19.4.17

SYLVIA PLATH. Balloons




ÕHUPALLID

Nad on jõuludest saati meie juures elanud,
puhtsüdamlikud ja kirkad –
ovaalsed hingeloomad,
mis võtavad õige vähe ruumi,
liuglevad ja hõõruvad end vastu siidi.

Nähtamatu õhk hõljub,
aga kui teda rünnatakse, hakkab käuksuma
ja põntsuma, siis maandub rutuga, vappudes kergelt.
Kollane ankrupalk, sinised kalad –
sellised kentsakad kuud elavad meie juures,

mitte surnud mööbel!
Õlgmatid, valged seinad
ja need rändavad
õhukesed õhukerad: punased, rohelised,
lustakad

Süda nagu ihad või vangistamata
paabulinnud õnnistamas
vana maapinda
tähemetalliks taotud sulega.
Sinu väike

vend paneb
õhupalli käuksuma nagu kassi.
Tundub, et ta näeb
teisel pool naljakat roosat ilma, mille võiks ära süüa,
hammustab

ja jääb siis
istuma, tüse tünn,
mõtiskleb maailma üle, mis selge kui vesi.
Punane
räbalake pisikeses pihus.

5. veebruar 1963

The Collected Poems, 2008

18.4.17

MARK STRAND. Leopardi




LEOPARDI

Öö on soe, selge, tuuleta.
Kivivalge kuu ootab katuste
ja jõe kohal. Kõik tänavad on vaiki,
nurgapealsed laternad valgustavad ainult autode kühmakaid kujusid.
Sina magad. Su tuppa koguneb uni
ja mitte miski ei vaeva sind. Jules,
üks vana haav läks lahti, ma tunnen jälle ta valu.
Sellal, kui sina magad, olen mina väljas, annan au
taevale, mis paistab olevat nii õrn,
ja maailmale, mis seda pole, mis ütleb:
„Ma ei jäta sulle ühtki lootust. Ära mitte loodagi.“
Tänavalt kostab joodiku hääl,
ta laulab tundmatut laulu,
paari kvartali kaugusel üks auto.
Kõik möödub ega jäta jälgi,
tuleb homme, tuleb ülehomme,
aga aeg võtab kõik, mida meie esivanemad teadsid.
Nad on läinud, nende lapsed on läinud,
suured rahvadki on läinud.
Ja läinud on sõjaväed, mis matsid terve Euroopa
tolmu- ja tossupilvedesse. Maailm on liikumatu ja me ei kuule neid.
Kord, kui olin veel väikene poiss, ja kaua oodatud sünnipäev
oli läbi, lamasin oma voodis, unetu ja õnnetu. Hilisööl
kuulsin äkki, et keegi hakkas kõrvaltänavas laulma,
tema hääl kustus sammhaaval kaugusesse,
ja haavas mind samuti kui praegugi.

Selected poems, 1980

11.4.17

CLAUDIA RANKINE. In my dream I apologize



Näen unes, kuidas ma vabandan iga vastutulija ees. Ma ei hakkagi ennast tutvustama, vaid lihtsalt palun vabandust, sest ma ei tea, miks ma elus olen. Vabandust. Palun väga vabandust. Ma palun andeks. Imelik küll, aga ärkvel olles on teisiti, sest kui inimeste seas liigun ja kellelegi kogemata otsa vaatan, pööran pilgu kohe kõrvale. Võib-olla on seegi omamoodi vabandus. Võib-olla ongi tõelised vabandused just sellised. Ärkvel olles on kõrvale vaatamine vabandus, hoolimata sellest, et kõrvale vaadates tunnen end alati süüdi; mul ei teki tunnet, nagu oleksin vabandust palunud. Vastupidi, mulle tundub, et just nüüd on põhjust vabandada, nüüd tekkiski põhjus, sest minu süü on ju see, et ma sellest ei hoolinud – ei hoolinud kohtumisest. Oleksin võinud vähemalt noogutada, oleksin võinud naeratada ilma hambaid välgutamata. Oleksin võinud sõnatult öelda, väga tagasihoidlikul moel: ma näen, et sina mind näed, ja ma palun vabandust, et ma ei tea, miks ma elus olen. Vabandust. Palun väga vabandust. Ma palun andeks. Pärast seda, kui olen juba kõrvale vaadanud, ei teki mul kunagi tunnet, et ma võiksin öelda: vaata, vaata mulle veel kord otsa, et ma näeksin sind, et ma saaks omaks võtta, et ma sind nägin, ja võiksin sind näha ja vabandust paluda.

