik olla.
Kui asusime teele, olid pajud kevadest lookas,
tagasi jõuame lumega,
pikkamisi liigume, janu ja nälg vaevavad meid,
meel ja mõtegi kurb, kes mõistaks meie südamevalu?

Cathay, 1915