24.11.20

BO CARPELAN. De nakna fälten väntar snö


 












Alasti väljad ootavad lund
nii nagu vanad inimesedki, nähes
mulla musti vagusid.
Nad igatsevad näha taeva avardumist,
tähtede lähenemist.
Ja ikkagi on neil hirm.
Vahest jäävad hallid pilved ja
hallid päevad kõigest hoolimata püsima,
lumi, mis lõhnab puhaste linade järele,
rahulikud unenägudeta ööd.

I det sedda, 1995

24.10.20

DAVID HINTON. Moonlit Night. Thinking of My Brothers


















KUUVALGE ÖÖ. MÕTLEN OMA VENDADE PEALE

Rännak lõppes hoiatava trummipõrinaga.
Ääremaa kohal kluugutab üksik

metshani. Täna õhtul saab kastest juba valge
härmatis. Kuu helendab meie vana

küla kohal, vennad kes teab kus, pole
kodu, kust küsida, kas mõni on veel elus.

Kirjad ei jõuagi kunagi kohale. Sõda tuleb
ja läheb – siis tuleb jälle tagasi.

The Selected Poems of Tu Fu, 2020
Expanded and newly translated by David Hinton

8.10.20

LOUISE GLÜCK. Snowdrops


LUMIKELLUKE

Kas teate, kes ma olin, kuidas elasin? Teate ju
meeleheidet; küllap
siis teate ka talve tähendust.

Ega ma lootnudki ellu jääda,
maa surus mind alla. Ei lootnud
uuesti ärgata, tunda
oma ihu niiskes mullas
jälle vastavat, meenutades
pärast nii pikki aegu, kuidas varakevade
jäises valguses
uuesti puhkeda –

hirmununa, seda küll, aga taas teie keskel
kisendades jaa riski rõõmuga

uue maailma karmide tuulte käes.

The Wild Iris, 1992

7.8.20

RO MEHROOZ. I wanted to share a cup of tea

Tahtsin istuda maha, juua koos sinuga tassi teed, 
kanget rohelist, tummist, suhkruga teed. 

Eksitee vedas mind seljas; kiskus mu eemale. 
Kaugele, õiget rada ma käia ei saanud. 

Tahtsin istuda maha, juua koos sinuga tassi teed, 
kanget rohelist, mõrudat, kuuma teed. 

Teelehti ostsin, piima ja suhkrut ja kõike, 
aga jäin hiljaks, kuumalt ei saand enam juua. 

Katkine teekann, kinni keeratud gaasipliit, 
saatuse riknenud kookos; jäi ainult koor. 

Tahtsin istuda maha, juua koos sinuga tassi teed, 
kanget rohelist, tummist, suhkruga teed. 

Tahtsin, et tassi jääks suudlema minu huul, 
aga vasakule vuhises saatus, mis ma nüüd teen? 

Talv, lumi, läbiränd. Mina oma teed ei joonudki. 
Mahe naeratus, sosin kõrvus, mina ei kuulnudki.

Modern Poetry in Translation, No.2 2020

17.3.20

HENNING H BERGSVÅG. Du går ikke ut lenger




Sa ei käi enam väljas. See pole valgus, mis sind hirmutab. Lürbid seda ahnelt endasse, igat grammi. Alates hetkest, mil ma näen, kuidas sa hommikul silmad avad ja sirutad käe öökapile sigareti järele.

Päike tagaaias on kõrgel majade kohal. Pildistad silmadega tema liikumise igat millimeetrit, aga endale ei jäta midagi. Ühtki sõna sellest ei imbu sinu kirjatöösse. Kust kogu see valgus küll tuleb?

Dette er ikke et stille sted
, 2020

14.3.20

ILYA KAMINSKY. We Lived Happily during the War



MEIE ELASIME SÕJA AJAL HÄSTI

Ja kui pommitati teiste maju, siis

protestisime,
aga mitte piisavalt, olime küll vastu, aga mitte

piisavalt. Olin
voodis, voodi ümber varises Ameerika:

üks nähtamatu maja teine nähtamatu maja kolmas nähtamatu maja –

viisin tooli õue ja vaatasin päikest.

Kuus kuud
oli kestnud rahamaja hukatuslik valitsusaeg

rahatänaval rahalinnas rahariigis,
me suures rahariigis, ja meie (andke meile andeks)

elasime sõja ajal hästi.