Don’t Let Me Be Lonely, 2004


3.4.17

ALEJANDRA PIZARNIK. La máscara y el poema




MASK JA LUULETUS

Lapsepõlve palverändude uhke paberpalee.

Päikeseloojangul pannakse köielkõndija puuri, viiakse templivaremetesse ja jäetakse sinna.



El infierno musical, 1971

29.5.15

GABRIELA MISTRAL. La extranjera



VÕÕRAS

Võõra aktsendiga jutustab ta metsikutest
meredest ja randadest, mida keegi ei tea;
ta palvetab kujutu, kaalutu jumala poole,
ise muldvana, peaaegu ühe jalaga hauas.
Ta istutas meie aeda kaktuseid ja
lõikeheinu, nii jäi see meile võõraks.
Tema hingamine on kõrbehingus,
kunagi armastas ta lõõskava kirega,
millest ta eales ei räägi, aga kui räägiks,
oleks see nagu mõne kauge taevatähe kaart.
Ta võib meie seas ka kaheksakümmend aastat elada,
aga ikka tundub, nagu oleks ta äsja tulnud;
räägib puhkivas ja ägavas keeles,
mida mõistavad vaid väikesed loomad.
Ühel ööl sureb ta meie keskel
kohutavatesse piinadesse,
padjaks vaid tema saatus
ja tema surm on vaikne ja võõras.

Tala, 1938

28.3.15

TOMAS TRANSTRÖMER. April och tystnad



APRILL JA VAIKUS

Kevad on mahajäetud.
Minu kõrval
lookleb samettume kraav,
peegelpiltideta.

Ainult kollased lilled
annavad valgust.

Mind kantakse mu varju sees
nagu viiulit
mustas kastis.

Tahan öelda ainult üht,
mis kättesaamatult helgib
nagu hõbe
pandimajas.


Sorgegondolen, 1996

19.3.15

TOR ULVEN. Forestilling XIV


KUJUTLUS XIV

(sünopsis)

Vesi, seep, käed, nägu, mustus, vesi, seep, käed, nägu, mustus, ikka ja jälle, igale päevale piisab oma vaevast, piisab täiesti, iga päev ise vaevad (lisaks tavapärastele), niisiis vesi, seep, käed, nägu, mustus. Alguses ainult hallikas, ringitaoline või pigem elliptiline vari valgel portselanil, teatav anti-aupaiste äravoolutoru ümber (kust ometi peaaegu kõik alla läheb), hiljem jämedamalt markeeritud, tumedam mustusekorp, mis ribadena lahti rullub (nagu must kustukumm), kui sõrmega üle käia. Kui midagi ette ei võetaks, hakkaks sinna ladestuma aina paksemaid kihte, see poleks enam korp, vaid hakkaks meenutama ümmargust sitakooki, vohades nagu söögikõlbmatu seenekasv, keskel üksainus ava, mida kraanivesi umbe kasvamast hoiab, aga siis ühel päeval voolab suudmest ainult liiva, kraanikauss on ääreni täis mullaga segatud liiva ja isegi kärbsed, kes munadest välja hauti, on nüüd surnud. Ja mõtted, mida mõeldakse, ei vii ettearvamatu kaoseparveni, vaid lähenevad pigem punktile, kus nad taandatakse üheksainsaks mõtteks, kuni seegi lõpuks kaob.
Aga see on muidugi vaid hüpotees, et mitte öelda, idealistlik hüpotees. Justkui saaks loobuda võitlusest puhtuse eest, justkui oleks võimalik lõpetada mõtlemine. Tõelist regressiooni ei saa õppida. Niisiis, ikka algusest peale: vesi, seep, käed, nägu.

Stein og speil, 1995

22.7.14

CHARLES BAUDELAIRE. La fausse monnaie



VALERAHA

Baarist tulles märkasin, et sõber oma raha põhjalikult sorteerib. Vasakusse vestitaskusse libistas ta väiksemad kuldmündid; paremasse väikesed hõbemündid; põlvpükste vasakusse taskusse hulga punaseid krosse, ja viimaks paremasse püksitaskusse ühe kahefrangise, mida ta enne piinliku hoolega uuris.

„Täpne ja omapärane liigitus!“ mõtlesin mina.

