23.10.18

CHARLES BAUDELAIRE. Bohémiens en voyage



MUSTLASTE TEEKOND

Eile asusid nad teele. Säravi silmi
läks liikvele prohvetlik hõim. Lapsed
seoti selga: mõned naised
hiivasid põuest pruntis nibud
otsekui juveelid, ahnelt
ja metsikult kiskus neid väikene suu.

Mehed lähevad jala. Astutakse
vankrite kõrval, vööl kiiskavad relvad.
Pisemad on seal sees, emme kaisus.
Meeste pilk aga rändab taevarannal,
silmad rasked, täis sünget igatsust.
Lummutised on kadunud.

Liivaurgu pugenud ritsikas
vaatab nende minekut. Ta laul
kõlab poole valjemini kui enne.

Kybele armastab neid.
Kui nad tulevad, lööb haljendama kõik:
kõrb õitseb, paljas kaljugi voogab,
ja teeliste ees on laialt lahti
tumeda tuleviku tuttav impeerium.

1855

22.10.18

VERONIKA DINTINJANA. Vrabec, skoz bolnišnično okno



VARBLANE, LÄBI HAIGLA AKNA

Nägin, kuidas surm
istus mehe sängiservale ja võttis sussid jalast.
Heitis tema kõrvale –
vererõhk langes,
nägu muutus kahvatuks,
silmisse sugenes hirm.
Ma lendasin ära. Tema elust
ma osa ei võtnud,
siis on ju õige, et ma ei võta osa
ka tema surmast.
Pool tundi hiljem tulin tagasi,
et lõunasöögist järele jäänud
leivaraasukesed nahka pista.

19.10.18

MYRIAM FRAGA. Inventário



INVENTUUR

Valgus: mürdi hingus ja apelsiniõis.

Tuli: sinu vaikne ja vilgas keel, su kuldne
hingeõhk.

Päike: sinu rebasheinast oda nurmel,
viljakõrte rahesadu.

Päev: jaaniussi keha ja lavendli-
lehed.

Välk: märk öö südamikus, püha-
kiri.

Söed: vaikuse sügavik, sinu süsi
nagu metsikud silmad.

Tuhk: see, mis jääb järele kõigest, mis järele jääb.

Fööniks: uuestisündinud laul, paatina, pärand.

Pärimus: see, mis on tehtud valgusest, tulest ja
unustusest.

18.10.18

PABLO GARCÍA CASADO. 1972



1972

paris, texas

miks travis miks see hämar küsimus
miks lagunev maja miks mees miks naine
miks seitsmekümne esimese aasta suvi

mis pidi juhtuma missugune keemia miks
metallurgide streik miks liiklusummik
miks jõudsid nad pärale väsinult ja ikkagi suudlesid

justkui oleks sellest sõltunud minu elu

29.9.18

MAGNÚS SIGURÐSSON. Tunglsljós



KUUVALGUS

In memoriam


Päike on vajunud madalale.

*

Kaevurid ronivad
üksteise järel
maa seest välja.

*

Õhtuvidevikus
põlvitavad jõe kaldal,
joovad pihkudest
ja pühivad otsaesistelt tolmu.

*

Nende kahvatud näod –
20,000 noorkuud
tumedas taevas.

1.9.18

KATHRYN MARIS. Jesus with Cigarette



SIGARETIGA JEESUS

Michael rääkis ühest pildist, kus Jeesus suitsetab
sigaretti. Olevat kuskil Roomas, vist Giotto maalitud.
Mina pole Roomas käinud, aga mõte ei andnud rahu,
võib-olla näeb seda Peckhamis, seal on ju mingi garaaž,
kus vahel tehakse installatsioone. Aga kuskil ei olnud
vana meistri sigaretiga Jeesust. Helistasin Michaelile, tema
on ise suitsetaja, ja rääkisin, et ei leidnud sellist Jeesust.
Ta hakkas naerma. Minu kõrval oli Gabriel, kes ei suitseta,
temagi hakkas naerma ja ütles: “Michael tegi lolli nalja.” Siis
ütles Michael: “Jeesus oleme meie. Kunstnik oled sina.”

The House with Only an Attic and a Basement, 2018

2.7.18

TOR ULVEN. Visst finnes skjønnheten



ILU LEIDUB VIST igal pool. Ma laman voodis, tuli kustutatud, laman ja hingan rahulikult, kui kuulen linnulaulu. Kõigepealt kostub sädistamist akna tagant, pargi poolt, päris lindude sädinat, kuni avastan, et need on tegelikult mu enda kopsud – kui hinge kinni hoian, jääb kõik vait. Suitsetan umbes kolmkümmend sigaretti päevas, kangeid, köhin välja kõvasid limaseid klompe (mis meenutavad millimallikaid või molluskeid, justkui mu sisemiselt rannalt), ja lima loksub bronhides, eriti õhtuti, ning teeb ikka vahel vilistavat häält, mis meenutab linnulaulu. Kopsudel on puude kuju, nii elavadki seal laululinnud. Minu sees on puud sädistavate lindudega. Vaja oleks veel ainult, et kest nende ümbert laiali laguneks.

Fortæring, 1991

17.6.18

ANA GORRÍA. Ariadna olvida el mar



ARIADNE UNUSTAB MERE

Tema nägu naaldub. Kaldast edasi
kõik oli rahu. Lõhn. Ääretus.

Tõed andsid ruumile järele,
õõtsusid õrnalt okste vahel.

Ta hingas külma õhku, mis avanes
kopsudes nagu paberist päike.

Tunda mere valgust, tema koridore.
Jätta maha sool. Minna tagasi koju.

Araña, 2005

23.4.18

HENNING H. BERGSVÅG. Hele verdener av ord



Terved sõnadest ilmad kadusid. Kaks peeglit
nii tihedalt vastastikku, et ei peegelda midagi.

Ärkasin ja peas oli üks lause. Hea lause. Terve hommikupooliku olen püüdnud
seda unustada. Mitte talle järgneda, mitte luua talle kohta maailmas.

Sinu keha hõivas pelga kuupmeetri meie ruumist.
Kui õhk siin pulbriks pudeneks: kolm tuhat teelusikatäit.

Du er ikke her, 2016

2.4.18

VICENTE ALEIXANDRE. Mi voz




MINU HÄÄL

Sündisin ühel suveööl
kahe pausi vahel. Räägi: ma kuulan.
Sündisin. Kui sa vaid näeksid, millist agooniat
vähemagi vaevata kujutab kuu.
Sündisin. Sinu nimi oli rõõm;
üks lootus, üks lind päikeselõõsas.
Saabuda, saabuda. Meri oli tukslemine,
peopesa, soe medaljon.
Nüüd saabki olla valgust, kallistusi, ihu, silmapiire,
võib rääkida mõttetuid sõnu,
mis keerlevad nagu kõrvad, merikarbid,
nagu paokil kõrvalest, mis koidab
(kuula, kuula) mahatallatud valguse käes.

Espadas como labios, 1932