10.3.19

RAYMOND CARVER. The Baker



PAGAR

Siis tuli linna Pancho Villa,
poos linnapea üles
ja kutsus vana põdura vürst Vronsky
endaga õhtust sööma.
Pancho tutvustas oma uut tüdrukut
ja selle meest, kellel oli valge põll ees,
näitas Vronskyle püstolit
ja palus siis vürsti jutustada
õnnetust pagulaspõlvest Mehhikos.
Pärast hakati rääkima naistest ja hobustest.
Asjatundjad olid mõlemad.
Tüdruk itsitas
ja keerutas Pancho pärlmutrist
särginööpe, kuni see
keset ööd äkki magama jäi,
pea lauale vajunud.
Mees lõi risti ette
ja hiilis majast välja, saapad käes,
andmata vähematki märku
ei oma naisele ega Vronskyle.
See nimetu mees, kes paljajalu ja
alandatuna püüab oma elu päästa, ongi
selle luuletuse kangelane.

Fires, 1983

22.2.19

LORNA CROZIER. The Motionless Angel



LIIKUMATU INGEL

Hobune on juba nii kaua
lume sees seisnud,
tema tuulepoolne külg
on valge, teine aga
must.

Valge hobune
läheb tuulega kaasa.

Must ei teagi,
et temast jäi järele
ainult lumme lõigatud
ava.

Nüüd võivad kõik
sealt otse läbi minna
ja kaduda.

Inventing the Hawk
, 1992

15.2.19

MANDY KAHN. Grass



ROHI

Tüdrukuna arvasin,
et ükskord on mul juuksed nagu naisel:
lilleseadja ere bukett,
mis jutustab loomulikkusest kasvuhoone peenral,
ja kui midagi muuta ei saagi, saab järele aidata.
Või hoopiski jahe kimp raamatukogust,
mis vaimu asemel õitsele lööb.
Tüdrukuna eelistasin
asjalikku pead – võib-olla oletasin,
et selline mulle kord võrsubki. Nüüd
on pea kasvanud võssa, seal on sitked pulgad, ainult
päike silitab neid, nad murduvad kus juhtub,
kujutades unistust täiusest
nii, nagu nemad seda mõistavad.

Mina olen rohi
ühe kauge puu varjus
kauge nurme peal,
tihedam ja lopsakam
kui mujal.
Ei tea, kas see tuleb mullast või varjust,
või mõnest rauakarva veesoonest
otse maa all.
Vaatan ja imestan nagu sinagi: möödub vaid kuu,
juba jälle on seal mingi pahmakas,
vahel mantel,
vahel kividele langev kosk.
Uudistan
oma peegelpilti
nagu kunagi piilusin sinisesse koopasse
mererannas. Nojah, mõtlesin siis, kivist kardina taga
teeb loodus oma tööd,
punub sõrmedega, loob ja niisutab,
siis jätab rahule.

Glenn Gould’s Chair, 2017

11.2.19

PABLO NERUDA. Walking around



WALKING AROUND

Vahel olen väsinud olemast inimene.
Vahel astun sisse rätsepatöökodadesse ja kinodesse,
olen närbunud, seletamatu nagu vildist luik,
kes purjetab päritolu ja tuha vetel.

Juuksurite lõhn ajab mind valjult nutma.
Tahaksin lihtsalt puhata kividest või villast,
tahaksin lihtsalt, et ei peaks nägema asutusi, aedasid,
kaupu, prille ega lifte.

Vahel olen väsinud oma jalgadest ja küüntest,
oma nahast ja varjust.
Vahel olen väsinud olemast inimene.

Aga ikkagi oleks tore
ehmatada notarit liiliaõiega
või tappa kõrvakiiluga nunn.
Oleks kena
käia tänavail halja pussiga
ja lõuata kuni külmun surnuks.

Ma ei taha jääda juureks pimeduses,
kes kõigub, küünitab, lõdiseb unes,
all, maa märgades soolikates,
süveneb ja mõtleb, sööb iga päev.

Ma ei taha nii palju viletsust.
Ei taha olla juur ega kalm,
üksi maa all, hauakamber täis
kangeid koolnuid, kustumas kurbusest.

Seepärast põlebki esmaspäev nagu petrooleum
kui ta näeb mind tulemas, vanginägu peas,
möödudes ulub ta nagu haavatud ratas
ja astub kuumaverelisel sammul öhe.

Nii satungi teatud nurgatagustesse, rõsketesse majadesse,
haiglatesse, kus kondid tungivad akendest välja,
teatud äädikalõhnalistesse kingapoodidesse,
tänavaile, mis on kohutavad nagu kuristikud.

Väävlikarva linnud ja jõledad soolikad
ripuvad majauste küljes, mida vihkan,
kohvikannu ununenud valehambad,
peeglid,
mis pidanuks häbist ja hirmust nutma,
kõikjal on vihmavarjud ja mürgid ja nabad.

Kõnnin ringi rahu, silmade, kingade,
viha, unustusega,
kõnnin ja möödun kontoritest ja ortopeedilistest poodidest,
hoovidest, kus pesu kuivab nööril:
aluspüksid, rätikud ja särgid, mis nutavad
aeglasi rõvedaid pisaraid.

Residencia en la Tierra
, 1935

9.2.19

LIZABEL MÓNICA. Escarlata



SARLAKPUNANE

Läksime üles veesilma juurde. Silmapilkude vahel arutlesime, kas vihmausside jaoks on taevatähed mõttetud või mitte.
Ja sarlakpunasele andsime uue nime.