Vastu tuli keegi vaene, sirutades mütsi väriseva käega meie poole. – Ma ei tea, mis võiks tundliku inimese rohkem segadusse ajada kui nende anuvate silmade tumm väljendusrikkus, kust võib välja lugeda nii palju alandust, nii palju etteheiteid. Kui koeri piitsaga peksta, paistab nende haledaist silmist umbes samasugune keeruline tundesügavus.

Sõber andis talle tunduvalt rohkem kui mina ja ma ütlesin: „Õieti tegid. Pärast ehmatavat elamust on kõige suurem mõnu ise üllatada.“ „See oli valeraha,“ vastas sõber rahulikult, nagu tahaks ta oma suuremeelsust õigustada.

Aga minu vaeses ajus, mis näeb aina vaeva, et lihtsaid asju keeruliseks ajada (milline väsitav loodusand!), tekkis äkki mõte, et sõbra käitumist võiks vabandada üksnes iha luua vaese vennikese elus sündmus, võib-olla isegi õppida tundma kõikvõimalikke tagajärgi, mida valeraha kerjuse käes võib tuua, hullemaid ja muidki. Eks ole ju nii, et valeraha võiks paljuneda ehtsateks müntideks? Või hoopiski vangi viia? Mõni pagar või kõrtsmik võiks lasta mehe kinni võtta, arvates, et ta on valerahategija või levitaja. Aga sama hästi võiks valeraha ühe armetu spekulandi käes muutuda rikkuse eoks, mis kestaks mitu päeva. Nii sai mu fantaasia muudkui hoogu juurde, laenates sõbralt tiivad ja tuletades kõikvõimalikest oletustest kõikvõimalikke järeldusi.

Sõber aga katkestas mu mõttelennu järsult, vastates peaaegu samade sõnadega: „Õieti ütlesid. Kõige mõnusam on kedagi üllatada, andes talle palju rohkem kui ta oodata oskas.“

Vaatasin otse tema lagedatesse silmadesse ja mul hakkas õudne, nähes, millise vaieldamatu siirusega nad mulle vastu särasid. Taipasin nüüd, et sõber tahtis ühekorraga teha kasuliku tehingu ja annetada heategevuseks; ta tahtis säästlikult paradiisi jõuda, ja saada helde südame diplomi veel pealekauba. Mina oleks talle äärepealt andestanud kuritegeliku naudingu iha, milles teda äsja kahtlustasin; tundus nii huvitav ja iseäralik, et talle teeb lõbu vaeseid sisse mässida, aga seda mannetut arvestust ei saa ma talle kunagi andestada. Õelust ei saa kunagi vabandada, aga kui inimene ise teab, mida ta teeb, on selles suurt joont; kõige lootusetum pahe on see, kui kurja tehakse lollusest.

Petits Poèmes en prose, 1869

6.5.14

KAUKSI ÜLLE. Latsõn



LAPSENA

Kui olin väike,
viisid külalapsed mu mängumajja.
Muuseas ütlesid nad tihti ühte sõna,
mida ma polnud kuulnud.

Kogusin sõna ära, nagu kogutakse murret
ja hakkasin kodus tarvitama.
Loomulikult.
Mamma, tädi ja ema,
kel oli teisigi külanaisi külas,
hakkasid kätega vehkima.
Ei, see sõna ei sobi.

– Miks? – olin mina püha imestust täis.
– Prosta, pead kuidagi peenemalt ütlema –
Mina olin väike
külalaps Pärlijõe kaldalt.
Peeni sõnu palju ei teadnud.
Üks peen asi tuli meelde,
mis kodus oli:
virviis.

Ja otsekohe tunnistas suguvõsa naistevägi mu geeniuseks.
Aga sellest kuldrantidega serviisist
on alles ainult üks ärakriibitud liud.

Palunõiaq, 2012

3.5.14

EINO SANTANEN. Muodon vanhimmat




KÕIGE VANEM MUDEL

Pimedas luusivad robotid,
originaalsed tšehhi robotid kahekümnendatest.
Robota! kisendavad nad, uhked originaalsed robotid,
hüüdes iseenda nime.
Robota! möirgavad nad, naftasegused elukad,
hiiglase vaimusünnitised, robotid:
kurvameelsetena kauguses,
ebamäärastena kauguses,
mattudes vastuoludesse,
muutudes peaaegu julmaks oma õiglusejanus.
Robota! Kui päike pageb monoliitide kohalt,
tähistavad nad vägisi
öö salajast geomeetriat.
Õudne on inimesel vaadata
neid metsikuid mudeleid.

Kuuntele, romantiikkaa, 2002