Deaf Republic, 2019

8.1.20

ADELAIDE IVÁNOVA. A mulher casada



ABIELUNAINE

istun
ringis
nii nagu
üritusel
kohane
kulistan
veini
oliivi-
kivid
panen
kõrvale
haldan
oma
fertiilset perioodi
teesklen
et olen
registreeritud
vaktsineeritud
ilus
koduloom
ülistan
banaalsusi
osalen
vestluses
lähen ära
viiakse koju
sõidan tummalt
peas keerlevad
väiksed asjad
seks
bikiinid
žiletid
reisid
oliivid
salvrätid
munad
magusad mandlid
jääkarud.

o martelo, 2016

16.12.19

CYNTHIA CRUZ. Porcelain Pillow in the Form of a Theater



PORTSELANPADI TEATRI KUJUL

Auk taevas tuli minu juurde

sosistas ja ma ütlesin

ei. Ma ei
kuule seda.

Aga ta sosistas, tal olid kollased
sõrmused ja karjade kaupa vastuseid.

Sada aastat elasin maa-alustes kongides,
hulkudes pikalt üles-alla mööda rõskeid treppe.

Ja sosistaja
tuli jälle tagasi.

Ja mina ütlesin, ei

ma ei hakka rääkima.

Ja seekord tulid kõrbeloomad minu juurde
istusid mu kõrvale

aga nad ei hakanud mind armastama.

Ja siis tuli taeva kuningas
ja kuu keerles nagu vurr.

Ja mina läksin lõputu rongkäigu lärmi ja kellamängu sisse,
kõrbeloomad minu taga langesid karjade kaupa,

otsekui lööve, kohutav hüljatud vastus,
karusnaha ja luksuse lõputu rong.

Wunderkammer, 2014

8.12.19

ERICA JONG. The Stone People



KIVIRAHVAS

Inimesed, kes elust eriti
ei hooli,
kes veavad oma keha lihtsalt harjumusest
siia-sinna,
kes nälga tundmata
täidavad suu,
kes muudkui lähevad, minemata kuhugi,
kes armastuseta kepivad
ja vimmata vihkavad –
sest mis salata, nad on ju elus
ainult juhuse tõttu,
sest mis salata, ega nad kunagi
sündida tahtnudki,
sest mis salata, nemad ei järgi
oma tähte.

Nemad ongi kivirahvas.
Nende nahk on varjude värvi.
Nad seisavad üllatunult nagu kujud skulptori hoovis.
Sinu armastust nad ei taha.
See neid ei päästaks.

Kui mõni lennuk vahel puruks kukub,
laulavad just nemad
üht habrast laulu leegitseva mootori taustal.
Pärast autoõnnetust leitakse nende naeratavad laibad.
Lume alt leitakse nende jäätunud naeratused.

Nüüd avan oma peo
õhule ja veele.
Nüüd kustub mu meelest isegi mälestus valust.
Nüüd unustab mu käsi,
kuidas tõmbuda rusikasse.
Nüüd olen kerge,
mu peopesas surm.

Loveroot
, 1975

11.11.19

SILVINA OCAMPO. Canto



LAUL

Oi, miski, mitte miski pole minu oma!
Ei minu hääle kõla ega mu äraolevad käed,
mu kauged kallistused.
Kõik on mulle antud. Oi, mitte miski pole minu oma.
Olen nagu sünkja järve peegeldus
või hääle kaja sinise kaevu
põhjas pärast vihma.
Kõik on mulle antud,
nagu vesi või klaas,
millest võib saada ükskõik mis –
suits, spiraal,
maja, kala, kivi, roos.
Olen iseendast nii erinev, nii teistsugune,
nii nagu mõnikord inimesed rahvamassis.
Olen kõik need kohad, mida olen armastanud.
Olen naine, keda vihkan kõigist enam
ja olen see lõhn, mis mind ühel ööl haavas
ebakindla saatuse määrustega.
Olen varjud, mis imbusid autosse,
olen helendav uks,
silmadesse peidetud salajased kallistused.
Olen kadedus, olen puss
ja punaste haavade valu.
Pikkade ahnete pilkude helk olen ma.
Olen hääl, mida kuulsin ruloo tagant,
olen valgus, õhk suhkrumändide kohal.
Olen sõnad, mida jumaldasin
imetletud raamatute huulil.
Olen hurt, kes pages kaugustesse,
üksik oks teiste okste vahel.
Olen rõõm päevast,
leekide mühin.
Olen paljaste jalgade vaesus
ja lapsed, kes tummalt eemalduvad.
Olen see, mida mulle pole räägitud, mida ma ei tea.
Oi, tahtsin, et kõik oleks minu!
Olen kõik, mille olen kaotanud.
Ja kõik see on haaramatu nagu tuul või jõgi,
nagu suve kuldsed lilled,
mis surevad peos.
Olen kõik, aga miski pole minu,
ei valu, rõõm, hirm,
ega isegi sõnad minu laulus.

Poemas de amor desesperado, 1949