Oleme hoidnud teise kätt oma pihkude vahel. Hakkame pihta, kordame seda ja toda vahetpidamata. Päike ja aurude küllus rebivad lõhki kõik lilled, mis me vaatevälja ilmuvad. See on elu, tuletan endale meelde ja lähen naeratades edasi, mõeldes, et ühel kaugel ajahetkel minevikus täitusid mu silmad helkiva umbrohuga nagu postid; justkui öeldes: „Võta, nii võib teha, sa peaksid sellega miskit pihta hakkama.“

7.2.19

LORNA CROZIER. Dictionary of Symbols



SÜMBOLITE SÕNARAAMAT

Naine võtab pimedas riidest lahti,
aknal pole kardinaid ees. Pikkamisi
ajab ta käed selja taha, võtab rinnahoidja
haagist lahti, libistab aluspüksid
mööda puusi ja reisi maha.
Seda ei näe mitte keegi.
Väljas on tunduvalt valgem kui sees.
Aga ta seisab alasti akna peal, nagu kuu
oleks peegel öö käte vahel.
Kuu on naise rindade värvi,
kui need on piima täis,
tal on lohukesed nagu naise reitelgi,
ta kasvab ja kahaneb nagu väsinud kõht.
Naine proovib tal ümbert kinni võtta,
kujutleb, kuidas ta kuu sisse sumab,
see on tasane ja ümmargune meri.

All tänaval lükkab üks mees
roostetand käru, peas punane nokamüts,
käru on tühje pudeleid täis, rattad
kolksuvad kõnniteel. Naine tahaks
näidata talle kuud, selle jahedat ükskõiksust
suveööl, kui kõik tema lapsed
juba magavad, kui ta mees põlvitab voodil
ühes teises majas, et tagantpoolt panna
ühte naist, vaadates, kuidas ta ise
liha sisse libiseb,
käed naise tuharate peal,
need on ümarad ja läigivad higist.

Naine võtab pimedas riidest lahti,
seisab akna juures, paneb tule põlema.
Just nõnda see välja näebki, ütleb ta,
see kahvatu taevakeha, ilma näota
justnagu kuugi, ta helendab jäiselt.
Seda võid sa vaadata igavesti,
ega kõrveta kunagi silmi.

Inventing the Hawk, 1992

30.1.19

NORA BOSSONG. Rattenfänger



ROTIPÜÜDJA

Öösel sattusin kaarsilla all
peale kahele poisile,
nad kusesid vastu posti ja
ütlesid, et on seitsmesed,
ütlesid, et neil on täid.
Naersid mu üle, kui
neid uskuma jäin. Meil pole
midagi peale täide, teatas väiksem.
Ta viipas võpsiku poole ja astus
mulle varbale. Oleksin tahtnud
temasse armuda, miskit muud
poleks tol ööl sama odavalt
saanud. Suurem küsis, kas vastab
tõele, et isegi loomad ei sure
üksinda. Poisid oleksid pidanud
juba ammu kodus olema.

Reglose Jagd, 2007

28.1.19

JOSÉ ALBI. La última pregunta



VIIMANE KÜSIMUS

Taon koputiga uksele. Astun sisse. Vaatan ringi.
Hõikan ennast ega saa selget
vastust. Linde tõuseb lendu
teab kust soppidest, nad võtavad kaasa
pärastlõunase vaikuse. Üks mees
hõikab samuti iseennast
ega saa mingit vastust. Ta kisub üles kõik
põrandaplaadid, meri aga tõuseb tasapisi
ikka kõrgemale. Toas hulbib toole
ja tundmatuid surnukehi,
ükshaaval triivivad need
paokil uksest ja
akendest välja.
Ei, nende seas mind pole. Otsin
asjata. Ega jäägi suurt midagi alles
minu jälgedest, ühest muistsest sõnast,
kahemõttelisest žestist. Mind polegi
mitte kusagil. Mitte keegi ei tea,
kust tagasi tulin või kuhu nüüd jälle lähen.

24.1.19

RENÉ CHAR. Le Carreau



AKNARUUT

Puhtad vihmad, oodatud naised,
vaevatud klaasi nägu,
mille te pühite kuivaks,
ongi mässulise nägu;
ja teine, õnnelike aknaklaas,
habiseb halutule ees.

Armastan teid, kaksikmüsteeriumid,
puudutan teid kõiki;
mul on valus ja ma olen kerge.

Fureur et mystère, 1948

20.1.19

ALEX DIMITROV. All the Way Up I Took Myself



LÄKSINGI PÄRIS ÜLES

Sinu sees on pisut mindki, tead küll.
Nii nagu päevas on ööd, või Pariisis
New Yorgi tunnet.
Võiksin paljugi öelda,
võiksin rääkida sulle Veneetsiast
või sellest, kuidas Turneri maalid
muudavad meid palju ilusamaks,
kui oleme nende ees,
rääkida Bulkaenist, kuidas ta seisis,
suu lahti, ja poisid sülitasid
kordamööda talle suhu –
kuidas tatt muutub vahel roosideks,
kuidas roosid muutuvad olematuks.
Oleme udust madalamal,
vahel oleme udu sees
ja üritame – kirjutada või helistada,
paneme telefoni ära, unustame, miks
või kellest õieti puudust tundsime.
Kas ma sulle juba rääkisin? Käisin
lõpuks Empire State’is, selles hoones,
läksingi tõepoolest päris üles.
Muidugi, see on pöörane, aga ma nägin
all kõiki, keda armastan, otsekui kujukesi.
Sina kõndisid mööda linna,
pikk must mantel seljas,
ja tundsid, et oled kauge ja õnnelik.
Vihm oli punane, kõik muu, mitte
mineviku moodi, oli roosid.

Together and by Ourselves, 2017